Mees haaras neiul randmest ja tiris teda enda järel väljapääsu poole.Tütarlapse õrna sileda naha puudutus otse põletas. Veri hakkas soontes hoogsamalt voolama. Püüdes kramplikult mitte mõelda kauni ja ihaldusväärse naisekeha juuresolekust, ütles Jake: “Ära karda, linnapreili, minu juures oled sa väljaspool ohtu.”
“Kahtlen sügavalt.”
Annie rebis end lahti ning astus sõltumatul ilmel oma auto suunas. Oli märgata, et ta säilitas vaevu tasakaalu – polegi nii lihtne käia konarlikul kõnniteel kõrgete kontsadega.
Nad jõudsid neiu rohelise auto juurde, mis oli pargitud Mayme’i poekese juurde. Annie avas mehe ees kaassõitjapoolse ukse. Ootamatu jahe tuuleiil tõi esile neiu ilusad sihvakad reied, kui tema siidseelik vastu jalgu liibus. Jake needis mõttes väljakannatamatut kuumust, mis kerkis lainena ja valgus mööda kogu ta keha laiali. Ta keelas endal karmilt millelegi sellisele mõtlemast.
Neiu pööras ringi ja uue tuuleiili mõjul joonistusid pluusi ereda kanga all välja tema rindade piirjooned. “See on minu jaoks praegu tõesti kõige sobivam vaatepilt,” mõtles kauboi. PuuridesAnnie’t vihase pilguga, ütles ta: “Mina juhin.” Ning sirutas käe võtmete järele.
“Ei,” vastas tüdruk napisõnaliselt ja lükkas silmile langenud juuksed tagasi. “See on minu auto. Seda juhin mina, teie aga näitate teed.”
Nähes neiu otsusekindlust, pidas mees paremaks järele anda. Ta istus kõrvalistmele, vaevu jalgu kitsasse salongi mahutades. Veel on aega tüdruku iseloom murda – pärast seda, kui ta on kööki näinud.
“Kuhu nüüd, härra Stone?”
“Kutsu mind Jake’iks.” Ta näitas peaga tänava lõpus asuva Kendalli rauapoe suunas. “Sõida põhja poole. Minu rantšo on Russelli omast järgmine.”
Annie keeras järsult rooli ning mees silmitses tema profiili. Väikese auto kitsas salongis tajus Jake neiu keha peent, õrna, erutavat lõhna. Lõhn meenutas talle naisehuulte õndsat tundlikku puudutust, seda, kuidas neiu sile õrn nahk puudutab tema lihaselist keha. Ei, kurat võtaks, ta ei lase ometi lollidel hormoonidel oma elu juhtida!
“Härra Stone! Jake?” Annie häälest kostis kerge ärritus, nagu inimesel, kes on juba mitu korda asjata üritanud vastust saada.
“Jah?”
“Mitu inimest teie rantšos elab?”
“Neli töölist ja mina. Heinateo ja loomade märgistamise perioodil rohkem.”
“Aga teie naine?”
“Ma ei ole abielus.” Mees vaatas teda puudutatult. “Ja ükski tööline pole ka abielus. Seega, hoia oma pottide ja pannide lähedale. Ei mingeid vigureid töölistega. Said aru?”
“Vabandust, mister Stone.” Neiu peened sõrmed pigistasid rooli, ta silmad välkusid. “Mul on kavas süüa teha, aga mitte koketeerida. Selles võite kindel olla. Kauboid ei ole minu jaoks. Ja üldse, ma pole mingi saatuslik naine.”
Jake avas suu, et vastu vaielda, ent sulges selle ometi. Parem hoida distantsi.
Kakskümmend minutit hiljem kõmises auto rataste all Gold Creeki puust sild. Jake viskas pilgu vastaskaldal kaugustesse ulatuvale rohumaale. Kohev roheline rohi, siin-seal pikitud siniste lupiinide ning kollaseõieliste põõsastega, lainetas tuules. Mida kaugemale veest, seda harvemaks jäi rohi, paljastades punase pinnase. Hakkasid ilmuma harvad kivid, kaktused, okkalised puhmad. Kauguses kõrgus Bradshow mäe lillakassinine massiiv.
