olevat radiaatorit puudutades, „ja ei mingit sooja vett kraanist ja võib-olla Paula suremas sünnitusel.“
„Ma tean,“ võttis Jacqueline hoogu maha. „Aga see kiri, kullake, ja tema kõle hääletoon, kui ta helistas. Ma kujutan ette, kuidas meile tuleb labane töntsi aruga olend, kes lõhub portselani ja pühib tolmu vaiba alla.“
„Sa ei tea seda ja pole õiglane otsustada tema üle üheainsa kirja järgi. Sa tahad majapidajat, mitte sekretäri. Vestle temaga. Sa oled kokkusaamise määranud, Paula loodab sinu peale ja sa võid kahetseda, kui lased võimaluse käest. Kui sulle jääb temast halb mulje, ütle talle ära ja me võime uuesti proovida.“
Vestibüüli kappkell lõi veerand üheksa. George tõusis püsti. „Tule, Giles, minu meelest on see kell mõni minut taga.“ Ta suudles naist. Giles sulges väga aeglaselt Baghavadgita, mis oli toetatud moosipurgi vastu, ja ajas erilise uimasusega püsti oma kõhna ja kondise keha. Pomisedes omaette midagi, mis võis olla kreeka või Jacqueline’i poolest ka sanskriti keel, laskis ta emal suudelda oma vistrikulist põske.
„Tervita Paulat,“ ütles George ja valge Mercedes viis nad minema, George’i Tin Box Coverdale’ i ja Giles’i Magnus Wytheni sihtasutuse kooli. Autos püüdis George alustada vestlust, sest ta oli otsustanud seda sihikindlalt teha, ja mainis, et ilm on tuuline. Giles ütles: „Mhmh.“ Nagu alati, oli ta süvenenud lugemisse.
Edasi valitses autos vaikus. George mõtles, et see naine võiks ometi olla sobiv, sest ta ei saa lasta Jackiel kogu hiiglaslikku majapidamist korras hoida, see oleks lihtsalt ebaõiglane. Nad peaksid kolima kusagile väikesesse majja, aga seda ta, jumal hoidku, ei taha, mistõttu olgu see E. Parchman ometi sobilik.
Lowfield Hallis on kuus magamistuba, võõrastetuba, söögituba, elutuba, kolm vannituba, köök ja abiruumid. Nendeks on Lowfield Hallis sahver ja relvahoidla.
Sel aprillihommikul polnud maja sugugi must, aga ta polnud ka puhas. Kõik kolmkümmend kolm akent olid kaetud tolmukorraga ja see omakorda täis näpujälgi ja plekke: need kuulusid Eva Baalhamile ja võimalik, et ka kaks kuud tagasi enne teda siin toimetanud viletsatele koduabilistele. Jacqueline oli välja arvutanud, et põrandat katvate vaipade suurus on kuus tuhat ruutmeetrit. Vaibad olid siiski üsna puhtad. Vanale Evale meeldis tolmuimejaga ringi sõita ja samal ajal oma sugulastest rääkida. Ta kasutas ka tolmulappi, aga ainult kuni silmade kõrguseni. Kahjuks asusid ta silmad neli jalga ja üheksa tolli põrandast kõrgemal.
Jacqueline pani mustad nõud nõudepesumasinasse ning piima ja või külmikusse. Külmik oli kuus nädalat sulatamata. Kas praeahju üldse kunagi oli puhastatud? Ta läks trepist üles. Kohutav küll, aga ta teadis, et tal oleks pidanud olema häbi, sest trepikäsipuu küljest jäi peopesale hall tolmukiht. Väikeses vannitoas, mida nad kutsusid laste vannitoaks, valitses kohutav segadus, kusjuures Gilesi aknevastane vahend, mingi roheline pasta, oli jätnud kuhjakesi kogu kraanikausile. Kõik voodid olid üles tegemata. Ta tõmbas kähku roosa lina, tekid ja siidist katte üle kuue jala laiuse madratsi, millel nad George’iga magasid. Gilesi voodi võis jääda nii, nagu see oli. Ta kahtles, kas poiss üldse märkaks midagi, näiteks seda, kui linad oleksid muutunud purpurpunaseks ja elektrilise teki asemel oleks voodis söepann.
Enda välimuse eest hoolitsedes ta seevastu ei hoidnud aega kokku. Ta kahetses sageli, et ei olnud samavõrd kodufriik, kuivõrd oli iseenda friik, aga nii need asjad olid, täpsemalt, nii olid need asjad tema puhul.
Vann, juuksed, käed, küüned, soojem kleit, õhukesed sukkpüksid, uued tumerohelised kingad, nägu meigitud au naturel. Ta tõmbas selga naaritsanahkse kasuka, mille George oli talle jõuluks kinkinud. Siis läks ta alla aeda, et Paulale peotäis nartsisse murda. Aia hoidis ta iga hinna eest korras, seal polnud ühtegi umbrohuliblet, isegi mitte palaval suveajal.
