et Mindy jättis teile mõned asjad ja ma tahan, et tuleksite neile järele.“
Eli vahtis, kulm kipras, silmapiiri poole, mille kohal rippus üksik pahaendeline hall pilv. „Jättis mõned asjad? Kas ta polegi seal?“
Järgnes kõrvulukustav vaikus, mis pani rinnus pitsitama.
Viimaks jätkas Opal leebemal toonil. „Arvasin, et teate. Mindyt ei ole enam.“
„Kuhu ta siis läks?“ Mitte et Eli oleks väga pingutanud, kuid ta ei saanud vanadaamist sotti.
„Teise ilma, Eli.“ Opali hääl murdus. „Mindy on surnud.“
2
Virsikuaia külalismaja, tänapäev
Julia oli pojale tol viimasel hommikul lahkumissuudluse kinkinud. Ta oli selles kindel. Vist. See toiming oli neil lausa rutiiniks muutunud. Haara seljakott, torka karp lõunasöögiga lapsele pihku ja anna talle magus musi, et ta võiks bussi peale tormata. Julia oli alati jälginud, et poeg bussile jõuaks. Nii ka seekord, ehkki hiljem oli ta seda tuhat korda kahetsenud. Oleks ta vaid lapse kooli sõidutanud või hoopistükkis koju jätnud, sest poeg oli olnud tol viimasel imelisel, kohutaval hommikul tõeline unimüts.
Möödunud oli kuus aastat, kuid õudus ja lein ei andnud ikka veel järele. Teadmatus ajas Julia Presley vaikselt hulluks. Säärastel üksindushetkedel, iseäranis vahetult enne uinumist ja kohe pärast ärkamist nagu praegu, saabusid mõtted kulutulena, enne kui ta jõudis need peast tõrjuda. Tõrjumises oli ta osavaks muutunud.
Enamiku päevi elas ta kuidagiviisi üle ja vahel suutis end kokkugi võtta. Ent kõige hullemad olid päevad nagu tänane. Michaeli sünnipäev. Poiss oli elus. Ta pidi seda uskuma. Ja ometi oli väljakannatamatult raske kujutleda, kelle kätte poeg on sattunud või mis on temaga juhtumas või juhtunud. Julia kannatas selle siiski välja, sest tal polnud valikut. Ühel heal päeval märkab keegi poissi rahvasummas või pääseb too vangistusest välja ja tuleb koju. Sedalaadi imesid tuli aeg-ajalt ette ja ammu kaotsi läinud, ent hiljem leitud lapsed andsid Juliale lootust.
Michael saanuks täna neljateistkümneaastaseks ega olnuks enam suurte silmadega väike poiss, kes vihkas vanniskäimist ja armastas porilompe. Kas ta oleks pikk ja painduv nagu isa ning kas ta kurvastaks väga, kui kuuleks, et emme ja issi läksid pärast tema kadumist aasta jooksul lahku? Et just tema oli nende närust abielu koos hoidnud ja tema puudumisel ei suutnud nad teineteist trööstida? Nad olid loopinud vastastikku alusetuid süüdistusi, mis oli nii õõvastavale kuriteole ääretult nõme reaktsioon. Ainuke süüdlane oli too julmur, kes röövis väikese lustaka poisikluti rahulikust linnast, kus polnud eales midagi halba juhtunud. Ja ikkagi tundis Julia end vastutavana. Mikey oli lõppude lõpuks tema laps, keda tal tulnuks hoida ja kaitsta, kuid tema oli nii olulises emakohustuses läbi kukkunud.
Ta ajas end jääsinise teki alt välja ja haaras öökapilt iPadi. Sõrmevajutusega avas ta Facebooki lehe, kust vaatas vastu kaheksa-aastase Mikey naeratav nägu ning selle kõrval arvutiga vanemaks moonutatud robotfoto. Kas poiss näeks praegu tõepoolest niisugune välja?
Ta sirvis kommentaare, märkas käputäit sünnipäevaõnnitlusi ja sulges ohates programmi. Uudiseid polnud. Mikeyt polnud nähtud. Nagu kõigil eelnevatel hommikutel pärast seda, kui Julia oli toetajate abil pojale isikliku veebilehekülje loonud. Toetajateks olid teised emad, kes ootasid, millal nende laps koju tuleb. Enamikul päevadel ei käinud ta foorumis tühjast-tähjast lobisemas. Need inimesed mõjusid talle masendavalt ja jumal ise teadis, et ta ei suuda jälle sellesse musta auku sukelduda.
