Neid aegu meenutades arvas ta, et oli Londonis olnud õnnelik. Ta tahtis minna suurde linna internaatkooli, aga ema ei lubanud, sest mingi psühholoog oli öelnud, et tal on häiritud psüühika ja ta vajab tuge turvalise pereelu näol. Häiritud psüühikast ta ei hoolinud ja ta pigem rõhutas oma hajameelse, mõttessevajunud, hõivatud noore intellektuaali kuvandit. Ta oli ka tegelikult intellektuaal, vägagi. Eelmisel aastal sai ta nii palju parimaid hindeid, et kohalikus ajalehes avaldati tema kohta artikkel. Ta oli kindel, et pääseb õppima Oxfordi, ja ta oskas ladina keelt sama hästi ja kreeka keelt ilmselt pareminigi kui Magnus Wytheni keeleõpetaja.
Tal polnud koolis ühtegi sõpra ja ta põlgas külapoisse, keda huvitasid ainult mootorrattad, pornograafia ja Blue Boar. Ian ja Christopher Cairne ja teised seesugused olid vanemate poolt talle määratud sõpradeks, aga ta kohtas neid harva, sest nad käisid tavakoolis. Ei külapoisid ega koolikaaslased norinud temaga tüli. Ta oli üle kuue jala pikk ja üha kasvas veel. Ta nägu oli kohutavalt aknet täis ja pestud juuksed olid juba järgmisel päeval rasvased.
Nüüd oli ta teel Sudburysse, et osta pakk oranži värvi. Ta kavatses värvida kõik oma teksased ja T-särgid oranžiks, sest seda nõudis tema religioon, milleks oli üldjoontes budism. Ta kogus raha, et sõita bussiga Indiasse ja mitte kunagi enam kohtuda lähedastega, kui Melinda välja arvata. Võib-olla ka ema. Aga mitte isa ega vana läppunud George’i ega iseteadlikku Peterit ega seda talupoegade kampa. Seda muidugi juhul, kui ta ei hakka katoliiklaseks. Ta oli just lõpetanud „Tagasi Bridesheadi“ [2.] lugemise ja hakanud kaaluma, kas mitte katoliiklasena Oxfordis trepi peal viiruki suitsetamine pole parem kui India. Aga ta värvib igaks juhuks siiski teksased ja T-särgid ära.
Greevingis Meadowsi autoteeninduses tegi ta peatuse, et bensiini võtta.
„Millal siis see Londoni daam tuleb?“ küsis Jim Meadows.
„Mh?“ ütles Giles.
Jim tahtis seda kangesti teada, et õhtul pubis uudist teistele edasi rääkida. Ta proovis veel kord. Giles mõtles pikalt. „Kas täna on kolmapäev?“
„Muidugi on,“ ütles Jim, ja et ta pidas end vaimukaks, siis lisas: „Kogu päeva.“
„Öeldi, et laupäeval,“ vastas Giles lõpuks. „Arvatavasti.“
See võib olla tõsi, aga võib ka mitte olla, mõtles Jim. Tema puhul ei saa milleski kindel olla. Mõni arst peaks selle pea üle vaatama. Imelik, et ema ta üksi sellise hea autoga välja lasi.
„Minu meelest tuleb Melinda koju, et ta üle vaadata.“
„Mhmh,“ ütles Giles. Ta sõitis sooduskupongidest keeldudes minema.
Melinda tuleb koju. Ta ei osanud öelda, kas see on meeldiv või murettekitav. Väljastpoolt paistis, et ta suhe poolõega on mittemidagiütlev ja isegi tõrjuv, ent Gilesi hinges, kus ta end sageli nägi Poe või Byronina, lõõmas veripatune kirg. See algas või selle süütas Giles ise kuus kuud tagasi. Seni oli Melinda kujutanud endast vaid midagi õetaolist. Ta teadis muidugi, et Melinda polnud ta õde ega isegi mitte poolõde ja miski ei takistanud neid teineteisesse armumast ega isegi abiellumast. Peale kolmeaastase vanusevahe, mis hiljem enam midagi ei tähenda, ei saaks kellelgi midagi selle vastu olla. Emale see isegi meeldiks ja vana George lepiks olukorraga. Aga see polnud üldse see, mida Giles tahtis või mida ta oma fantaasiates ette kujutas. Unelmates olid nad Byron ja Augusta Leigh[3.], kes tunnistavad teineteisele oma armastust Vihurimäe[4.]tuultes Greeving Hillsil kõndides, ajaviide, mida Giles mingil moel ei suutnud ette kujutada tegelikkusena. Selles polnud üldse mingit tegelikkust. Fantaasiates nägi Melinda koguni teistmoodi välja, kahvatum ja kõhnem nagu kopsuhaige, pärinedes justkui teisest ilmast. Hingetult tuulises pimeduses teineteise vastas seistes rääkisid nad, et nende armastus peab jääma igaveseks saladuseks ja kahtlemata aina täiustuma. Ja kuigi nad abielluvad teiste inimestega, jääb nende kirg kestma kui midagi, mille sügavusest ja seletamatusest saab vaid sosinal rääkida.
Ta ostis kaks pakki värvi, mille nimi oli tulikress.
Ta ostis ka postri prerafaeliitliku tütarlapsega, kel oli rohekas nägu ja üle rõduserva langevad punased juuksed. Eeldatavasti sirutas tüdruk end aknast välja kuu poole pärast armsama kaotust või truudusetust, aga tema hoiaku ja iiveldusest rääkiva kaame naha järgi otsustades nägi ta välja nii, nagu oleks viibinud mingi Itaalia kuurordi hotellis ja hakkab pärast liiga suure portsjoni pasta söömist oksele. Giles ostis selle tüdruku sellepärast, et see nägi välja nagu Melinda tuberkuloosi viimases staadiumis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
