ka keegi teine olla. Olgu, võib-olla mitte see hambatehnik neljandalt korruselt või psühhiaater kuuendalt. Tõenäoliselt ka mitte seitsmenda korruse kindlustusbüroo või üheksanda raamatupidaja. Võib-olla kõige ülemise korruse juristid ka mitte. Võib-olla. Aga alati ei ole minu süü, kui miski katastroofiliselt valesti läheb.
Igatahes ei saa keegi midagi tõestada.
Avasin tepi juurde viiva ukse ja hakkasin mööda astmeid üles astuma, oma kontori poole, mis asub viiendal korrusel. Kõndisin koridori teise otsa, mööda vaikselt sumisevast konsultatsioonifirmast, mis võttis enda alla suurema osa viiendast korrusest, oma kontori ukse juurde.
Kiri jääklaasil teatas: „HARRY DRESDEN, VÕLUR”. Sirutasin käe, et uks lahti teha. Kui uksenupuni jäi veel toll või paar, kargas mu sõrmele säde, särtsatades kerge terava valutorkega vastu nahka.
Jäin paigale. Nii jahe ja kuiv ka ei olnud, olgugi et maja kliimasüsteem kõigest väest töötada puhises. Võite mind paranoiliseks nimetada, aga miski ei muuda nii ettevaatlikuks kui mõrvakatse päise päeva ajal. Keskendusin uuesti oma käevõrule, ammutades jõudu oma kartusest, et kilp valmis seada, juhuks kui peaksin seda vajama.
Teise käega lükkasin kontoriukse lahti.
Harilikult on mu kontor üsna korras. Või ma igatahes ei mäleta, et see päris nii segi oleks olnud, nagu ta praegu välja nägi. Arvestades, kui vähe ma hiljaaegu seal olin viibinud, tundus ebaõiglane, et asjad on päris nii hulluks läinud. Laud ukse kõrval, millel ma hoidsin pakki flaiereid selliste pealkirjadega nagu „Võlukunst võhikutele” ja „Ma olen võlur – küsige, kuidas”, oli viltu seina najal. Flaierid vedelesid lohakalt üle laua laiali ja põrandal. Tundsin kerget ammu kõrbema läinud kohvi vina. Ilmselt jätsin aparaadi sisse. Oeh. Mu lauda kattis samasugune paberilehtedest hallituskiht ja mitu kapisahtlit oli lahti, kaustad virnas kapipealsetel või külgepidi oma kohale torgatud, nii et need jäid otsapidi sahtlitest välja. Laeventilaator keerles uimaselt, klõpsatades igal pöördel.
Keegi oli nähtavasti üritanud veidi korda luua. Post oli korralikult kolme eri virna seatud. Mõlemad metallprügikorvid olid kahtlustäratavalt tühjad. Billy ja kompanii seega.
Keset mu rusudes kontorit seisis naine, sedamoodi ilus, et sunnib mehi sõpru tapma ja sõdu alustama.
Ta seisis laua juures, näoga ukse poole, käed rinnal risti, puusad veidi viltu keeratud ja ilme skeptiline. Tal olid valged juuksed. Mitte valkjasblondid, mitte plaatinablondid. Valged nagu lumi, valged nagu kõige puhtam marmor, üles seotud nagu kinnipüütud pilv, et tuua nähtavale kaela saledad jooned. Ma ei tea, kuidas ta nahk sai nende juuste kõrval kahvatu välja näha, aga sai. Ta huuled olid külmunud mooruspuuviljade värvi, siledas ja armsas näos peaaegu ehmatavad, ja ta viltused silmad olid sügavrohelised, sinaka varjundiga, kui ta pead kallutas ja mind üle vaatas. Ta polnud vana. Polnud ka noor. Polnud midagi muud kui jalustrabav.
Püüdsin hoida lõuga päris põrandani vajumast ja sundisin aju midagi tegema, hakates naise rõivastust üle vaatama. Ta kandis laitmatu lõikega süsihalli kostüümi. Seeliku alt paistis jalga just nii palju, et oli raske mitte vaadata, tumedatel kingadel olid just parasjagu nii kõrged kontsad, et igasugused mõtted hakkaksid pähe tikkuma. Jaki all kandis ta luuvalget V-kaelusega pluusi, mille kaelaväljalõige oli just nii sügav, et tekitas tahtmise näha, kuidas ta sügavalt sisse hingab. Kõrvus ja kaela ümber välgatasid hõberaamistuses opaalid, mis helkisid niisugustes toonides, mida ma poleks opaalidelt oodanud – liiga palju sarlakpunast ja lillat ja sügavsinist. Ta küüned olid kuidagimoodi sama küütlevaks lakitud.
