alla oli selle ajaga tekkinud juba päris mitu kommentaari, milles peamiselt nõustuti kriitikaga ning halvustati restorani. Süüdistused olid kõik üsnagi absurdsed. Kommenteerijad paistsid olevat vaesed töötud mehed, kellel polnud muud paremat teha kui kodus arvuti taga kurjalt kiruda restorani, kus nad käinud polnud. Osa neist oli üksteisega vaidlema hakanud hoopis asjade üle, mis polnud üldse artikliga seotud. Millegipärast seostasid nad restorani ka poliitikaga, mis päris kindlasti asjasse ei puutunud.
„Mida?! Kust see siia ilmus?!” Klassikaaslased olid video avastanud ning kõigile peale ajakirjaniku tütre pakkus see palju nalja.
Olin endaga väga rahul, kui tunni alates tahvli kotti panin.
*
Matemaatika oli seitsmes ja kaheksas tund – viimased kaks tundi kolmapäeval. Ma ei jõudnud ära oodata, millal koju oma voodisse saan. Olin päeva jooksul jõudnud ära juua kolm tassi kohvi lisaks sellele, mille hommikul olin alla neelanud. Nendest polnud just palju kasu – suutsin vaevu silmad tundides lahti hoida. Juba mitu nädalat polnud mul õnnestunud üle nelja tunni öösel magada.
Enne matatunni algust seisid kõik ukse taga ja kordasid paaniliselt õpitut. Mina seisin ja kordasin endale paaniliselt, kohvitops käes, et ei tohi arvestuse ajal magama jääda. Kui kell helises, ei liikunud keegi paigalt. Alles siis, kui õpetaja ukse avas ning käskis meil klassi tulla, hakati aeglaselt sisse liikuma. Tööd olid juba laua peal.
„Kui valmis on, võite ära minna,” ütles õpetaja ükskõikselt ning istus oma laua taha.
Panin koti enda kõrvale toolile, võtsin pinalist pastaka välja, kirjutasin tööle oma nime ja hakkasin esimest ülesannet uurima. See oli mulle keskmise raskusastmega: mitte lihtne, aga samas ka mitte midagi ületamatut. Seega võisin järeldada, et kogu ülejäänud klass vaevles päris kõvasti – nende jaoks olid ülesanded päris rasked, tundusid vaata et ülikooli tasemel.
„Õpetaja, me pole ju eksponentvõrrandeid õppinud,” kurtis Maria.
„Olete küll, te õppisite seda juba eelmisel aastal.”
„Aga me ei korranud seda tööks.”
„Kui me kogu aeg kordaks kõike, ei jõuaks me kevadeks mitte kusagile. Mõni asi tuleb meelde ka jätta.”
„Aga see pole aus! Te ei saa eeldada, et me kõike mäletame!”
„Ära hädalda, vaid tee, nagu oskad. Ma pärast vaatan üle, kuidas teil läks, ja hindan teid parima töö järgi klassis.”
„Aga see pole aus!” hüüdis Maria. „Sara on ju nagu mingi geenius! Muidugi ta oskab kogu seda jama, aga see ei tähenda, et kõik teised oskaksid!”
„Selle asemel et mõelda, kuidas teistel läheb, peaksid rohkem oma tööle keskenduma,” pakkus õpetaja. „Ma ei taha rohkem midagi kuulda!”
„Sara, palun tee midagi!” sosistas Maria mulle valjult.
Kehitasin vastuseks õlgu. Muidugi ma ei tahtnud, et kogu klass selles arvestuses läbi kukub, aga ma ei tahtnud teiste pärast ise ka läbi kukkuda. Mitte et mind hinded jubedalt huvitanud oleksid – mulle lihtsalt meeldis kõiges kõige parem olla ja ma ei üritanudki seda varjata. Pealegi oli tõenäoline, et isegi kui oleksin töö kolme peale kirjutanud, siis oleksin selle eest ka kolme saanud, täpselt nagu ülejäänud klass. See õpetaja ei olnud selline, kes viisi pani lihtsalt sellepärast, et keegi ikka viie ka saaks. Kokkuvõtlikult öeldes ei osanud ma neid kuidagi aidata.
