välja. Sirutas Banksi poole. Hoidis mõlema käega. „Aga see töötab.”
Banks vahtis teda üllatunult. Noogutas aeglaselt.
„Selles on sul õigus,” ütles ta, võttis rahatähtede paki, mida Mehmet tema poole sirutas, ja tõmbas paela ära.
„See katab osamakse ja intressid kroonipealt,” ütles Mehmet. „Aga muidugi, lase aga käia ja loe üle.”
Plinn.
Tinderi match.
Juubeldav heli sinu telefonist, kui keegi, kelle pildi sa juba paremale oled libistanud, libistab sinu pildi paremale.
Elise pea sumises, süda peksles.
Ta teadis, et see on Tinderi match’ide teada-tuntud mõju: elevuse tõttu kiirenenud südametöö. Et see vabastas hulga õnnehormoone, millest võis sõltuvusse jääda. Aga mitte see polnud põhjus, miks tema süda tormlema pistis.
Põhjus oli selles, et plinn polnud kõlanud tema telefonist.
Aga see oli kõlanud samal hetkel, kui ta pildi paremale libistas. Pilt inimesest, kes asus Tinderi andmetel temast vähem kui kilomeetri kaugusel.
Ta vahtis magamistoa suletud ust. Neelatas.
Heli kostis ilmselt mõnest naaberkorterist. Seal elas palju vallalisi, palju potentsiaalseid Tinderi kasutajaid. Nüüd oli täiesti vaikne, ka korrus allpool, kus tüdrukud olid pidutsenud, kui ta enne välja läks. Aga kujuteldavatest koletistest vabanemiseks leidus ainult üks kindel viis. Järele vaadata.
Elise tõusis diivanilt ja astus need viis sammu magamistoa ukseni. Kõhkles. Tal sähvatasid peast läbi paar kallaletungijuhtumit töö juurest.
Siis võttis ta end kokku ja avas ukse.
Jäi ukselävele seisma ja ahmis õhku. Sest seda polnud. Vähemalt mitte sellist, mida ta sisse oleks suutnud hingata.
Tuli voodi kohal põles ja esimene asi, mida ta nägi, oli paar kauboisaapaid, mis üle voodiotsa ulatusid. Teksapüksid ja pikad ristatud jalad. Mees, kes seal lebas, oli nagu pildil, pooleldi varjus, pooleldi fookusest väljas. Aga ta oli särgi lahti nööpinud, nii et rind oli paljas. Ja rinnale oli joonistatud või tätoveeritud nägu. See vangistas Elise pilgu. Tummalt kisendav nägu. Nagu oleks see kusagil kinni ja prooviks lahti pääseda. Ka Elise ei suutnud häält teha.
Kui voodil olev inimene üles vaatas, langes mobiilitelefoni valgus tema näole.
„Nii et me kohtume taas, Elise,” sosistas ta.
Tänu häälele taipas Elise, miks profiilipilt talle tuttav oli tundunud. Juuksevärv oli muutunud. Ja nägu oli opereeritud, ta nägi õmblustest jäänud arme.
Mees tõstis käe ja pani midagi suhu.
Elise vahtis meest taganedes. Siis keeras ta ringi, tema kopsud said jälle õhku ja ta teadis, et seda õhku tuleb kasutada jooksmiseks, mitte karjumiseks. Välisukseni oli vaid viis, kõige rohkem kuus sammu. Ta kuulis voodit krigisemas, aga mehel oli pikem maa tulla. Kui ta vaid trepikotta jõuaks, siis võiks ta karjuda ja talle tuldaks appi. Ta oli esikus välisukse juures, vajutas käepideme alla ja lükkas, aga uks ei läinud päris lahti. Uksekett. Ta tõmbas ust enda poole ja haaras ketist, aga kõik käis liiga aeglaselt, nagu halvas unenäos, ja ta teadis, et on juba liiga hilja. Talle pandi miski suule ja teda tõmmati tagasi. Meeleheites torkas ta käe ukseketi kohalt ukseavast välja, sai uksepiidast kinni ja proovis karjuda, aga suur nikotiini järele haisev käsi surus liiga tugevalt tema suule. Siis tõmmati ta lahti ning uks tema ees kinni. Hääl sosistas talle kõrva: „Kas ma ei meeldi sulle? Ka sina ei näe sama hea välja nagu profiilipildil, kullake. Ma peame lihtsalt lähemalt tuttavaks saama, tol k-korral me ju ei jõudnud.”
