on vaid üks neist vildakatest irooniatest ja rõhutatud, paradoksaalsetest „valesti tsiteerimistest” selle eripärase fraasi ajaloos. Sageli varitses see Rooma kirjanduses iga kord, kui kaalul olid revolutsioonilised plaanid. Vaid mõned aastad pärast Sallustiust kirjutas Titus Livius omaenda Rooma ajaloo päris algusest peale, algselt 142 „raamatuna” – tohutu ettevõtmine, ehkki antiikaja raamatu maht oli see, mis mahtus ühele papüüruserullile, ja on tänapäeva mõistes pigem peatüki mõõtu. See, mis Livius Catilina kohta ütles, on läinud kaduma. Aga kui ta tahtis anda edasi aastasadu varem toimunud tsiviilkonflikte, konkreetselt üht „vandenõud”, milles keegi Marcus Manlius olevat 4. sajandil e.m.a ässitanud Rooma vaeseid mässama eliidi rõhumise vastu, siis kasutas temagi selle klassikalise lause versiooni. „Quo usque tandem ignorabitis vires vestras?” („Kui kaua veel te eirate oma jõudu?”), kujutles ta Manliust küsivat oma järgijatelt, et panna neid taipama: olgugi nad vaesed, oli neil meherammu selleks, et saavutada edu.
Mõte pole siin sugugi ainult keelekasutuse vastukajas. Samuti pole mõte vaid Catilina kujus kui nurjatuse sümbolis, ehkki ta küll seda rolli Rooma kirjanduses üsna sageli etendab. Tema nime hakati kasutama ebapopulaarsete keisrite hüüdnimena ja pool sajandit hiljem andis Publius Vergilius Maro (rohkem tuntud kui lihtsalt Vergilius) talle väikse kõrvalrolli oma „Aeneises”, kus negatiivset peategelast allilmas piinatakse ning ta väriseb fuuriaid nähes. Olulisem on viis, kuidas Catilina ja Cicero kokkupõrkest sai kogu Rooma ajaloos ja hiljemgi võimas kodanikuallumatuse ja mässu mõtestamise mall. Kui Rooma ajaloolased kirjutasid riigipööramisest, peitus Catilina kuju peaaegu alati kusagil nende kirjelduste taga, isegi kui selleks tuli kronoloogia vahel veidral viisil pea peale pöörata. Nagu tema hoolikalt valitud sõnad mõista annavad, oli Liviuse Marcus Manlius – nurjumisele määratud revolutsiooni teele pöördunud ülik, keda toetas vaesunud pööbel – suuresti Catilina projektsioon tagasi Rooma varasemasse ajalukku.
Kas sellele lool võiks olla ka teine pool? Üksikasjalikud kirjutised Cicero sulest ja tema vaatenurgast tähendavad, et tema perspektiiv jääb alati valitsevaks. Aga see ei tähenda, et tema versioon oleks mingis lihtsas mõttes tõene või et see oleks ainus viis asjadele lähenemiseks. Inimesed on sajandite kaupa pead murdnud selle üle, kui palju on Cicero loos lihtsalt emotsionaalset ballasti, ning nad on tuvastanud alternatiivseid vaateid ja tõlgendusi tema enda versiooni pealispinna alt. Sellele vihjab ka Sallustius. Sest ehkki tema kirjeldus toetub tugevasti Cicero kirjatöödele, võis ta kuulsa fraasi „Quo usque tandem” ülekandmisega Cicero suust Catilina suhu tuletada oma lugejatele meelde, et faktid ja nende tõlgendused olid vähemasti üsna vabalt käsitletavad.
Üks ilmne küsimus, mida peaksime esitama, on see, kas meile „Esimese kõnena Catilina vastu” tuntud kõne on tõepoolest see, mille Cicero 8. novembril Jupiteri templisse kogunenud senaatoritele pidas. Oleks raske kujutleda, et tegemist on täieliku võltsinguga. Kuidas oleks tal õnnestunud levitada versiooni, mis poleks sarnanenud tegelikult öelduga? Aga peaaegu kindlasti ei vasta see tegelikult peetud kõnele sõna-sõnalt. Kui Cicero kasutas kõnelemisel märkmeid ja antiikaegset kõnepunktide vastet, siis on meil olemasolevas tekstis eeldatavasti midagi sellest, mida ta mäletas olevat öelnud ja mida ta oleks tahtnud, et ta oleks öelnud. Isegi kui ta luges oma teksti üsna täielikust käsikirjast maha, siis levitades seda oma sõpradele, kaaslastele ja neile, kellele ta tahtis muljet avaldada, parandas ta seda peaaegu kindlasti pisut, korrastades pooleli jäänud mõtteid ja lisades veel mõned nutikad lööklaused, mis võisid tal sel päeval ütlemata jääda või meelest minna.
