“See taim tuletab meelde kaktust, on sellised asteldega kõrged raod, väikeste roheliste lehtede ja punaste õitega.”
“Tänan, härra...”
Mees eiras neiu katset tema nime teada saada, lüües käega: “Ja ärge laske enam oma kuradi signaali, kuni mu lehmade läheduses olete.”
Pööras otsa ringi ja kappas minema.
“Tere tulemast külalislahkesse Arizonasse,” pomises Annie endale nina alla.
Pisut hiljem hakkas neiu südametunnistus veidi piinama. Oli ju kari kauboi jaoks elatuse teenimise vahend. Äkki oli ta tõesti mõnele loomale viga teinud?
Annie juhtis autot auklikul teel, püüdes kõige suuremaid kivisid vältida, ja mõtles oma reageeringust sellele vahejuhtumile. Tal oli hirmus iseendalegi tunnistada, et kohtumine vapustas teda.
“Jäta kohe järele,” ütles ta endale karmilt. “Eelseisev vestlus on sulle palju tähtsam kui mingisugune kergesti solvuv kauboi ja tema ennatlikud järeldused.”
Kümme minutit hiljem kohtus Annie näost näkku teise kauboiga – eeldatavasti tema tulevase tööandjaga – , kes istus paberitega kaetud kirjutuslaua taga. Erinevalt esimesest kandis see uhket ja kallist, hoolikalt triigitud ja värvilise tikandiga kaunistatud särki. Mehel olid jalas mustad püksid, sama hästi pressitud ja kallid. Sellest kehakast karjakasvatajast õhkus võimukust ja despotismi, mida ei suutnud varjata tema sõbralik naeratus.
“Mina olen Annie Reed, tulin selle koha asjus, mida mulle pakkusite.”
“Mina pakkusin teile kohta? Noh, see asi ei ole veel lõplikult otsustatud.”
Huvist märku andev tuluke, mis Annie ilmudes oli kauboi silmis tekkinud, kustus.
Neiu peopesad muutusid higiseks. Tahtejõu abil sundis ta oma hääle rahulikuks: “Härra Russell, telefonis te ütlesite, et võin teie rantšos saada koka koha.”
“Noh, miks siis kohe vihastada?” Nahktugitoolis lösutades asus mees lugema neiu lühikest elulookirjeldust.
Männipuust paneelidega kaetud seintega kontoris valitses vaikus.
Annie’s võttis võimust ärevus ning ta kuulatas pingsalt väljast kostvaid helisid: vestluse katkendeid, naeru, hobuse kapjade tasast plaginat.
Lugemise lõpetanud, tõstis härra Russell silmad paberilt ja naeratas soosivalt.
“Nii, armas preili, lugeda pole siin eriti midagi.”
Mees viskas paberi lauale ning sirutas end tugitoolis. Enam ta ei naeratanud.
“Mis siis ikka, eks püüdke mulle muljet avaldada.
Sunrise Peaks’i rantšo on rahvusvaheliselt tuntud – me peame oma mainet säilitama.”
Ka Annie sirutas end, püüdes oma meeleheidet mitte millegagi reeta. “Oma ärevust ei tohi kunagi välja näidata,” mõtles ta ja manas näole enesekindla ilme.
“Alguseks – olen lõpetanud Ameerika kulinaariainstituudi Santa Helenas California osariigis.”
“Veel midagi?”
Neiu hingas sügavalt sisse.
“Töötasin mõni kuu, veel kooli ajal, kokk-kondiitri ja magusroogade spetsialisti abilisena.”
“Miks ei ole soovituskirjas tema nime?”
Annie’le meenus, millisesse raevu oli sattunud kokk Franco, kui tabas teda saiakesi, küpsiseid ja pirukaid kogumas, et neid oma ühiselamukaaslastele jagada. Restorani omanik oli lubanud tal seda teha, ent sellest hoolimata Franco vallandas ta.
“Ma ei tahtnud teda tülitada.” Sünnipärane ausus sundis teda lisama: “Me läksime temaga tülli.”
“See, et teie, armsake, aitasite valmistada magusroogi, pole eriline tõestus, et olete väärt gurmeeroogade peakoka ametit ning suudate rahuldada meie asjatundlike klientide maitset.”
“Kuid ma olen lõpetanud kulinaariainstituudi,” kordas neiu, “ja valdan erinevate rahvusroogade valmistamise oskusi.” Ta pigistas ühe käega teist, et nende värinat varjata. “Enne kooli astumist töötasin aasta, nii nagu instituuti astumisel nõuti. Minu juhendaja tunnistas mu töö koka ja pagarina restoranis Daily Bread rahuldavaks ning hindas arvestatuks. Kokkuvõttes on mul piisavalt kõrge kvalifikatsioon.”
“Mitte minu rantšo jaoks. Kui te nii väga tahate saada rantšo-pansionaadi kokaks, eks asutage siis oma isiklik.”
Neiul jäi hing kinni, ent kuidagimoodi suutis ta siiski kuuldavale tuua: “Kas see tähendab, et ma ei saa tööd?”
Russell tõusis, tuli laua tagant välja ning astus tema poole. Mehe üsna kenale näole sigines naeratus.
“Anna andeks, armsake. Kuigi sa oled ilus sälg, ei saa ma sind ülemkokaks palgata.”
Mees istus laua servale.
“Ometi tundud sa taibukas neiu olevat, niisiis võid end siin suurepäraselt sisse seada teises valdkonnas. Kas tahad saada mu isiklikuks assistendiks? See tähendab head raha, lisaks tervet hulka meelelahutusi ja korterit minu majatiivas.”
Mees tõstis maniküüritud küüntega käe ja puudutas sõrmega neiu põske. “Ma käin sinuga ilusti ümber. Mis sa selle peale kostad?”
“Tänan, aga mulle see ei sobi.”
Hoides end väga sirgelt, tõusis Annie toolilt ning võttis oma elulookirjelduse. Teda valdas vastikustunne, põletades sisimas nagu sapp või tuli. Ta poleks enam minutitki Russelli lähedal välja kannatanud.
Kauboi tõkestas ta tee. Mehe nägu muutus korraga väga ebameeldivaks.
“Mõtle mu pakkumise peale. Tööd leida ei olegi nii lihtne.”
Neiu vaatas talle otse silma ja pingutades selle nimel, et tema nägu väljendaks ainult ükskõiksust ja jäist rahu, vastas lakooniliselt: “Ei.”
Õlgu kehitades naasis mees arvuti taha.
Annie haaras oma dokumendid ja astus uhkel sammul kontorist välja.
Tund hiljem peatus ta taas väikeses linnakeses, millest oli hommikul teel Sunrise Peaks’i läbi sõitnud. Praegu istus ta laua taga kohvikus nimega Coffee Cup. Annie tõmbus oranži vinüülplastist istme nurka, mille kõrge seljatugi eraldas üht lauakest teisest, moodustades eraldi kabiinikesed. Sibula-, burgeri- ja praekartulilõhnad täitsid ruumi, nagu ka männilõhnalise pesemisvahendi aroom ning mingi lakke aurud, mida siinne kokk kohvi pähe pakkus.
Olukord, millesse neiu oli sattunud, ei rõõmustanud teda. Ta on siin, Dripping-Sprongsi linnakeses Arizona osariigis, kodust kümne sõidutunni kaugusel. Taskus pole sentigi, kõik krediitkaardid on kehtetud, sukkpükste varbaotsas auk... Lisaks kõigele tuleb selles armetus kiirtoidusööklas juua kohvi asemel mingit lurri.
Annie rüüpas tassist ja hoidis end vaevu
