mees oma kohalt.
“Sõidan linna, tulen õhtusöögiks tagasi.”
Annie kuulis, kuidas uks mehe järel kinni langes.
“Jumal tänatud, lõpuks ometi läks minema,” pomises neiu endamisi ning sööstis rünnakule hunniku taldrikute ja pottide vastu, mis tuli enne ümberriietumist puhtaks pesta.
“Oo, helesinine paju!” üllatus ta, tõstes seebiveest välja sinise pildiga vana portselantaldriku, mis elavalt meenutas talle nooremat õde. Gabriella lihtsalt jumaldas seda joonistust paju ja kahe linnuga, kes lendasid hiinapärase kaarja silla kohal. See pilt kordus kõigil pikka aega tegutsenud firma toodetud lauanõudel otsekui logo. Iga kord, kui nende ema vahetas oma töö samalaadse vastu mõnes teises linnakeses, vedas Gabby oma kohvrikeses kaasa helesinise pajuga väikese pudrutaldriku ning taldrik reisis nendega kaasa igasse uude linna, igasse uude korterisse.
Annie vajus mõttesse. Huvitav, kas ta nooremale õele meeldib Austraalias töötada? Ta loputas taldriku ja asetas selle kuivatusrestile. Kogu aeg, mil Gabriella õppis, tuli neil mõlemal töötada, töötada kokkukukkumiseni. Ent ülikooliharidus peaks seda väärt olema.
Kella kuue paiku kuulis Annie naasva veoauto mürinat ja kohe kostis ka kabjaplaginat – ratsanikud sõitsid õuele. Aknast vaadates nägi ta autokabiinist välja ronivat Jake’i. Veoauto kast oli täis traadirulle.
Töölised hakkasid hobuseid lahti saduldama ja neid jämedast kotiriidest kaltsudega kuivatama. Majja kostis meeste naeru.
Annie pöördus taas toiduvalmistamise juurde. Õhus heljus ergutav sibula- ja tšillilõhn, segunedes äsja keedetud kohvi aroomiga. Tagasihoidliku välimusega pliidil seisis reas kolm kaussi, milles kerkis valmis segatud leivataigen. Välisuks paugatas ja neiu kuulis vee solinat pesukausis. Annie jõudis vaevalt praeahju kiigata, et kontrollida, kas tamale-pirukas on valmis ning küüslauguga hõõrutud ja võiga määritud leivakäärud pruuniks küpsenud, kui alles märja näoga Jake kööki astus.
“Kas õhtusöök on valmis?”
“Võin serveerida kohe, kui kõik on saabunud.”
Jake’i tööliste saabumisest köögi sellesse ossa, kus seisis kappide ja väikese tööpinnaga ümbritsetud pikk laud, andis märku meeste häälte kõmin ja raskete saabaste müdin. Toolijalad kraapisid põrandat ja kellegi madal hääl hüüdis: “Ah, susi mind söögu! On see tõesti laudlina?”
Teine kauboi, hääle järgi otsustades noorem, lisas: “Ning salvrätid ja põllulilled?”
“Jah. Meil on uus kokk. Väga kena leedi.” Tugeva aktsendi järgi taipas Annie, et seda ütles Toma.
“Mida mu kõrvad kuulevad! Kokk!” kostis uuesti esimesena kõlanud bassihääl. “Daamike-pudrukeetja!”
Visanud Jake’ile vilksamisi pilgu, küsis Annie peaaegu sosinal: “Miks pudrukeetja?”
“Buck peab silmas kokka,” vastas mees samuti vaikselt. “Ta on vana, igivana nagu Metuusala. Aga töötab kogu päeva teistega võrdselt, nii et keegi ei küsi tema vanust.”
Jake haaras käterätiga kohvikannu metallsangast.
“Ma viin ise. Sina anna neile kiiresti söök ette.”
“Kohe lähen.” Kahe pajalapi abil, mis ta oli ühes teiste kokandustarvetega kaasa võtnud, tõstis Annie pliidilt esimese panni tamale-lihapirukaga ning astus Jake’i järel laua juurde.