Palju sõltub ka sellest, millal täpselt seda kõnet levitati ja miks. Ühest Cicero kirjast Atticusele teame, et ta laskis selle esimese kõne ümber kirjutada 60. aasta juunis, kui ta pidi väga hästi teadma, et vaidlus selle üle, kas „vandeseltslaste” hukkamine oli õigustatud, ei vaibu niipea. Cicerol olnuks ahvatlev ja mugav kasutada enda kaitseks oma kõne kirjalikku teksti, isegi kui selleks oli vaja teksti veidi strateegiliselt kohendada ja midagi vahele põimida. Meil olemasolevas versioonis Catlilina korduvalt võõramaiseks vaenlaseks (ld hostis) nimetamine võis olla üks viis, kuidas Cicero vastas oma kriitikutele: nimetades vandenõulasi riigivaenlasteks, andis ta mõista, et nad ei väärinud Rooma seaduste kaitset; nad olid kaotanud oma kodanikuõigused (sealhulgas õiguse kohtumõistmisele). Muidugi võis see olla ka juba 8. novembril peetud kõne suulise versiooni juhtmotiiv; me lihtsalt ei tea seda. Kuid püsivas, kirjalikus versioonis omandas see sõna kindlasti palju suurema tähtsuse ja ma kahtlustan, et tuli selles palju rohkem esile.
Need küsimused ärgitavad meid tõsisemalt otsima selle loo erinevaid versioone. Jättes kõrvale Cicero vaatenurga, kas oleks võimalik saada aimu, kuidas mõistsid toimuvat Catilina ja tema toetajad? Nüüd valitsevad meie ajaarvamise eelse 1. sajandi keskpaiga kaasaegses tõendusmaterjalis täielikult Cicero sõnad ja arusaamad. Aga alati tasub püüda lugeda tema versiooni või ükskõik millist Rooma ajaloo versiooni „vastukarva”, kangutada sellest loost killukesi lahti, kasutades selleks teisi olemasolevaid, sõltumatuid allikaraasukesi, ka küsida, kas teised vaatlejad võisid näha seda lugu teisiti. Kas need, keda Cicero kirjeldas koletute lurjustena, olid tõesti nii nurjatud, nagu ta neid kujutas? Antud juhul on vähemasti piisavalt põhjust kahelda, kas tegelikult kõik just nii toimus.
Cicero esitab Catilinat uljaspeana, kellel on tohutud mänguvõlad täielikult tema kõlbelise puudulikkuse tõttu. Aga nii lihtne ei saanud see situatsioon olla. Roomas oli 63. aastal e.m.a mingisugune krediidikriis ning rohkem majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme, kui Cicero oli valmis tunnistama. Teine tema konsuliks olemise suur saavutus oli kriipsu pealetõmbamine ettepanekule jagada linna vaestele Itaalias maad. Teisiti öeldes, kui Catilina käituski nagu meeleheitel uljaspea, siis võis tal olla selleks põhjust ja teda võisid toetada paljud lihtsad inimesed, keda selline kitsikus oli sundinud äärmuslike meetmete poole pöörduma.
Kuidas me võime seda teada? Kahe tuhande aasta taguseid majandusolusid on raskem rekonstrueerida kui poliitikat, aga mõned ootamatud heiastused on meieni jõudnud. Eriti kõnekad on sellest perioodist säilinud mündid, rääkides meile nii tollastest oludest kui ka tänapäeva ajaloolaste ja arheoloogide võimest pigistada leidlikult olemasolevast materjalist võimalikult palju välja. Rooma münte on sageli võimalik täpselt dateerida, sest sel perioodil kujundati need igal aastal uuesti ja nad said pitseri selle aasta ametnikelt, kes vastutasid nende väljaandmise eest. Neid vermiti käsitsi, ühekaupa lõikavate matriitsidega, mille väikesi detailierinevusi on valmis müntidel siiani näha. Me võime arvutada, kui palju münte üks matriits umbes võis vermida (enne kui see muutus terava kujutise lõikamiseks liialt nüriks) ja kui meil on piisavalt suur kogus münte, saame umbkaudu hinnata, kui palju matriitse oli kokku kasutatud ühe väljalaske vermimiseks. Sellest saame umbmäärase ettekujutuse, kui palju münte igal aastal käibele lasti: mida rohkem matriitse, seda rohkem münte, ja vastupidi.
4. See hõbemünt vermiti 63. aastal e.m.a ja sellel on kujutatud roomlast seadusküsimuses hääletamas, heites hääletustahvli ülelugemiseks anumasse. Kahe versiooni detailierinevused illustreerivad hästi matriitside erinevusi. Mündile on vermitud ka sel aastal rahapaja eest vastutanud ametniku, Longinuse nimi.
Nende arvutuste kohaselt langes 60. aastate lõpul e.m.a vermitud müntide arv nii järsult, et kokku oli neid käibel palju vähem kui mõni aasta varem. Selle põhjuseid me rekonstrueerida ei suuda. Nagu enamikul riikidel enne 18. sajandit ja isegi hiljem ei olnud Roomal eraldi rahanduspoliitikat ega rahandusinstitutsioone, kus sellist poliitikat oleks saanud välja töötada. Kuid tõenäolised tagajärjed on ilmsed. Kas siis Catilina mängis oma varandust mõtlematult maha või mitte, võis temal ja ka paljudel teistel olla sularahapuudus; aga neilt, kel olid juba võlad, nõudsid nende sularahapuuduses võlausaldajad nüüd laenude tagasimaksmist.
Kõik see lisandus teistele pikaajalistele teguritele, mis võisid ässitada Rooma tähtsusetuid ja vaeseid protestima või ühinema nendega, kes tõotasid radikaalseid muutusi. Rikaste ja vaeste varanduslik erinevus oli karjuvalt suur, suurema osa elanikkonna
