oled restorani omanik, peab köök vastav olema,” seletasin neile ja ulatasin nooremale mehele kohvi. Seejärel tegin endale late. „Kui soovite, võime siia istuda ja te võite oma küsimused ära küsida.” Võtsin oma tassi ja sättisin end meeste vastu köögilaua taha.
„Oleks tore, kui te näitaksite meile oma arvutit,” tuletas Levi mulle meelde.
„Õigus, kohe toon!” ütlesin ning jooksin ülemisele korrusele, et magamistoast sülearvuti võtta.
Kui hakkasin toast välja tulema, seisis noorem uurija ukse peal.
„Milles asi?” küsisin viisakalt.
„Tulin lihtsalt kontrollima, et te midagi sealt ära ei kustutaks, enne kui meile annate.”
„Mul pole seal otseselt midagi, mida varjata,” ütlesin ja ulatasin arvuti tema kätte.
Läksime tagasi kööki ja istusime laua taha. Mees tegi mu arvuti kohe lahti.
„Mul on teie parooli vaja,” ütles ta, niipea kui arvuti oli pildi ette visanud. Kirjutasin selle kiiruga ning arvuti tuli lahti. Taustaks oli pilt minust ja emast rannas. Tegime selle päev enne, kui ta suri. Me mõlemad naersime – üks rannas olnud mees tegi selle klõpsu. Ta arvas, et me oleme õed, ja kutsus ema kohtingule, kuid ema keeldus.
„Niisiis, kas teie olite see inimene, kes pani üles video Allan Purgist?” küsis Levi. „Ta on ajakirjanik.”
See tõi mu tagasi maa peale.
„Ei,” vastasin pikemalt mõtlemata.
„Kas te teate, kes seda tegi?”
„Ei tea,” vastasin ning jälgisin, mida Mess mu arvutis tegi. Tavaliselt ei kasutanud ma oma sülearvutit häkkimiseks, aga mul oli igaks juhuks igas elektroonilises seadmes kaks parooli. Seega kui logisin sisse ühega, näitas see täiesti tavalist teismelise arvutit, kui teisega, oli pilt sootuks teine. Aga seda ei saanud keegi kuidagi teada. Isegi kui keegi oleks üritanud ilma paroolita minu arvutisse, tahvlisse või telefoni sisse häkkida, oleks ta saanud lahti ainult tavalise arvutipoole ja mitte salajast. Olin sellise süsteemi kallal töötanud mitu aastat ja nüüdseks selle täiuslikkuseni arendanud. Ei olnud võimalustki, et keegi leiaks midagi ebaseaduslikku minu arvutist – seda isegi siis, kui kõvaketas välja võtta või IP-aadressi taga ajada.
„Kellel veel peale teie on ligipääs nendele turvalindistustele?”
„Ma ei tea.” Jälgisin endiselt Messi tööd. Ta oli päris osav. Praegu otsis ta andmeid selle kohta, millal ma arvutit kasutanud olin. Ma ei kahelnud, et ta ei leia midagi, aga ma polnud kunagi pidanud katsetama, kas keegi võõras saaks salajasele kõvakettale ligi.
„Te ei tea?”
„Ei. Ma ei ole seda eriti uurinud. Pole kunagi vaja olnud. Mu ema tegeles sellega enne. Ma olen kõigest pool aastat restorani juhtinud. Mul pole siiani vaja olnud turvakaamerate salvestistega tegeleda.”
„Selge. Ja kus te video ülespanemise ajal olite?”
„Koolis.”
„Kas keegi saab seda tõestada?”
„Hm ... terve mu klass, mõned õpetajad ja kooli turvakaamerad.” Seda polnud nüüd küll raske tõestada.
„Mis tunnis te parasjagu olite?”
„Vahetunnis. Enne bioloogiat.”
„Ja kuidas te seda nii täpselt teate?”
„Sest see ajakirjanik on mu klassiõe isa. Ta näitas kõigile seda artiklit ja samal ajal, kui kõik seda lugesid, ilmus see video. Võite mu klassikaaslastelt küsida.”
„Seda me kindlasti teeme. Leidsid midagi?” küsis ta Messilt.
„Ma leidsin turvakaamera salvestised, aga muud midagi. Ta kasutas seda arvutit viimati teisipäeva öösel, et referaati kirjutada.” Mul oli oma arvutist ja tahvlist ligipääs restorani arvutile, mis andis mulle ligipääsu turvakaameratele.
„Oled kindel, et midagi muud pole?”
„Täiesti kindel.”
„Kas teil on veel mõni arvuti?” küsis Levi nüüd minu käest.
„Ei, see on ainukene. Mis te tõesti arvate, et ma tegin mingi sellise video? Kelleks te mind peate?! Ma olen täiesti tavaline kaheksateistaastane tüdruk, kellel juhuslikult on restoran. Ma kohe kindlasti pole häkker!” Selles jutus polnud põhimõtteliselt ükski sõna tõsi, peale minu vanuse ja et ma olen restorani omanik.
„Tegelikult te olete väga eriline kaheksateistaastane tüdruk, väidetavalt vaat et kõige andekam maailmas. Te olete andnud ülikoolides loenguid infotehnoloogia arengust ja tulevikust, osalenud mitme tähtsa arvutiprogrammi väljaarendamisel ning teie ema oli üpriski kahtlase minevikuga, nagu olete te ka ise. Seega ma arvan, et meil on alust teid kahtlustada. Ärge tulge meile väitma, et te ei tea arvutitest mitte midagi – ma olen piisavalt teie kohta uurinud. Seetõttu olen ma natukene üllatunud, et te ei tea, kes selle taga on. Minu arust peaks igat restoraniomanikku huvitama, kes nende turvasalvestistele sisse saab häkkida.”
Sellepärast neil siis võttiski terve päev, enne kui nad mu ukse taha ilmusid, ja seetõttu panid nad ka kuulivestid selga. Mul oli ju ikkagi relvaluba.
„Mis mõttes mu emal ja minul on kahtlane minevik?” küsisin üllatunult, sest seda ma tõepoolest ei teadnud. Ka tahtsin jutu eemale juhtida versioonist, et ma ei teadnud, kes süüdi on.
„Enne teie sündi teie ema andmete kohaselt nagu ei eksisteerinudki. Ja ka teie enda minevikus on väga suured lüngad. Ma ütleks, et see on väga kahtlane.”
„Võibolla rakendati mu ema puhul mingil põhjusel tunnistajakaitset,” pakkusin.
„Ta ei rääkinud teile oma minevikust?”
„Ta ei rääkinud mulle olevikustki. Ainuke, millest ta rääkis, oli restoran. No ja mina ka.”
„Olgu, see on juba teine teema. Kas te palun tooksite oma koolikoti?”
„Mille jaoks?”
„Et ma saaksin selle läbi uurida.”
„Teil pole selle jaoks orderit.”
„Kas te tahate, et me muretseme selle ja kogu ülejäänud maja läbiotsimiseks orderi?”
Jooksin oma koolikotti tooma.
Asetasin koti köögilauale ning uurijad asusid seda läbi otsima.
Kohe võtsid nad käsile minu tahvelarvuti ja telefoni. Rahulikult sisestasin vajalikud paroolid. Muidugi ei leidnud nad midagi peale selle, et olin tahvelarvutiga seda artiklit lugenud.
„Kindel, et teil kusagil veel arvuteid ei ole?”
„Te ju üritate mind praegu lihtsalt süüdlaseks teha, kuigi ma ilmselgelt ei ole süüdi! Ma võin ju loenguid pidada infotehnoloogiast ja arendada