Lained kollasel merel. Lumehelbed hekil. Tol kuival kevadel oli ta juba kaks korda muruplatse niitnud, mistõttu need olid sügavrohelised. „Ma olen vabaõhuleedi,“ mõtles Jacqueline, tuul puhumas näole ja kevadlillede kerge lõhn kõditamas sõõrmeid. „Ma võiksin seista siin tunde ja vaadata jõele, papleid heinamaadel, Greeving Hillsi koos kõigi nende kihutavate, aina kihutavate pilvedega…“ Aga ta pidi kohtuma selle naisega, selle E. Parchmaniga. Oli aeg minna. Kui see naine vaid armastaks majapidamistöid samamoodi nagu tema aiandust.
Ta läks majja tagasi. Kas ta kujutas seda ette või polnud lõhn köögis tõesti just kõige meeldivam? Välja läbi relvahoidla, kus valitses tavapärane korralagedus, uks lukku, las Lowfield Hall kogub veel rohkem tolmu, las lõhn muutub veel läppunumaks.
Jacqueline pani nartsissid Fordi tagaistmele ja asus teele seitsmekümne miili kaugusel olevasse Londonisse.
George Coverdale oli erakordselt hea välimusega mees, klassikaliste näojoontega ja sama heas vormis nagu 1939. aastal, mil ta võistles oma ülikooli eest sõudmises. Tema kolmest lapsest ainult üks oli pärinud temalt välimuse ja Paula Caswall see polnud. Leebe ilme ja hellad silmad küll ilmestasid ta mittemidagiütlevat nägu, aga rasedus ei sobinud talle ja ta oli just kaheksandat kuud kandmas oma teist last. Ta pidi hoolitsema toimeka ja vallatu väikese poisi eest ning hoidma korras küllalt suurt maja Kensingtonis, ta oli suurt kasvu ja väsinud ning ta pahkluud olid paistes. Ta oli ka hirmul. Patricku sünd oli olnud kui õudusunenägu ja ta kartis eelseisvat uut sünnitust. Ta poleks tahtnud kohtuda kellegagi ega näidata end kellelegi. Aga ta mõistis, et tema maja oli ilmselt ainuke koht, kus võiks kokku saada Londonis elava võimaliku majapidajaga, ja varustatud Coverdale’ide meeldivate kommetega, tervitas ta südamlikult võõrasema, kiitis vaimustunult nartsisse ja Jacqueline’i kleiti. Nad sõid keskpäevaeinet ja Paula kuulas kaastundlikult ära Jacqueline’i kahtlused ja oletused selle kohta, mis seisab ees kell kaks.
Ta siiski otsustas mitte osaleda selles vestluses.
Patrick oli tegemas lõunauinakut, ja kui kaks minutit enne kahte uksekell helises, juhatas Paula sinises vihmamantlis naise võõrastetuppa. Ta jättis nad Jacqueline’iga omavahele, läks trepist üles ja heitis pikali. Aga nende sekundite jooksul, mil ta oli koos Eunice Parchmaniga, tundis ta selle naise vastu tugevat antipaatiat. Eunice mõjus talle sel hetkel samamoodi, nagu ta ise sageli mõjus teistele. Temast õhkus mingit külmust, lausa jäist hingust. Kus ta ka ei oleks viibinud, tõi ta sooja õhu keskele jahedust. Paula meenutas hiljem seda esimest muljet ja tegi endale suurest süütundest etteheiteid, et polnud isa hoiatanud, polnud talle rääkinud tugevast eelaimusest, mis osutus õigustatuks.
Ta ei teinud midagi. Ta läks magamistuppa ja vajus raskesse unne.
Jacqueline’i tunded olid teistsugused. Seni oli ta naist ennast nägemata visalt seisnud tema palkamise vastu, nüüd aga muutis ta kahe minuti jooksul meelt. Otsustavaks said kaks asjaolu või pigem kaks tema põhilist nõrkust. Need olid tema edevus ja snobism.
Ta tõusis püsti, kui naine tuppa astus, ja sirutas käe välja.
„Tere päevast. Te olete väga täpne.“
„Tere, armuline proua.“
Kui välja arvata Stantwichi üksikud vanaaegsed poed, polnud keegi juba aastaid Jacqueline’i niimoodi kõnetanud. Ta oli meelitatud. Ta naeratas.
„Kas teile tuleks öelda preili või proua Parchman?“
„Preili Parchman, Eunice Parchman.“
„Võtke, palun, istet.“
Jacqueline’ini ei jõudnud mingi jahedus ega „vale keemia“, nagu Melinda oleks öelnud. Tema oli oma peres viimane, kes seda tundis, võib-olla sellepärast, et ta ei tahtnud, sest ta oli kohe esimesel hetkel otsustanud palgata