Kogu klass oli peale esimest kahte matemaatika kontrolltööd käinud klassijuhataja, õppealajuhataja ja seejärel direktori juures kurtmas, kui kohutav õpetaja ta oli. Klassijuhataja ja õppealajuhataja olid nõus, et mataõpetajaga peaks midagi ette võtma, aga seda ei juhtunud. Ei juhtunud sellepärast, et direktor ja mataõpetaja magasid koos, kuigi polnud abielus. Kõik teadsid seda, keegi lihtsalt ei olnud nii julge, et seda põhjust välja öelda. Direktor oleks selle inimese koolist välja visanud, ükskõik, kas see oli õpilane või õpetaja. Klassijuhataja soovitas katsuda õpetajaga hästi läbi saada ja kuidagi toime tulla. Nagu see olnuks nii lihtne! Me olime juba esimest päevast selle naise mustas nimekirjas, aga keegi ei teadnud, miks.
Kui olin töö valmis saanud ja igaks juhuks ka üle kontrollinud, käis vahetunni kell. Üks tund arvestuse tegemiseks oli veel jäänud. Tahtsin sealt juba kiiresti minema saada, seega viisin töö õpetaja lauale ning sõitsin koju.
3. peatükk
Koju jõudes viskasin koti põrandale ning läksin koos kõigi riietega voodisse. Uinusin üsnagi kiiresti.
Mind äratas välisukse sulgumine. Paugupealt olin ärkvel ning voodist väljas.
„Sara! Oled sa kodus?!” hüüdis Triina alumiselt korruselt.
Hingasin kergendatult. Sättisin natukene oma juukseid ja jooksin trepist alla.
„Sa ei tohi nii ehmatada,” ütlesin Triinale, kes seisis keset elutuba.
„Ega mul polnudki plaanis siit läbi tulla, aga su telefon oli välja lülitatud ja mul oli hädasti vaja sinuga rääkida.” Telefoni aku oli vist tühjaks saanud. Mul polnud meelde tulnud kontrollida.
Triina oli mu ema parim sõbranna. Peale seda, kui ema suri, oli Triina nagu minu kaitseingel. Ta aitas mind kõiges, kui vaja oli, ja põhimõtteliselt asendas nii hästi, kui oskas, minu ema. Tal endal lapsi polnud, kuid tal oli plaan neid kunagi saada, kui millalgi mehe leiab. Natuke oli tal veel aega jäänud, ta oli kolmekümne viie aastane. Aga ta nägi välja ja käitus, nagu oleks alles kahekümne ringis.
„Milles siis jälle probleem on? Kui mind restoranis vaja on, siis unista edasi. Ma võtan endale puhkuse!”
„See polnud põhjus, miks ma tulin.”
„Miks sa siis tulid?” küsisin haigutades. Mul oli ausalt öeldes täiesti ükskõik. Ma lihtsalt lootsin, et ta räägib kähku ja saan voodisse tagasi minna.
„See video, mis sa hommikul internetti üles panid.”
„Mis video?” Teesklesin, nagu ei teaks midagi.
„Ära mängi lolli! Sa oled ainuke, kes saab restorani turvalintidele ligi.” Triina oli alati väga otsekohene.
„Mis sellega siis on?”
„Mis mõttes, mis sellega on?! See on illegaalne! Sa pead selle ruttu ära võtma, enne kui me suurde jamasse satume.”
„Inimesed panevad internetti imelikke videoid kogu aeg, see ei tee neid illegaalseks.”
„Need on illegaalsed, kui sa häkid veebilehele sisse, et oma kommentaar kustutamiskindlaks muuta. Seda isegi näidati igal pool uudistes.”
„Päriselt? Nii lahe! Minu töö pääses uudistesse!” rõõmustasin teeseldult.
„Sara, see ei ole naljakas! Võta see maha, enne kui politsei ukse taga on!”
„Selle video sinna panemine oma sama ebaseaduslik kui see jutt, mida see ajakirjanik meie restorani kohta rääkis.”
„Ära käitu nagu nelja-aastane!
