all seisis pedaaliga õmblusmasin. Annie astus masina juurde, puudutas sõrmega kumeraid kuldseid tähti mustal metallil ja naeratas õnnelikult. Kõrval seisis kogukas malmahi. Puust kiiktool, vanaaegsed tugitoolid laua ääres ja lamp olid kogu mööbel.
“Aga see siin on su magamistuba.” Jake nõjatus uksepiida vastu ja asetas käed risti rinnale. “Siin on lukk, võid ukse kinni panna, kui tahad.”
“Milleks, kas mul on midagi karta?”
Jake punastas ja puudutas oma lõuga.
Mehe hämmeldust nähes nihkus Annie pisut kaugemale. Ta on siin selleks, et süüa teha. Ainult selleks.
Päikesevalguses paistsid vanadusest pleekinud lapiteki värvid nikerdatud voodil elavad ja eredad. Samamoodi nikerdatud tualettlaud seisis külgmise seina ääres. Tammeparketiga kaetud põrandal laiutas suur punutud vaip.
“See tuba on imeilus!” hüüatas Annie. Noogutades kutsus Jake ta tagasi trepile.
“Nüüd kööki.”
Rõõmsa eelaimusega järgnes neiu talle.
Esimene asi, mida Annie nägi, oli klaasi ja vahariidega kaetud pikk söögilaud, mille äärde võis vabalt istuma panna mitu tosinat inimest.
Ta seisatas laua juures. “Kas tõesti sööte te selle ääres viiekesi – teie ja neli töölist? Milline hiiglaslik laud!”
“Praegu on meid viis. Loomade märgistamise perioodil on vähemalt kuus inimest lisaks.”
Jake lükkas lahti järgmise ukse ja Annie sattus kõige suuremasse ja räpasemasse kööki, mida ta eales oli näinud.
“Mu jumal küll!” suutis ta vaid sosistada. Neiu sõõrmeisse kandus roiskunud toidujäänuste ja vana kohvipaksu hapu lehk, mis ajas südame pööritama. Iiveldusklomp kerkis kurku.
Tema selja tagant kostis Jake’i hääl:
“Pliidi jaoks kasutame propaani. Balloon on väljas. Pead manomeetrit kontrollima.”
“Manomeetrit kontrollima,” kordas neiu kangeks muutunud huultega, silmitsedes mõlemal pool valamut asuvatel tööpindadel läbisegi vedelevate taldrikute ja pannide virnu.
Päikesevalgus suutis vaevalt läbi laia, ent räpase akna ja elutult rippuvate kardinate imbuda. Minnalaskmisest pajatavast üldpildist tõusis ainsana esile moodne roostevabast terasest kraanikauss.
“Kus on siis nõudepesumasin?” Annie silmitses valitsevat segadust veel kord, arvates, et polnud masinat lihtsalt märganud.
“Nõudepesumasinat ei ole. See on rantšo, kus kasvatatakse loomi. Siin pole kohta luksusasjadele ja liigset raha kodumasinate ostmiseks mul ka ei ole.”
“Kas tõesti õppisin ma kõik need aastad selleks, et sellises kohas tööle hakata?” mõtles neiu ahastusega. Miski sisemuses rõhus ta silmamunadele ning see surve lausa põletas. Kraapiv tunne kurgus andis märku: kohe tulevad pisarad. Pillima hakata polnud tal aga kavas ning neelanud alla klombi kurgus, jätkas ta uudistamist.
Eemal, seal, kus lõppes töölaud, kõrgus külmik. Võimas nagu riidekirst, pidades vahti suletud ukse kõrval. Teisel pool ust oli end sisse seadnud madal must pliit, mille lai metalltruup lakke ulatus. Neli kõverat jalga tungisid läbi tollipaksuse metallplaadi, millel pliit seisis.
“Ega pliiti ometi puudega köeta?” küsisAnnie, hääles kõlamas anuvad noodid.