“Poisid, saage tuttavaks – Annie Reed.”
Neli päevitunud laiaõlgset meesterahvast noogutasid viisakalt.
“Annie, Tomaga oled sa juba kohtunud. Tema kõrval on Steve, siis Travis ja meie veteran Buck.”
Toma tundis neiu kohe ära. Mis tähendas, et sihvakas kastanpruunide juustega noormees oli Steve. Travis, otsustas Annie, on see pikk blond kolmekümnendates mees. Blond naeratas naisele ja lehvitas sundimatult käega. Tema kõrval istuv vanamees naeratas laialt.
Kui Annie juustust ja maisitaignast kattega lihapiruka lauale asetas, ilmus kauboide silmisse kahtlustav pilk.Steve küsisTomalt vaikselt: “Mis see on?”
Toma vastas: “Quien sabe? Kes seda teab?”
Annie kihutas tagasi kööki, et tuua ülejäänu. Kui ta teise panni lauale asetas, proovisid töölised alles ettevaatlikult heldelt maitsestatud lihapirukat. Oma osa ette tõstes vaatas Annie silmanurgast Jake’i poole. Mees mälus mõtlikult, kiirustamata, seejärel tõstis lusikaga veel liha ja pani oma taldrikule, unustamata lisamast köögivilja ja tükikest krõbedat koorikut.
Ruumis valitses vaikus, mida häiris vaid kahvlite klõbin vastu taldrikuid ning helid, mida kutsuvad esile söövad näljased mehed.
Steve tühjendas oma taldriku ja võttis lisa.
Olles vaevalt pirukat proovinud, levis Bucki tuulest karedale, kortsudest küntud näole kelmikas muie. Oma portsjoniga ühele poole jõudnud, tõusis ta, kummardas Annie’le, haaras oma mõhnaliste sõrmedega neiu käe ja ütles: “Mu kallis, tule mulle naiseks!”
Annie, keda see ettepanek vägagi hämmastas, vastas: “Te olete minu jaoks liiga noor, ent aitäh sellegipoolest.”
Buck kehitas õlgu, võttis taas istet ja premeeris end lisaportsjoniga. Travis järgis kiiresti tema eeskuju ning kummutas oma taldrikule terve mäe vürtsikat lihatäidist.
Toma riisus leivakoorikuga kastme taldrikult kokku ja sirutas käe, võtmaks seda vähest, mis veel järele oli jäänud.
“Hoia end pisut tagasi,” nähvas Steve, kahmates panni servast. “Selle märgistasin ma enda jaoks.”
Vaadates kaht teineteist pilguga puurivat noormeest, suutis Annie vaevu naeratust tagasi hoida.
“Ma lahendan teie vaidluse.” Jake kummardas kiiresti üle laua, kühveldas vaidluse põhjustanud ülejäägid oma taldrikule ning sõi kõik hetkega viimse raasuni ära.
“Boss!”
Hiljem, kui Annie tõi lauale magustoidu, teatas Travis: “Steve sõidab järgmisel kuul rodeole, selle valge laka ja sabaga võigu märaga. Peab vaatama, kuidas ta hüpetega hakkama saab. Mis, olen unustanud, ta nimi oligi?”
“Ve-ro-ni-ca,” vastas Buck laulval häälel ja tema luitunud sinised silmad välgatasid. “Kakskümmend aastat tagasi oleksin ma ise ta käsile võtnud.”
“Kakskümmend aastat tagasi polnud see mära veel sündinudki,” lausus Jake, pistes kinni teise tüki magusat pirukat.
Steve kohmetus poisikese kombel, pistis nina taldrikusse ning tema näkku valgus purpurne õhetus.
Visanud ülejäänutele kiire pilgu, kostis Annie: “Nägin eelmisel aastal rodeot televiisorist. Kas teie esinete ratsastamata hobustel?”
“Jah, ma’am,” vastas Steve ja lõi rinna uhkelt ette. “Härgadel ilma sadulata, aga ratsastamata hobustel sadulaga. Lassot heidan ka.”
“Kas rodeol esineda siis ohtlik ei ole?”
