ma lahkun ise.“ Vastus tuli ilma kõhklemata. „Ma lähen poja juurde Uus-Meremaale. Kas te ei leia, et siinsed elamiskulud muutuvad võimatuteks? Preili Parchman võiks minuga kaasa tulla, mulle meeldiks see väga, aga ta on küllalt konservatiivne. Ta eelistab siia jääda. Mulle meeldiks, kui ta leiaks koha ühes kenas perekonnas, nagu seda on teie oma.“
Jacqueline jäi rahule.
„Kas sa teatasid oma otsusest preili Parchmanile?“ küsis George.
„Oi, kullake, ma unustasin. Pean talle kirjutama.“
„Või tagasi helistama.“
Jah, Jacqueline, helista tagasi! Vali kohe see number uuesti. Noormees, kes on minemas oma tuppa Annie Cole’i kõrval, paneb just praegu jala trepi viimasele astmele ja võtab telefonitoru. Ja kui sa küsid preili Parchmani, ütleb ta sulle, et pole seesugusest midagi kuulnud. Aga proua Chichester? Siin pole mingit proua Chichesteri, on vaid maja omanik härra Chichester, kelle nimel on telefon ja kes ise elab Croydonis. Võta telefon, Jacqueline…
„Minu meelest on parem kirjutada.“
„Tee nagu soovid, kullake.“
Õige aeg läks koos võimalusega mööda. George võttis küll telefoni, aga seda selleks, et helistada Paulale ja küsida tema tervise järele, mille kohta tema naine oli uudiseid toonud ja mis olid ta murelikuks teinud. Kuni ta rääkis, kirjutas Jacqueline kirja.
Ja mida tegid teised, keda juhus, saatus ja osalus tõid kokku 14. veebruari hävingus? Joan Smith tegi ühe maja lävel kihutustööd. Melinda Coverdale püüdis oma Galwichi toas aru saada, millest käib jutt rüütliromaanis „Sir Gawain and the Green Knight“[5.]. Giles Mont korrutas mantraid, mis pidid abistama mediteerimist.
Aga nad juba moodustasid terviku. Sel hetkel, mil Jacqueline keeldus helistamast, langes nähtamatu lasso ümber igaühe kaela, köites nad kokku tihedamate sidemetega kui veri.
1 Katkend Charles Dickensi romaanist Bleak House – „Kõle maja“. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]
2 Elizabeth Siddal (1829–1862), kunstnik, aga ennekõike prerafaeliitide modell. [ ↵ ]
3 Armsalt inetu (pr) [ ↵ ]
4 Oscar Wilde’i näidendi „Kui tähtis on olla tõsine“ tegelased. [ ↵ ]
5 Üks 14. sajandist pärit Kuningas Arturi lugudest. [ ↵ ]
3. peatükk
George ja Jacqueline olid tagasihoidlikud inimesed ja nad ei rääkinud igal pool oma vedamisest. Aga Jacqueline mainis seda siiski oma sõbrale Lady Roystonile, kes omakorda teatas seda proua Cairne’ile, kui jutuks tuli igavene teema, kuidas leida keegi, kes hoiab kodu korras. Uudis levis Higgsidelt Meadowstele, sealt Baalhamidele ja Newsteadidele ning sai Blue Boaris peamiseks kõneaineks Joan Smithi viimaste liialduste kõrval.
Eva Baalham andis oma tavapärasel kaudsel viisil Jacqueline’ile mõista, et ta teab. „Kas te ostate talle telkari?“
„Kellele… ee, televiisori?“ küsis Jacqueline punastades.
