ja keeras selle minu poole.
Mu kilbile rabises lõgisevast automaadist kuule ja ma suutsin ainult kilpi paigal hoida. Kui kasutaksin võluväge kolmanda ründaja vastu, kaoks keskendumine ja kilp koos sellega – ja olgu püssimees pikapis võhik või mitte, ta pritsis laiali nii palju tina, et varem või hiljem ta enam mööda ei lase.
Teisest küljest, kui maskeeritud mõrtsukas saab võimaluse viie jardi pealt haavlipüssi lasta, ei vaevu keegi mind haiglasse viimagi. Siis lähen otse surnukuuri.
Kuulid sadasid vastu kilpi ja mina ei saanud teha muud, kui vaadata, kuidas kolmas ründaja mind haavlipüssiga sihib. Mul oli lips läbi ja arvatavasti Billyl koos minuga.
Billy läks liikvele. Ta oli juba T-särgi seljast visanud. Ta oli piisavalt musklis, et pingulduvad lihased näha oleksid – tugevad lihased, sportlase lihased, mitte tõstjate hoolikalt voolitud muskulatuur. Ta sööstis edasi, haavlipüssiga naise poole ja tõmbas lennult dressipüksid jalast. Nende all oli ta alasti.
Siis tundsin maagiavoogu, mida Billy kasutas, teravat, täpset, suunatut. Selles, mida ta tegi, ei olnud rituaali, polnud vabanemiseni paisuva väe aeglast kogunemist. Ta hägustus liikumise pealt ja kahe hingetõmbe vahel oli alasti Billy kadunud ja ründajale räntsatas otsa hunt Billy, tumedakarvaline Taani dogi suurune elukas, kihvad sähvamas haavlipüssi laesäärt pigistava käe suunas.
Naine karjatas, rapsas käe tagasi, erkpunane veri sõrmedel, ja äigas püssiga nagu nuiaga Billy poole. Too keeras end ja püüdis järsult lõrisedes hoobi vastu õlga. Ta ründas naise teist kätt, kiiremini, kui mu pilk jälgida jõudis, ja haavlipüss pudenes maha.
Naine karjatas jälle ja tõmbas käe tagasi.
Ta polnud inimene.
Ta käed venisid, pikenesid, samuti õlad ja lõug. Ta küüntest said inetud sakilised küünised ja ta rahmas nendega alla Billy poole, äiates talle piki lõuga, kutsudes sel korral esile lõrinaseguse valuklähvatuse. Billy veeretas end külili ja uuesti jalule tagasi, tehes ringi, et sundida naisolevust mulle selga keerama.
Püssimees pikapis klõpsutas jälle tühjalt. Langetasin kilbi ja viskusin ettepoole, sööstes haavlipüssi haarama. Tõusin koos sellega ja hüüdsin: „Billy, eest!”
Hunt põikas kõrvale ja naine pööras välgukiirusel minu poole, moondunud nägu raevukas, ila tilkumas suust võhataoliste kihvade vahelt.
Sihtisin püssi talle kõhtu ja vajutasin päästikule.
Püss möiratas ja vappus, lajatades kõvasti vastu mu õlga. Võib-olla kümnene raud või kuulidega laetud. Naine tõmbus kõverasse, kriiskas, vaarus tagasi ja vajus maha. Kauaks ta maha ei jäänud. Ta peaaegu põrkas jalule, kleidiräbal üleni verevate pritsmetega kaetud, nägu nüüd täiesti ebainimlik. Ta kihutas minust mööda auto juurde ja kargas kasti. Püssimees tõmbas oma paarilise pikapisse ja juht andis gaasi. Masin viskas rohukamarat üles, enne kui vedama sai, põrkles tänavale tagasi ja kadus liiklusesse.
Vahtisin hetke neile järele ja lõõtsutasin. Langetasin haavlipüssi, taibates, et olin vasakus käes kuidagiviisi suutnud hoida kärnkonna, kelle olin üles korjanud. See vingerdas ja rabeles viisil, mis andis mõista, et olin ta peaaegu puruks litsunud, ja ma püüdsin teda lahti laskmata haaret lõdvendada.
