style="font-size:15px;"> Bjørn astus laiba juurde ja osutas kaelale naise lühikeste blondide juuste all. „Kas näet, et torked moodustavad kaks pisut ovaalset nelinurka, mis kattuvad teineteisega, üks siin ja teine siin?”
Katrine kallutas pea viltu. „Nüüd kui sa ütled …”
„Nigu kaks hammustust.”
„Oh kurat,” lipsas Katrinel suust. „Mingi loom?”
„Kes tiap. Kujuta ette, et nahk tõmmatakse niimoodi eemäle ja surutakse voldiks kokku, ku ülä- ja alalõug kohtuvad. Siis tekivad sellised märgid …” Bjørn tõmbas taskust tüki poolläbipaistvat paberit, mille Katrine kohe ära tundis lõunapakist, mille mees endale iga päev enne tööle minekut tegi. Selles olid vastavas ovaalses nelinurgas asetsevad süvendid. Bjørn hoidis paberit otse kaelas olevate torgete kõrval. „Paistap igatahes ühe Toteni tüübi hammustusega klappivat.”
„Inimese hambad ei saa kaelaga niiviisi teha.”
„Nõus. Aga jäljed meenutavad inimese omi.”
Katrine niisutas huuli. „On inimesi, kes hambad teravaks viilivad.”
„Ku need om hambad, siis leiami ehk haava ümbert sülge. Igatahes, ku nad hammustamise ajal esikus vaiba pääl seisivad, siis osutap hammustus sellele, et mees seisis temä taga ja oli naisest pikem.”
„Kohtumeedik ei leidnud küünte alt midagi, nii et ma pakun, et mees hoidis teda kinni,” ütles Katrine. „Tugev, keskmist kasvu või pikem mees kiskjahammastega.”
Nad uurisid vaikides laipa. Nagu noor paar kunstinäitusel, valmistamas ette tähelepanekuid, millega varsti teisele muljet avaldada, mõtles Katrine. Ainult selle vahega, et Bjørn ei üritanud inimestele muljet avaldada. Seda tegi Katrine.
Ta kuulis esikust samme. „Praegu mitte kedagi rohkem siia!” hüüdis ta.
„Tahtsin lihtsalt teada anda, et vaid kahes korteris olid inimesed kodus ja keegi ei kuulnud ega näinud midagi.” Wylleri hele hääl. „Aga ma rääkisin just kahe poisiga, kes nägid Elise Hermanseni, kui ta koju tuli. Nad ütlevad, et ta oli üksi.”
„Ja poisid on …”
„… varasemalt karistamata ja neil on taksoarve, mis näitab, et nad lahkusid siit veidi pärast poolt kahteteist. Nad ütlesid, et ta oli neid kangialuses urineerimise pärast nahutanud. Kas ma kutsun nad ülekuulamisele?”
„Need polnud nemad, aga tee seda.”
„Hästi.”
Wylleri sammud eemaldusid.
„Ta tuli üksinda ja sissemurdmise tunnused puuduvad,” ütles Bjørn. „Arvat sa, et ta lasi mehe vabatahtsi sisse?”
„Ei, kui too just hea tuttav ei olnud.”
„Või nii?”
„Elise oli advokaat, ta teab riske ja uksekett näeb üsna uus välja. Ma arvan, et ta oli ettevaatlik tüdruk.” Katrine kükitas laiba kõrvale. Vaatas pindu, mis Elise keskmisest sõrmest vaevu välja ulatus. Ja marrastust käsivarrel.
„Advokaat,” sõnas Bjørn. „Kus siis?”
„Hollumsen & Skiri. Nemad teatasidki politseisse, kui ta kohtusse ei ilmunud ega telefonile ei vastanud. Pole just tavatu, et ründajad vägistamisjuhtumite advokaate ähvardavad.”
„Kas arvat, et mõni …”
„Ei, nagu öeldud, siis ei usu ma, et ta kellegi sisse oleks lasknud. Aga …” Katrine kortsutas kulmu. „Nõustud sa, et see pind on roosakasvalge?”
Bjørn kummardus tema kohale. „Valge see igatahes om.”
„Roosakasvalge,” ütles Katrine ja tõusis. „Tule.”
Nad läksid esikusse, kus Katrine ukse avas ja välimisele ärakraabitud uksepiidale osutas. „Roosakasvalge.”
„Ku sa nii ütlet,” sõnas Bjørn.
„Kas sa ei näe?” küsis Katrine umbusklikult.
„Uuringud näitavad, et naised näevad üldiselt rohkem värvinüansse ku mehed.”
„Aga kas sa seda näed?” küsis Katrine ja hoidis üleval ukse siseküljel rippuvat ukseketti.
Bjørn kummardus lähemale. Tema lõhn ehmatas Katrinet. Ehk oli see vaid ebamugavus, mille põhjustas järsku saabunud lähedus.
„Mahakraabitud nahk,” sõnas mees.
„Marrastus käsivarrel. Taipad?”
Bjørn noogutas aeglaselt. „Ta kriimustas end ukseketiga, mis oli järelikult ees. Mitte mees ei tunginud temäst mööda, vaid temä võitles, et väljä saada.”
„Norras ei kasutata uksekette, me paneme ukse lukku ja sellest on rohkem kui küll. Ja kui Elise oleks ta sisse lasknud, kui see tugev mees oleks näiteks olnud keegi, keda ta tundis …”
„… siis ei oleks ta jännanud ukseketiga peräst sedä, ku om selle eest võtnud, et mees sisse lasta. Siis oleks ta end turvaliselt tundnud. Järelikult …”
„… järelikult,” võttis Katrine üle, „oli mees juba korteris, kui Elise koju tuli.”
„Ilma et ta sedä tiadnud oleks,” ütles Bjørn.
„Sellepärast ta ukseketi ette panigi, et pidas ohtlikuks seda, mis on väljas.” Katrine judises. Selle kohta olidki nad võtnud kasutusele väljendi „hirmuga segatud rõõm”. Mõrvauurija tunne, kui ta äkitselt näeb ja taipab.
„Harry oleks sinuga praigu rahul,” lausus Bjørn. Ja naeris.
„Mis on?” küsis Katrine.
„Sa punastat.”
Ma olen tõesti omadega läbi, mõtles Katrine.
1 Toteni murret esindab eesti tõlkes fiktiivne, veidi lõunaeestipärane keelekuju. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
3. peatükk
Neljapäeva pärastlõuna
Katrinel oli probleeme keskendumisega pressikonverentsil, kus nad avalikustasid lühidalt ohvri isiku, vanuse, leidmisaja ja -koha ja suurt muud ei midagi. Nende esimeste tapmisjärgsete pressikonverentside mõte oligi peamiselt öelda nii vähe kui võimalik, lihtsalt tänapäevase avatud demokraatia nimel seal olla.
Tema kõrval istus vägivallaosakonna juht Gunnar Hagen. Välgud peegeldusid tagasi paljalt pealaelt tumedate lokkis juuste pärja kohal, kui Hagen nende ühiselt välja mõeldud lühikesi lauseid ette luges. Katrine oli õnnelik, et Hagen rääkis. Mitte et ta rambivalgust peljanud oleks, aga kõik tulgu tasapisi. Praegu oli ta juhtivuurijana veel nii värske, et tundus kindlam lasta Hagenil rääkida ja samal ajal ise fraase õppida. Jälgida, kuidas kogenud politseijuht veenab ümbritsevat maailma kehakeele ja intonatsiooniga