Hääl. Ja see viimane jäle kokutamine. Ta oli seda korra varemgi kuulnud. Ta proovis rabeleda ja end vabaks võidelda, aga istus justkui kruustangide vahel. Mees tõmbas ta peegli ette. Pani oma pea tema õlale.
„Minu süüdimõistmine polnud sinu süü, Elise, tõendid olid veenvad. Ma ei ole sellepärast siin. Usud sa mind, kui ma ütlen, et see on juhuslik kohtumine?” Siis mees irvitas. Elise vahtis talle suhu. Protees nägi välja, nagu oleks see rauast, mustaks värvitud ja roostes, ülal ja all teravad sakid nagu rebaseraual.
See kriuksus veidi, kui mees suu pärani ajas, käis ilmselt vedruga.
Elisele meenusid nüüd juhtumi üksikasjad. Fotod sündmuskohalt. Ta teadis, et on varsti surnud.
Siis mees hammustas.
Elise Hermansen proovis mehe käe sisse karjuda, kui nägi omaenda kaelast verejuga välja purskumas.
Mees tõstis pea. Vaatas peeglisse. Elise veri voolas mehe kulmudelt ja juustelt ja mööda kaela alla.
„Vot see on m-match, kullake,” sosistas ta. Siis hammustas ta uuesti.
Elisel käis pea ringi. Mees ei hoidnud teda enam nii kõvasti kinni, tal polnud vaja, sest halvav külmus, võõras pimedus voolas juba üle naise, tema sisse. Elise sai ühe käe lahti ja sirutas selle peegli kõrval oleva pildi poole. Proovis seda puudutada, aga sõrmeotsad ei ulatunud päris sinnani.
2. peatükk
Neljapäeva ennelõuna
Terav ennelõunane valgus langes elutoaakendest sisse ja paistis koridori.
Eriuurija Katrine Bratt seisis vaikides ja mõtlikult peegli ees ning vaatas raami alla torgatud pilti. Sellel olid naine ja väike tüdruk, kes istusid teineteise embuses kaljul, juuksed märjad ja suured rätikud ümber. Nagu oleksid nad just Norra natuke liiga külmal suvel suplemas käinud ja prooviksid teineteise külge klammerdudes sooja saada. Aga nüüd lahutas neid miski. Kuivanud verenire, mis oli peeglit mööda alla ja üle foto voolanud, otse naeratavate nägude vahelt läbi. Katrine Brattil ei olnud lapsi. Võimalik, et ta oli neid mingil ajahetkel soovinud, aga praegu mitte. Nüüd oli ta värskelt vallaliseks jäänud karjäärinaine ja see meeldis talle. Meeldis ju?
Ta kuulis vaikset köhatust ja tõstis pilgu. Kohtas pilku armilises, esiletungiva lauba ja imelikult kõrgel asuva juuksepiiriga näos. Truls Berntsen.
„Milles asi, konstaabel?” küsis Katrine. Nägi, kuidas mees tegi haput nägu Katrine tahtliku meeldetuletuse peale, et Berntsen on hoolimata viieteistkümnest aastast politseis endiselt vaid konstaabel ega saanuks nii sellel kui ka mitmel teisel põhjusel iial luba vägivallaosakonnas uurijaametisse asuda. Kui Truls Berntsenit poleks sinna paigutanud tema lapsepõlvesõber, politseiprefekt Mikael Bellman.
Berntsen kehitas õlgu. „Milleski ei ole asi, sina ju juhid juurdlust.” Ta vaatas Katrinet oma külma koerapilguga, mis oli korraga nii alandlik kui ka tige.
„Küsitle naabreid,” ütles Bratt. „Alusta alumiselt korruselt. Eriti huvitatud oleme sellest, mida nad eile päeval ja öösel kuulsid. Aga kuna Elise Hermansen elas üksi, tahame ka teada, milliste meestega ta lävida tavatses.”
„Sa arvad siis juba, et see oli mees ja et nad olid tuttavad?” Alles nüüd nägi Katrine noort meest, poissi, kes Berntseni kõrval seisis. Avala ilmega. Heledajuukseline. Kena.
„Anders Wyller, esimene päev.” Noormehe hääl oli hele ja silmades oli naeratus, mille võluvast mõjust ümbritsevale oli poiss Katrine eelduste kohaselt