Mäest palju lähemal seisis kalju, kõrgudes üksi keset tasandikku. Selle siluett joonistus kõrge taeva tausta selgelt välja. Mehe sünnikodu asus just selle kalju jalamil. Minu maa, mõtles ta uhkusega. Need alad olid üle saja aasta Stone’i perekonnale kuulunud. Jake oli täis otsustavust säilitada rantšo iga hinna eest.
“Kas hakkame kohale jõudma?” Annie küsimus katkestas ta mõttelõnga.
“Sõida otse, nendest paplitest mööda.”
“Sinna?”
“Jah. Oleme juba paar minutit sõitnud piki rantšo Rainbow-Valley piiri. Täna hommikul sõitsid sa minu maal mööda teist teed, mis on siit kaugemal, läänes.”
Neiu pööras auto rantšo juurde viivale teele ja peatas selle, et Jake saaks väljuda ning rasked väravad avada. Muld ja kivikesed krudisesid rehvide all, kui auto sisse sõitis. Kui mees väravad sulges, rõhus läheneva õnnetuse eelaimus ta rinda. Kui kaua läheb, kuni uustulnuk häda kaela toob? Piisab uudishimuliku pilgu heitmisest talli…
Jake istus, naaldus seljatoele ja mõtles selle üle, samal ajal kui auto tasakesi edasi veeres, hüpeldes aukudes, mis muutsid lagunenud tee pesulaua sarnaseks. Ühel eriti konarlikul lõigul kaapis pinnas auto põhja, ent Annie ei peatunud.
“Teed on vaja uuesti lappida,” ütles Jake, tõsimeeli kahetsedes, et ei olnud seda teinud enne Annie saabumist. Talle meenus, kuidas Stephanie oma virisemisega tal hinge seest sõi iga kord, kui auto auku läbides hüppas.
“Või veel. Teed tuleb kas siluda või leppida mõne hädavajaliku inimese, sealhulgas rooli taga istuja kaotusega. Teate, mis selliste teede kohta öeldakse – need raputavad kõike, nii konte kui hinge.” Annie naeratas. Tema silmades tantsisid lõbusad sädemed.
Vähemalt on neiul huumorimeelt. Mees lootis, et see ei kao, kui ta kööki näeb.
Viis minutit hiljem peatusid nad vana maja juures, mis asetses paplite ja plataanide varjus.
Annie väljus autost kummalise tundega, nagu oleks ta koju jõudnud. See kahekorruseline sindelkatuse ning kogu hoonet ümbritseva terrassiga ehitis vaatas oma luitunud kollase fassaadiga oru poole. Valmistada toitu köögis, kust avaneb selline vaade, peab olema tõeline nauding.
Üsna peahoone lähedal väikesel künkal seisid gruppidena kuus väiksemat ehitist.
Tallid ja aedikud asusid madalamal. Oru nõlvadel sõid veised. Siin aga rikkus vaikust vaid puude okstes sahistav tuul ja lindude vidin.
“Siin on nii ilus ja nii vaikne,” lausus Annie tasa, joobudes karjamaadelt salvei aroomi kaasa toova kerge tuulekese värskusest. Heldinud ja ärevuses, haaras ta autoistmelt oma käekoti ja pöördus Jake’i poole: “On aeg mu töökoht üle vaadata.”
Ta jõudis mõelda, et mehe tusane ilme ei ennusta midagi head, kui mees juba juhtis ta üle kidura rohuga kaetud õue trepi juurde. Värvimine poleks valgele puutrepile just kahjuks tulnud. Lilleklumpidel trepi kõrval võimutses lopsakas umbrohi, vaid mõned eriti jonnakad roosipõõsad sirutasid kangekaelselt oksi päikese poole.
“Ettevaatust, siin on aste.” Jake avas putukavõrguga kaetud ukse ja tõmbus kõrvale, lastes neiu ette. Annie üritas esiku pimeduses midagi näha.
“Kõigepealt vaatame tube, kus sa elama hakkad.” Mehe tugevad sõrmed sulgusid neiu randme ümber, nii et tolle põsed õhetama hakkasid. Ta püüdis kõigest väest sellele mitte tähelepanu pöörata, mees aga tiris teda üha edasi mööda pimedat, puitpaneelidega kaetud seintega võõrastetuba, ja nii kiiresti, et ta jõudis vaevalt märgata rasket mööblit, punutud linikuid, kividest laotud kaminat.
Järsu kitsa trepi