“Puudega köetaksegi, ikka puudega. Mis, on see probleem?” Jake’i näoilme oli ärev ja äraootav.
“Aga ma ei ole kunagi…”
“Siin on puudekast.” Mees tõukas kasti jalaga. “Poisid toovad puid.”
“Aga…” Neiu lasi pilgul rännata mööda jäätmetega reostatud sealauta ning meenutas kahetsusega puhtamatest puhtamaid kööke, kus ta oli väljaõpet saanud. Ehk tasuks siiski nutma hakata? Või ei peaks nähtut südamesse võtma? Tema kaasasündinud huumorimeel võitis. Vaevu naeruturtsatust tagasi hoides toetus Annie kooruva pinnaga töölauale ja vaatas Jake’i poole. Ühest pilgust mehe kohmetunud näole piisas, et tagasihoitud naer muutuks hääletuks itsitamiseks. Annie torkas näpu kahe töölaua vahele pressitud uude metallvalamusse.
“Mis juhtus selle valamuga, mis siin enne oli?”
Mees võttis kaabu peast ja silus higist märgi juukseid.
“Pillasin sinna hobuseraua. Noh, fajanss mõranes ja kraanikauss hakkas läbi tilkuma.”
“Te pesite hobuserauda köögivalamus?” Neiu otse värises tobedast naerust ja mõistis, et see oli stressist ja väsimusest.
“Preili Reed? Annie?”
Ta tundis Jake’i tugevaid sõrmi oma õlal.
Käeseljaga pisarad pühkinud, neiu naeratas ja lausus: “Kui kõik on juba nii hull, et hullemaks minna ei saa, ei aita muu kui naer.”
Mees silmitses kööki kriitilise pilguga.
“Muidugi, veidi pesemist ei teeks siin just paha.”
“”Veidi” pole just päris õige sõna.” Uurides köögi nõudekappe, avastas Annie tubli paja mõõtu kastruli ning tiris selle päevavalgele. Paja seinad olid kaetud mingi toidu kuivanud jäänustega, mille päritolu polnud enam võimalik kindlaks teha. “Vaat nii te toidumürgituse saitegi.”
“Ja sinu kokaks muide samal põhjusel.”
Kannatamatult turtsatades sihtis ta kaaslast kissis silmil.
“Meie lepingus polnud midagi öeldud selle kohta, et mul tuleb Heraklese vägitegusid tegema hakata.”
Mees võttis laualt suure konservikarbi ja lennutas selle ääreni täis prügipange.
“Sinuga ei juhtu midagi, kui sa siin veidi koristad. Arvan, et see pole raskem kui tallidest sõnnikut välja ajada.”
“Minu jaoks küll.” Neiu märkas, et mehe häälde olid ilmunud teravad noodid. “Raiskasin mitu aastat oma elust ja kõik oma raha – kõik, mis mul õnnestus kokku kraapida! – selle peale, et õppida peenimate roogade valmistamise kunsti. Aga tallidest sõnnikut välja ajama pole ma õppinud.”
“Kas kavatsed juba kokkulepet rikkuda, linnapreili?”
Rangelt otsustanud, et ei lase mehel end hirmutada, lõi Annie selja sirgu ning tema raevukas pilk kohtus mehe samasugusega: “Ma töötan siin täpselt kuus kuud, maakas!”
“Eks me näe!” Juba koridori astudes ja enda järel ust sulgedes peatus mees, et lisada: “Muide, ka minul on vaja üht-teist teha, nii et kutsu, kui toit on valmis.”
Annie ohkas ning hakkas mõttes koostama nimekirja ärategemist vajavatest töödest ja leidis äkki puhta põlle.
Pole midagi, mõte liigub kõige paremini töötades, lohutas ta end käiseid üles käärides. Sulgenud kraanikausi äravooluaugu korgiga, täitis ta valamu kuuma
