et reporterid mulle mitu tundi närvidele käima panna. Nüüd kustuta see ära!”
„Oota! Reporterid käisid Fööniksis? Milline tasuta reklaam!” Minu väike trikk oli paremini mõjunud, kui oleksin arvata osanud. Ju siis on uudistevaene aeg.
„Sara!” Ta oli juba päris kuri.
„Okei, okei! Ma võtan selle maha ... niipea kui me restorani vormi muudame.”
„Ei, sa võtad selle maha kohe! Ja vormid jäävad selliseks, nagu need on. Sa oled suutnud seda nii kaua kanda, suudad edaspidi ka. Kui see sulle ei meeldi, siis otsi Laura üles või palka uusi töötajaid.”
„Olgu, eks ma tegelen selle kõigega. Võibolla homme,” vastasin haigutades.
„Sara, sa võtad selle video kohe maha! Ma tahan näha, kuidas sa seda teed!” Triina küll üritas, aga ta ei suutnud karm olla, vähemalt mitte minuga. Restorani personal küll kartis teda, aga mulle ei mõjunud ta kunagi nii.
„Oota siis! Ma lähen toon oma tahvli.”
Mõni minut hiljem oli video läinud. See oli palju kommentaare saanud, enamik positiivsed. Muidugi ei saanud ma vastutada nende YouTube’i videote ja uudiste eest, mis nüüd ringlesid.
„Puhka siis nüüd paar päeva. Me üritame ilma sinuta hakkama saada, aga nädalavahetuseks ole kohal.”
„Muidugi! Ei jõua ära oodata!” vastasin sarkastiliselt.
Kui Triina läinud oli, vaatasin kella – 19.00. Läksin tagasi voodisse.
*
Ärkasin kümne ajal õhtul. Und nii väga enam polnud. Seega tõusin üles ja sõin õhtust. Seejärel läksin internetti. Käisin erinevad lehed läbi, et Laura kohta midagi teada saada. Kogu nett oli täis tema pilte pidudest, kus ta paari päeva jooksul oli käinud, koos meestega, kellega ta oli olnud. Võtsin telefoni ja saatsin talle sõnumi: „Sa oled vallandatud!” Ta käis umbes kord nädalas tööl, muul ajal väitis, et oli haige või keegi sugulastest oli haige või koer suri ära ja nii edasi ja nii edasi. Keegi ei uskunud teda peale paari sellist korda, aga mulle ei meeldinud inimesi vallandada – tundus nagu väga õel asi, mida teha. Seega olin sellega juba mitu kuud oodanud, aga see oli ette määratud juhtuma. Kui inimene ikka peale sadat hoiatust asjast aru ei saa, siis ei jäänud muud üle.
Nüüd oli mul uusi töötajaid vaja. Õhtul ei viitsinud selle asjaga enam tegeleda, pealegi oli Triina minust palju osavam töökuulutuste tegija.
Keskööl läksin uuesti magama – homme ju koolipäev ikkagi.
4. PEATÜKK
Seekord ärkasin pool kuus nagu tavaliselt. Panin selga spordiriided ning läksin õue jooksma. Tegin väiksema ringi kui tavaliselt, kõigest viis kilomeetrit, sest vihma endiselt sadas. Kodus käisin duši all, sõin hommikust ja panin riidesse. Uudistes öeldi, et vihm ei lõpe enne uut nädalat – õnneks polnud sinna enam väga palju jäänud.
Sõitsin autoga kooli, parkisin selle võimalikult nähtamatusse kohta ja jooksin läbi vihma hoonesse sisse. Vähemalt jõudsin seekord kümme minutit enne tunni algust kohale ning sain rahulikult päevaks valmistuda.
Helistasin Triinale, kes oli juba ärganud, ning palusin tal töökuulutused üles panna. Samuti andsin teada, et olin Laura vallandanud, mille üle tal hea meel oli.
Koolipäev oli üsnagi mõttetu, sest veerandi lõpuni oli kaks päeva ja uusi töid ei tulnud. Õpetajad küll üritasid uut teemat võtta, aga sellest ei tulnud midagi eriti välja, kuna ainuke asi, millega me leppisime, oli filmi vaatamine. Või pigem oli see ainuke asi, millega mu klass leppis, sest mul isiklikult oli täiesti ükskõik, mida me tundides tegime.