Pöörasin ümber, et Billyt otsida. Hunt kõndis tagasi oma mahavisatud dressipükste juurde, väreles viivu ja muutus taas alasti noormeheks. Ta näos oli lõuaga paralleelselt kaks pikka lõikehaava. Veri voolas õhukese loorina üle kõri alla. Ta liikus kangelt, aga see oli ka ainus, mis valust märku andis.
„On sinuga kõik korras?” küsisin talt.
Ta noogutas ning tõmbas püksid jalga ja särgi selga. „Jajah. Mis kurat see oli?”
„Guul,” teatasin talle. „Arvatavasti LaChaise’i klannist. Need teevad Punase Kojaga koostööd ja mina neile eriti ei meeldi.”
„Miks sa neile ei meeldi?”
„Ma olen neile nii mõnigi kord peavalu tekitanud.”
Billy tõstis särginurga vastu näohaavu. „Küüniseid ma ei oodanud.”
„Nad on selle poolest salakavalad.”
„Guul, huh. On ta surnud?”
Raputasin pead. „Nad on nagu tarakanid. Elavad enam-vähem kõik üle. Kas sa käia saad?”
„Jah.”
„Tore. Laseme siit jalga.” Suundusime Põrnika poole. Korjasin tee peal üles riidest koti kärnkonnadega ja hakkasin neid maha tagasi raputama. Panin nende juurde maha ka selle konna, kelle olin peaaegu puruks litsunud, ja pühkisin siis käed rohu peal puhtaks.
Billy kõõritas minu poole. „Miks sa nad lahti lased?”
„Sest nad on päris.”
„Kust sa tead?”
„See, kes mul käes oli, sittus mulle pihku.”
Lasksin Billy Sinisesse Põrnikasse ja sisenesin ise teiselt küljelt. Võtsin istme alt esmaabikomplekti ja ulatasin talle. Billy surus lapi vastu nägu ja vaatas välja, konnade poole. „See siis tähendab, et asjad on halvasti?”
„Just,” kinnitasin. „Asjad on halvasti.” Vaikisin viivu ja sõnasin siis: „Sa päästsid mu elu.”
Ta kehitas õlgu. Ta ei vaadanud minu poole.
„Nii et sa leppisid kohtumise kokku kella kolmeks, eks? Mis see nimi oligi? Sommerset?”
Ta heitis mulle pilgu ja huultega ei naeratanud – aga pilk oli naerul. „Jep.”
Sügasin habet ja noogutasin. „Ma olen viimasel ajal hajevil olnud. Võib-olla peaksin end kõigepealt korda tegema.”
„Võib kasuks tulla,” nõustus Billy.
Ohkasin. „Ma olen mõnikord jobu.”
Billy hakkas naerma. „Mõnikord. Sa oled inimene nagu meie teisedki.”
Panin Põrnika käima. See kähises natuke, aga meelitasin talle elu sisse.
Just siis räntsatas miski kõva mütsuga vastu kapotti. Ja siis uuesti. Veel üks kõva mats, katusele.
Mind tabas peapööritus, iiveldus, mis algas nii äkki ja ägedalt, et haarasin roolist, püüdes mitte kokku vajuda. Kaugelt kuulsin, kuidas Billy küsib, kas minuga on kõik hästi. Ei olnud. Väljas oli õhk täis väge, mis liikus ja nihkus ärevas ebakõlas. Võlujõud, mis tavaliselt voolasid sujuvalt, vaiksete mustritena, olid äkki mäslema tõusnud, heitlikud, hulluksajavas kaoses.
Püüdsin neid aistinguid enesest eemale tõugata ja avasin vaevaga silmad. Sadas kärnkonni. Ei tilkunud aeg-ajalt, vaid sadas, nii tihedalt ja tugevasti, et taevas oli must. Neid vaesekesi ei kukutatud ka enam õrnalt nagu renni mööda. Nad kukkusid nagu raheterad, plärtsatades betoonile, Põrnika kapotile. Üks neist kukkus nii kõvasti, et tuuleklaas mõranes ämblikuvõrguks. Lükkasin käigu sisse ja kihutasin mööda tänavat minema. Mõnesaja jardi pärast saime ebamaise saju käest minema.
Me
