et see peitis endas selgelt sügavat inimlikku vajadust, samamoodi nagu lood sellest, mis meist pärast surma saab. Ta läks elutuppa ja heitis diivanile oma väikeses, aga õdusas ja endale kuuluvas kahetoalises korteris. Ta vaatas telefoni. Sõnum töölt, varahommikune koosolek oli edasi lükatud. Ta polnud sel õhtul kohatud tüübile öelnud, et töötab advokaadina vägistamisjuhtumitega. Ja et mehe statistika selle kohta, et tapmine ohustab mehi rohkem, rääkis vaid pool tõde. Seksuaalselt motiveeritud tapmiste puhul on neli korda suurem tõenäosus, et ohver on naine. See oli üks põhjus, miks ta oli korterit ostes esimese asjana luku ära vahetanud ja ukseketi paigaldada lasknud. Viimane oli ebanorralik seadeldis, mille peale- ja mahasaamises ta ikka veel kohmakas oli.
Ta avas Tinderi. Ta oli saanud match’i kolmelt mehelt, kelle ta varem paremale oli libistanud. Ah, see oli asja meeldiv külg. Mitte nendega kohtumine, vaid teadmine, et nad on seal kusagil ja tahavad teda. Aga kas lubada endale viimane tekstiflirt, viimane virtuaalne kolmekas oma kahe viimase võõraga, enne kui ta konto ja äpi lõplikult kustutab?
Ei. Ta kustutab kohe.
Ta avas menüü, tegi valiku ja jõudis lõpuks küsimuseni, kas ta tõesti tahab oma konto kustutada.
Elise vaatas oma nimetissõrme. See värises. Jeerum, kas ta on sõltuvusse jäänud? Sõltuvusse kinnitusest, et on keegi, kes ei tea küll, kes Elise on või milline ta on, aga et see keegi siiski tahab teda niisugusena, nagu ta on. Vähemalt niisugusena nagu profiilipildil. Kas täiesti sõltuvusse või ainult natuke? Seda saab ta vist teada, kui konto nüüd kustutab ja lubab endale kuu aega ilma Tinderita. Ühe kuu, ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis on temaga midagi tõsiselt valesti. Värisev sõrm lähenes kustutamisnupule.
Ja kui ta ongi niinimetatud sõltuvuses, siis mis sellest oleks? Me kõik vajame tunnet, et meil on keegi ja et kellelgi oleme meie. Ta oli lugenud, et imikud võivad surra, kui neil puudub minimaalnegi füüsiline kontakt. Ta kahtles, et see tõsi on, aga teisest küljest: mis on elu mõte, kui see on ainult tema enda jaoks, töö jaoks, mis teda õgib, ja sõprade jaoks, kellega ta õigupoolest ainult sellepärast läbi käib, et hirm üksinduse ees vaevaks rohkem kui sõprade igav kurtmine laste, mehe või neist vähemalt ühe puudumise üle. Võib-olla on tema mees just praegu Tinderis? Nii et okei, viimane ring. Esimese ilmuva pildi libistas ta vasakule. Prügikasti, ma-ei-taha-sind hunnikusse. Sama lugu teisega. Ja kolmandaga.
Tema mõtted uitasid. Ta oli käinud loengul, kus psühholoog, kes oli lähedalt kokku puutunud riigi kõige hullemate kurjategijatega, rääkis, et mehed tapavad seksi, raha ja võimu nimel, naised armukadedusest ja hirmust.
Ta lõpetas vasakule libistamise. Pildil oleva kitsa näo juures oli midagi tuttavat hoolimata sellest, et see jäi varju ja oli veidi fookusest väljas. Seda oli ennegi juhtunud, Tinder pani siiski paari inimesi, kes asusid teineteise vahetus läheduses. Ja Tinderi andmetel asus see mees vähem kui kilomeetri kaugusel, jah, ta võis asuda isegi samas kvartalis. Fookusest väljas olev pilt tähendas igatahes, et ta polnud netist õige Tinderi-taktika kohta näpunäiteid lugenud, ja see oli juba iseenesest pluss. Kirjelduses seisis lihtsalt „tere”. Ei mingit katset silma paista. Kui mitte fantaasiarikas, siis vähemalt enesekindel. Jah, talle oleks kindlasti meeldinud, kui mõni mees oleks peol tema juurde tulnud ja lihtsalt „tere” öelnud, rahulik ja kindel pilk küsimas „kas jätkad?”.
Ta libistas pildi paremale. Sina-tekitad-huvi hunnikusse.
Ja kuulis iPhone’i rõõmsat plinni, mis andis teada järjekordsest match’ist.