Filmide vaatamine andis mulle vähemalt võimaluse läbi lugeda kõik meilid, mida teistes riikides olevate restoranide juhatajad mulle saatnud olid. Tegu oli ikkagi restoraniketiga. Samuti sain broneerida lennupiletid Itaaliasse, kus pidin veetma oma vaheaja – töötades loomulikult, mitte puhates. Erinevalt teistest restoranidest oli seal mingil põhjusel kasum väga väike ja mul oli vaja sellega kiiresti tegeleda. Hotellikoha bronniga õnneks ei pidanud tegelema, kuna mul oli seal villa olemas. Lennupiletitega vedas – äriklassi omasid oli veel päris palju alles, kuna need olid üpriski kallid.
Pärast tundide lõppu kiirustasin nagu tavaliselt enne teisi klassist minema. Istusin autosse ja sõitsin koju. Olin üsnagi üllatunud, nähes vilkuriga musta autot maja ees seismas. Sõitsin väravast sisse. Tänasin taevast, et mul oli automaatselt avanev värav – selle vihmaga ei tahtnud küll välja minna. Parkisin auto katuse alla ning kõndisin ukse juurde, kus seisid kaks ülikondades meest.
„Tere! Kas te olete Sara Simon, Fööniksi restorani omanik?” küsis üks neist.
„Jah,” vastasin julgelt.
Nad tutvustasid ennast pikalt, nagu määrus ette näeb, ja asusid siis asja kallale. Ühe uurija perekonnanimi oli Levi ja teise oma Mess.
Levi oli Sebastiani, minu klassivenna isa. Ma polnud seda meest küll varem näinud, aga neil oli sama perekonnanimi ja ma teadsin, et Sebastiani isa töötab politseis. Poiss ise nägi küll suurt vaeva, et keegi sellest teada ei saaks. Mul aga olid oma allikad, kust ma infot hankisin.
„Meil on teile paar küsimust ja order, et teie arvuti läbi vaadata,” ütles Mess ja näitas mulle paberit.
„Kas te enne, kui minu asjad läbi vaatate, mind milleski süüdistama ei peaks?”
„Meil on alust uskuda, et te olete vastutav ühe küberkuriteo eest, ja arvestades teie minevikku, otsustasime, et meil on targem siia isiklikult kohale tulla.” Ma ei ütleks, et minu minevikus on olnud midagi nii kahtlast, et politseinikud oleksid pidanud mu ukse taha tulema, selle asemel et mind jaoskonda kutsuda. Orderi olid nad ka kuidagi kiiresti saanud.
„Kui te juba nii palju vaeva nägite, siis palun tulge sisse,” ütlesin viisakalt ja naeratasin. Ema oli mulle juba siis, kui ma kolmeaastane olin, õpetanud, kuidas ootamatus olukorras käituda. Ega ma ei saanud aru, miks ma seda nii noorelt või üldse teadma pidin, aga nüüd oli väga hea, et oskasin end rahulikult üleval pidada.
Uksest sisse astunud, läksid meeste silmad imestusest suureks. Ei ütleks, et mu maja midagi meeletult uhke oli. See polnud ka üüratult suur, aga väga modernne. Nad vaatasid päris kaua ringi, enne kui oma jutuga edasi läksid.
„Et siis meie küsimused,” ütles Levi end kogudes. Ta oli hilistes neljakümnendates, kergelt hallinevate helepruunide juustega, pikk ja üpriski suur mees.
„Võtke jalanõud palun esikus ära ja joped võite nagisse panna,” soovitasin, kui olin seda ise just teinud. Mõlemad mehed kuuletusid.
„Soovite ehk teed või kohvi? Ma ei tea, kui kaua te seal vihma käes seisite.”
„Ei, aitäh. Me ei olnud seal üldse väga kaua,” vastas Levi, kuigi ta partner paistis küll huvitatud olevat.
„Kohvi või teed?” küsisin Messilt naeratades. Too oli noorem mees, kahekümnendate lõpus või kolmekümnendate alguses, keskmist kasvu, heleda peaga.
Märkasin, et mõlemad kandsid kuulivesti – kas nad tõesti pidasid mind nii ohtlikuks?
