olid ilmselt panuseid kergitanud, rünnates mind avalikumalt, kui nad varem olid julgenud.
Lükkasin kojamehed käima. Kahepaikse veri jättis mõranenud klaasile erkpunaseid vööte.
„Helde jumal,” sosistas Billy.
„Nojah,” ütlesin mina. „Hädad käivad ikka hulgakesi.”
2. peatükk
Viisin Billy tema korteri juurde ülikoolilinnaku lähedal. Ma ei uskunud, et guul politseisse teatama läheb, aga haavlipüssi pühkisin siiski üle. Billy mässis selle käterätikusse, mis mul Põrnika tagaistmel oli, ja võttis kaasa, lubades relvast lahti saada. Tema tüdruk Georgia, Billyst jala jagu pikem vilajas neiu ootas korteri rõdul, jalas lühikesed tumedad püksid ja pealpool erkpunane bikiinirinnahoidja, näidates muljetavaldavalt päikesepruuni nahka heldelt ja palju enesekindlamalt ja ahvatlevamalt, kui ma aasta eest oleksin temast arvata võinud. Näe, kuidas lapsed on suureks kasvanud.
Kohe, kui Billy autost välja astus, tõstis Georgia valvsa pilgu raamatult ja ta ninasõõrmed läksid puhevile. Ta suundus majja ja oli koos esmaabikomplektiga mehel uksel vastas. Ta vaatas murelikul ilmel auto poole ja noogutas mulle. Lehvitasin vastu, üritades sõbralikku nägu teha. Georgia ilme järgi otsustades tulin toime vaid tõredaga. Nad läksid korterisse ja mina sõitsin minema enne, kui keegi jõudis välja tulla ja minuga suhtlema hakata.
Minuti pärast tõmbasin teeserva, jätsin mootori seisma ja kõõritasin oma nägu Põrnika tahavaatepeeglis.
Vaatepilt ehmatas mind. Ma tean, see kõlab lollakalt, aga mul pole kodus peegleid. Liigagi paljud olendid oskavad kasutada peegleid aknana, koguni uksena, ja see oli risk, mille ma eelistasin võtmata jätta. Ma polnud nädalate kaupa peeglisse vaadanud.
Ma nägin välja nagu rongiõnnetus.
Rohkem kui tavaliselt, tähendab.
Harilikult on mu näojooned pikavõitu, lahjad, üleni teravnurkadest koos. Mul on peaaegu mustad juuksed ja mustad silmad. Nüüd olid silmade all hallikas-lillakad rõngad. Sügavad. Seal, kus mu näojooni ei katnud mitu kuud pügamata habemetüügas, nägid need välja teravad kui visiitkaardi servad.
Mu juuksed olid pikaks kasvanud ja sagris – mitte sellises noore seksika rokistaari stiilis, vaid „aeg Muri pügada viia” moodi. Polnud sedagi eelist, et nad sümmeetrilised oleksid olnud, sest ühes kohas oli suur pahmakas lühikeseks kõrbenud, kui mulle pitsakarbis väike süütepomm oli sokutatud, tollal, kui ma veel endale pitsat sain lubada. Mu nahk oli kahvatu. Isegi kahkjas. Ma nägin välja nagu surmakutsar, kes on pidanud pealekauba Bostoni maratoni läbi jooksma. Ma nägin välja väsinud. Läbi põlenud. Ära kasutatud.
Naaldusin seljatoele.
Mulle ei meeldi eksida. Aga tundus nii, et Billy ja libahuntide (kirevase pihta, see kõlas nagu halb rokibänd) jutus oli iva sees. Püüdsin välja mõelda, millal ma viimati juuksuris käisin, habet ajasin.
Duši all olin käinud eelmisel nädalal. Olin ju?
Pühkisin värisevate kätega nägu. Päevad ja ööd olid viimasel ajal kokku sulanud. Veetsin aega oma korteri all laboris, ööpäev läbi uurimistööd tehes. Labor oli alumises keldris, üleni niiskest kivist ja akendeta. Ööpäevarütmid, päh. Ma ajasin enamjaolt päeva ja ööta läbi. Liiga palju oli mõelda, et niisugustele tühistele detailidele tähelepanu pöörata.
Umbes üheksa kuud tagasi olin oma tüdruku peaaegu surma saatnud. Võib-olla enamgi kui surma saatnud.