Tabasin ta parfüümi hõngu, midagi metsikut ja rikkalikku, rasket ja magusat nagu orhideed. Mu süda hakkas kiiremini lööma ja aju testosteroonipõhine osa soovis, et oleksin saanud pesemas käia. Või habet ajada. Või et mul vähemasti poleks jalas dressipüksid.
Ta suu kaardus muigeks ja ta kergitas midagi ütlemata üht kahvatut kulmu, lastes mul jõllitada.
Üks oli kindel – sellisel naisel peab olema raha. Palju raha. Raha, millega ma saaksin üüri ära maksta, toitu osta, võib-olla isegi natuke laristada ja hankida käru, et oleks kergem korterit koristada. Kõhklesin vaid hetke, mõeldes, kas Valge Nõukogu täieõiguslikul võluril on sünnis rahast sedavõrd huvitatud olla. Jõudsin kiiresti otsusele.
Põrgusse fenomenaalsed kosmilised jõud. Mul on üür maksta.
„Äh... vist proua Sommerset,” sain viimaks suust. Keegi ei oska minust paremini sarmikas olla. Kui hoolega püüan, suudan kindlasti millegi otsa komistada ja kuvandile viimase lihvi anda. „Mina olen Harry Dresden.”
„Minu meelest jäite te hiljaks,” vastas ta. Sommerseti hääl oli samasugune kui ta rõivad – paljuütlev, kultuurne. Tema inglise keelel oli juures aktsent, mida ma ei osanud paika panna. Võib-olla Euroopast. Kindlasti huvitav. „Teie abi teatas mulle, millal kohale saabuda. Mulle ei meeldi, kui mind oodata lastakse, nii et ma tulin ise sisse.” Ta vaatas mu laua poole ja siis uuesti mulle otsa. „Ma peaaegu sooviksin, et poleks seda teinud.”
„Nojah. Ma sain teie tulekust teada alles, ee...” Vaatasin heitunult kontoris ringi ja panin ukse enda järel kinni. „Ma tean, et see näib üpris ebaprofessionaalsena.”
„Täiesti õige.”
Astusin ühe tooli juurde, mida ma laua juures klientide jaoks hoidsin, ja tegin selle kiiruga lagedaks. „Palun istuge. Kas sooviksite tassi kohvi või midagi?”
„Ei kõla sugugi hügieeniliselt. Miks ma peaksin riskima?” Ta istus tooliservale, selg sirge, mind pilguga jälgides, kuni ma teisele poole lauda kõndisin. Kui liikusin, püsis see pilk minu peal nagu märgatav jahe raskus, ja ma istusin laua taha, korts kulmude vahel.
„Kas te olete selline, kellele meeldib riskida?”
„Mulle meeldib end igakülgselt kindlustada,” vastas ta vaikselt. „Näiteks teie, härra Dresden. Ma tulin täna siia, et otsustada, kas teen üpris suure panuse teie võimetele.” Ta jäi vait ja lisas siis: „Seni pole te küll usaldusväärset muljet jätnud.”
Toetasin küünarnukid kirjutuslauale ja seadsin sõrmeotsad vastakuti. „Jah. Ma tean, et kõigest sellest jääb küllap mulje, nagu oleksin...”
„Meeleheitel?” pakkus ta. „Ilmselgelt haaratud muudest probleemidest.” Ta noogutas kirjutuslaual olevate ümbrikuvirnade poole. „Keegi, kes kaotab peagi oma äriruumid, kui võlgu ära ei maksa. Ma arvan, et te vajate seda tööd.” Ta hakkas tõusma. „Ja kui te ei suuda hoolitseda selliste pisiasjade eest, siis ma ei usu, et minul teist mingit kasu oleks.”
„Oodake,” ütlesin ma püsti tõustes. „Palun. Las ma vähemalt kuulan teid ära. Kui tuleb välja, et ma oma arvates saan teid aidata...”
Ta lükkas lõua ette ja katkestas mind sundimatult. „Aga küsimus pole ju selles, või kuidas?” küsis ta. „Küsimus on selles, kas te minu arvates saate mind aidata või mitte. Te pole näidanud mulle midagi sellist, mis paneks mind arvama, et saaksite.” Ta vaikis ja istus uuesti. „Ja ometi...”
Istusin tagasi üle laua tema vastu. „Ometi?”
„Ma olen teie oskustega inimeste kohta üht-teist kuulnud, härra Dresden. Silma vaatamise võimest.”
Keerasin pea viltu. „Ma ei nimetaks seda oskuseks. See lihtsalt juhtub.”
„Aga te suudate kellegi sisse näha? Te nimetate