„Sellele sealt Londonist. Sest kui tahate osta, siis ma saan teile hankida odavalt oma sugulaselt Meadowsilt, sellel on Gosburys elektriasjade pood. Minu meelest kukkus see auto pealt maha, aga ärge midagi pärige, siis ta ei hakka teile valetama.“
„Tänan teid väga,“ vastas Jacqueline üsna pahaselt. „Tegelikult ostame ise uue värviteleviisori ja preili Parchman saab meie vana endale.“
„Parchman,“ kordas Eva aknale sülitades ja seejärel sealt põllega üle tõmmates. „Minu meelest pole see just Londoni nimi.“
„Ma tõesti ei tea, proua Baalham. Kui te saate selle aknaga ühele poole, mida iganes te sellega ka teete, siis olge nii kena ja tulge minuga koos üles, et talle tuba valmis seada.“
„Selge,“ ütles Eva oma East Anglia vinguva aktsendiga. Ta ei kutsunud kunagi Jacqueline’i armuliseks prouaks; see ei tulnud talle pähegi. Tema meelest oli raha ainuke asi, mille poolest Coverdale’id temast erinesid. Muis asjus oli jäme ots hoopis tema käes, sest nood olid uustulnukad ja üldse mitte aadlisoost, vaid mingid teenistujad, sellal kui tema talunikest esivanemad olid Greevingis elanud viis tuhat aastat. Aga raha pärast ta neid ei kadestanud. Talle jätkus sellest, mis ta sai, ja ta eelistas Lowfield Hallile munitsipaalmaja, sest selle suure sara soojaks kütmine pidi maksma vist küll terve varanduse. Talle ei meeldinud Jacqueline, kes kandis noortele mõeldud rõivaid ja tegi tähtsa näo ainult sellepärast, et on kilukarbivabriku omaniku naine. Kogu see „olge nii kena“ ja „tänan teid väga“ on üks jama. Huvitav, kuidas ta selle Parchmaniga hakkab läbi saama? Ja kuidas mina? Ma siiski arvan, et võin iga hetk ära minna. Proua Jameson-Kerr palub lausa põlvili, et ma tema juurde tuleksin, ja ta maksab kuuskümmend penni tunnis.
„Olgu taevas ta jalgadele armuline,“ ütles Eva trepist üles ronides.
Umbsel pööningul oli juba ammu sisse seatud kaks suurt magamistuba ja vannituba. Nende akendest avanes East Anglia üks kaunimaid vaateid. Constable[1.] oli, mõistagi, neid Beali jõe kaldal istudes maalinud ja vahel omatahtsi mõnd kirikutorni nihutanud, et kompositsioon oleks kaunim. Aga maastik oli ilus isegi siis, kui tornid olid õigel kohal, sest avaraid aasu ja väikesi metsasalusid kattis maikuu esimeste päevade mitmekesine rohelus.
„Kas ta voodi tuleb siia?“ küsis Eva, osutades suurema ja valgema toa poole.
„Ei.“ Jacqueline märkas, et Eva sätib end täitma rõhutud majateenijate ametiühingu sekretäri kohuseid. „Ma tahan selle toa jätta juhtumiks, kui mu abikaasa lapselapsed külla tulevad.“
„Te peate tema elu tegema mugavaks, kui tahate, et ta minema ei lähe.“ Eva avas akna. „Ilus ilm täna. Tuleb palav suvi. Jumal on meie poolel, nagu ütleb mu sugulane, kes peab farmi. Noor Giles läheb seal teie autoga minema, minu meelest ilma teie loata.“
Jacqueline vihastas. Tema meelest oleks Eva pidanud nimetama Gilesi härra Montiks või ütlema vähemalt „teie poeg“. Aga tal oli hea meel, et Giles, kel oli koolivaheaeg, loobub lõpuks oma vabatahtlikust vangistusest, et veidi värsket õhku hingata.
„Kui te oleksite nii kena, proua Baalham, siis me võiksime hakata mööblit paika panema.“
Giles sõitis mööda hobukastanitega ääristatud puiesteed Greeving Lane’ile. See oli kohaliku tähtsusega tee, parasjagu nii lai, et kaks autot pääsesid teineteisest mööda, kui hästi aeglaselt sõitsid. Laukapuude asemel olid siin viirpuud ja hekid täis magusasti lõhnavaid roosasid õisi. Selge sinitaevas, kahvaturoheline nisuoras, kägu kukkumas – maikuus teeb ta seda iga päev – ja igalt puult kostev, oma võidetud valduste üle rõõmustavate lindude lõõritamine.
Tehes näo, et ta ei märka sellest midagi, keeldudes vastu oma tõekspidamisi olemas üks sellest kõiksusest, sõitis Giles üle silla. Ta tahtis hingata värsket õhku, mis tema jaoks tähendas lihtsalt kodunt väljumist. Ta jälestas elu maal. See oli talle tüütu. Seal polnud midagi teha. Kui ta sellest teistele rääkis, olid need hämmingus, ilmselt sellepärast, et nad ei kujutanud ette, et üks täie mõistuse juures olev inimene ei suuda päevas kauem kui tund aega tähti vahtida, vainudel kõndida ega jõekaldal istuda. Lisaks sellele oli siin alati külm ja sopane. Talle ei meeldinud märki