Kui me tuttavaks saime, oli Susan Rodriguez olnud Midwestern Arcane’i nimelise kollase ajakirja reporter. Ta oli üks väheseid inimesi, kes oli valmis omaks võtma mõtet, et üleloomulik on päriselt olemas. Ta oli haaranud iga üksikasja, iga loo, iga tõendiraasu järele, mille suutis välja kaevata, et saaks avalikkust selles küsimuses teadlikumaks muuta. Sel eesmärgil oli ta minu järel vampiiride tantsupeole tulnud.
Ja koletised said ta kätte.
Billyl oli ka selles õigus olnud. Vampiirid, Punane Koda oli teda muutnud. Võib-olla oleks täpsem öelda, et nad nakatasid teda. Ta oli saanud endale nende õudustäratava janu, ehkki tehniliselt võttes oli ikka veel inimene. Peaks ta seda kustutama, muutuks ta täiesti üheks nende seast. Mingi osa temast sureks ja ta oleks ihu ja hingega üks koletistest.
Sellepärast see uurimistöö. Olin otsinud mingit viisi tema aitamiseks. Vaktsiini loomiseks või ta keha puhastamiseks. Midagi. Ükskõik mida.
Olin teda endale naiseks palunud. Ta ütles mulle ei. Siis läks ta linnast ära. Ma lugesin tema meedialiidule müüdud veergu Arcane’is. Ta pidi seda posti teel toimetajale saatma, seega ma vähemasti teadsin, et ta on elus. Ta oli palunud, et ma talle järele ei tuleks, ja ma polnud läinud. Ei lähegi, enne kui välja mõtlen, kuidas ta sellest supist välja saada, kuhu mina ta vedasin. Pidi olema midagi, mida ma teha saan.
Pidi olema. Pidi ometi olema.
Langetasin pea, näol äkki selline grimass, et lihased tõmbusid krampi, valutasid ja kuumasid. Rinnus pitsitas ja keha tundus põlevat kasutu, jõuetu leegiga. Ma olen võlur. Ma oleksin pidanud suutma Susanit kaitsta. Teda päästa. Aidata. Oleksin pidanud olema nutikam, kiirem, parem.
Oleksid pidanud talle ütlema, et teda armastad, enne kui oli liiga hilja. Eks ole, Harry?
Püüdsin mitte nutta. Sundisin end kogu oma aastatepikkuse harjutamise ja kogemuse ja enesedistsipliini varal mitte nutma. Nutt ei annaks midagi. See ei viiks mind Susanile ravi leidmisele karvavõrdki lähemale.
Ma olin nii kuradi väsinud.
Hoidsin nägu käte vahel. Ma ei tahtnud, et keegi näeks mind töinamas.
Võttis tükk aega, enne kui enesevalitsuse tagasi sain. Ma pole kindel, kui kaua, aga varjud olid teistsugused ja ma juba küpsesin autos, isegi lahtiste akendega.
Mulle turgatas pähe, et on rumal niimoodi tänaval passida, puha lagedal, et veel mõni vampiiride kõrilõikaja võiks mu üles leida. Ma olin väsinud ja räpane ja näljane, aga mul polnud sularaha, et midagi süüa hankida, ja päikese järgi otsustades polnud mul aega minna tagasi korterisse ja suppi süüa. Mitte siis, kui tahan jõuda kokkusaamisele proua Sommersetiga.
Ja mul oli seda kokkusaamist vaja. Billyl oli selleski õigus olnud. Kui ma ei hakka jälle elatist teenima, kaotan kontori ja korteri. Rentslis pappkasti sees ei teeks ma kuigi edukalt maagiauuringuid.
Seega on aeg liikuma hakata. Tõmbasin sõrmedega tulutult läbi juuksepahmaka ja suundusin oma kontori poole. Teeäärne kell ütles mulle, et olen kokkusaamisele juba paar minutit hilinenud. See ja minu välimus pealekauba, oh sa poiss, kui hea mulje ma kliendile jätan. Päev läks muudkui paremaks.
Minu kontor asub ühes kesklinnamajas. Pole teab mis uhke maja, aga tol päeval nägi ikkagi minu jaoks liiga hea välja. Vananev turvamees allkorrusel läkitas mulle kurja pilgu – milline vedamine, et ta mind varasematest nägemistest ära tundis. Mõni uus mees oleks mind arvatavasti silmagi pilgutamata prügikolli pähe välja visanud. Noogutasin valvurile ja naeratasin ja püüdsin asjalik välja näha. Heh.
Trepi poole suundudes möödusin liftist. Sellel oli silt, mis andis teada, et lift on remondis. Lifti polnud enam päris endiseks saadud pärast seda, kui hiigelskorpion ühe kabiini katki rebis ja keegi lifti