Geir hingas raskelt läbi nina.
Ta tõmbas püksid üles ja keeras tooli aeglaselt ringi.
Ainus valgusallikas toas oli arvutiekraan ja see valgustas ainult tema taga seisnud inimese ülakeha ja käsi. Ta ei näinud nägu, ainult valgeid käsi, mis midagi tema suunas sirutasid. See oli must nahkrihm, mille otsas oli silmus.
Inimene astus sammu lähemale ja Geir kallutas end automaatselt tahapoole.
„Kas tead, mis on mulle veel jäledam kui sina?” sosistas hääl pimeduses, samal ajal kui käed nahkrihma pingutasid.
Geir neelatas.
„Peni,” ütles hääl. „Sitane peni, kellega sina lubasid teha kõike, mida tegema peab. Peni, kes situb köögipõrandale, sest mõni ei viitsi teda välja viia.”
Geir köhatas. „Aga Kari …”
„Kaduge välja. Ja ära mind puutu, kui magama tuled.”
Geir võttis kaelarihma vastu ja uks paugatas naise taga kinni.
Ta jäi pimedasse istuma ja silmi pilgutama.
Üheksa, mõtles ta. Kaks meest ja üks naine, üks mõrv. Tõenäosus, et naine langeb tapmise ohvriks, on üks üheksa, mitte üks kaheksa vastu.
Mehmet juhtis vana BMW aeglaselt kesklinna tänavatelt välja, Kjelsåsi poole, villade, fjordivaate ja värskema õhu poole. Ta keeras oma vaiksele magavale tänavale. Avastas, et maja ette garaaži kõrvale oli pargitud must Audi R8. Mehmet võttis hoo maha. Kaalus hetkeks uuesti gaasi andmist, edasi sõitmist. Ta teadis, et see lükkaks asja vaid edasi. Teisest küljest, just seda ta vajaski. Edasilükkamist. Aga Banks leiaks ta uuesti ja ehk oligi õige hetk. Oli pime, öiselt vaikne ja tunnistajaid ei olnud. Mehmet parkis kõnnitee äärde. Avas kindalaeka. Vaatas seda, mis tal seal juba mitu päeva selleks puhuks olnud oli, kui niisugune olukord peaks ette tulema. Mehmet pistis selle jakitaskusse ja hingas sügavalt sisse. Siis tuli ta autost välja ja hakkas maja poole astuma.
Audi uks avanes ja Danial Banks astus välja. Kui Mehmet temaga Pearl of India restoranis kohtunud oli, teadis ta, et pakistani eesnimi ja inglise perekonnanimi olid arvatavasti sama võltsid nagu Banksi allkiri sellel niinimetatud dokumendil, mille nad olid allkirjastanud. Aga rahatähed kohvris, mille ta üle laua oli lükanud, olid piisavalt ehtsad.
Killustik garaaži ees krabises Mehmeti kingade all.
„Ilus maja,” ütles Danial Banks, kes ristatud kätega R8 vastu toetas. „Kas sinu pank seda tagatiseks ei tahtnud võtta?”
„Ma olen vaid üürnik,” sõnas Mehmet. „Keldrikorrusel.”
„Siis mul ei vea,” ütles Banks. Ta oli Mehmetist palju lühem, aga kui ta seal seisis ja pintsaku all biitsepsit pingutas, siis nii ei tundunud. „Sest siis pole meil selle mahapõletamisest kasu, et sa oma võla tasumiseks kindlustusraha saaksid, ega ju?”
„Ilmselt mitte.”
„Ei vea ka sinul, sest järelikult tuleb kasutada valutegevaid vahendeid. Tahad teada, mis need on?”
„Kas sa ei taha kõigepealt teada, ega ma maksta ei saa?”
Banks raputas pead ja võttis taskust mingi asja. „Maksetähtaeg oli kolm päeva tagasi ja ma ütlesin, et täpsus tuleb ennekõike. Et mitte ainult sina, vaid kõik mu laenuvõtjad teaksid, et sellist asja ei sallita, pean ma tegutsema erandeid tegemata.” Ta hoidis asja garaažilambi valguses üleval. Mehmet ahmis õhku.
„Ma tean, et see pole eriti originaalne,” ütles Banks, kallutas pead ja uuris näpitstange. „Aga see töötab.”
„Aga …”
„Sina saad sõrme valida. Enamik eelistab vasaku käe väikest sõrme.”
Mehmet tundis seda tulemas. Viha. Tundis rinda kerkimas, kui ta kopsud õhku täis tõmbas. „Mul