Ta palus sosinal jaksu, et järjekordne päev üle elada, riietus ja tupsutas tumedatele silmaalustele jumestuskreemi. Koidik ei olnud veel saabunud, kuid ta pidi tõusma ja toimetuste kallale asuma. Ta pidi külaliste eest hoolitsema, hommikusööki vaaritama ja terve hulga muude asjadega tegelema. Pidev tegutsemine oli oluline, rahustav teraapia. Kokandusteraapia, nagu ta oma söögitegemiskirge nimetas. Kui ta töötab nõrkemiseni, siis ei kimbuta teda rõhuvad unenäod.
Ta oli iga päev tänulik nelja aasta taguse ootamatu sündmuse, Virsikuaia külalismaja ostmise eest. Suurest vanast ja veidrast lõunaosariigi häärberist oli tänaseks saanud külalismaja. Kahekorruselises ehitises, mis oli üle elanud kodusõja ja sellele järgnenud poolteist sajandit, oli midagi heasoovlikku. Tol päeval, kui Valery oli tirinud ta siia „lihtsalt vaatama“, oli maja Julia justkui sooja embusesse haaranud. Ehkki kõik pinnad olid olnud ämblikuvõrkude ja tolmuga kaetud, oli tema süda rinnus hüpanud. Esimest korda kuude – või koguni aastate jooksul oli ta tundnud midagi peale meeleheite. See vana majutusasutus oli sõna otseses mõttes tema vaimse tervise päästnud. Aga ta ei teadnud veel, miks. See lihtsalt oli nii.
Ta oli klammerdunud liiga kauaks Sage Streetil asunud endise kodu – Mikey kodu külge, kartes, et poeg tuleb tagasi ja leiab eest tühja maja, kuid seal elamine tappis teda pikkamööda. Ta oli muserdatud ja suutis hommikuti vaevu tõusta, mõnel päeval ta ei teinudki seda. Kuna ta ei tahtnud, et naasev poeg leiaks eest surnud ema, siis oli ta sugulaste tungival palvel moodsa telliskivimaja maha müünud ning kolinud ajaloolisesse ehitisse, mis vajas hädasti kõpitsemist. Selles mõttes oli ta majaga ühel lainel.
Kõik Honey Ridge’i elanikud teadsid Mikey kadumislugu, kuid enamik neist rääkis sellest lõunaosariiklase kombel ainult omavahel ja mitte kunagi Julia kuuldes. Ta jäeti rahule ning kõik, kaasa arvatud tema enda perekond, tegid näo, et ta on tavaline inimene, harilik lahutatud ärinaine, kes peab külalismaja ja huvitub pingsalt ajaloost – nii enda kui ka kodusõjaeelse hoone omast.
Ta oli kaugema ja lähema mineviku vang. Lõksus. Kuus aastat stoppkaadris, ootel, suutmata eluga edasi minna ja loobuda õhkõrnast lootuskiirest, et ühel päeval ta ärkab ning avastab, et Mikey kadumine oli kõigest halb uni.
Vananev austraalia lambakoer Bingo virgus voodijalutsis vaibal. Kui Julia kummardus koera sinakalaigulist pead paitama, märkas ta koera aseme juures põrandal mingisugust eset. Algul pidas ta seda harilikuks kiviks ja tahtis selle üles korjata, kuid oma suureks imestuseks leidis ta eest järjekordse sileda ümmarguse laste mängukuulikese. See polnud harilik ega tänapäevane. Kuul oli punakast savist antiikne käsitööese – nagu kõik eelmised, mille ta oli majast leidnud.
„Kas sina tõid selle siia, Bingo?“ Koeral oli kombeks talle pidevalt väikseid kingitusi tuua. „Vähemalt on see parem kui surnud madu, kelle mulle eelmisel korral tõid.“
Ta veeretas kuulikest peopesas ja vajus mõttesse. Tema ja Valery olid veel poolelioleva renoveerimise käigus avastanud terve hulga põnevaid ajaloolisi esemeid, mis kõik täiendasid vana külalismaja uute salapära- ja ajalookihtidega. Ent kuulid olid isemoodi. Nad ilmusid välja suvalistel hetkedel, enamasti paigus, kus oli äsja koristatud, ning alati halval päeval. Need kõnetasid ja trööstisid teda – ema läheks kindlasti pööraseks, kui kuuleks, et tema niigi tasakaalutu tütar on hakanud kuulidega suhtlema.
„Ta ütleks, et mul endal on mõni kuul laagrist puudu.“ Ja võib-olla oligi.
Õlekõrtest haarav Julia tundis kerget tröösti, torkas savikera taskusse ja suundus kööki.
Bingo sörkis tema kõrval ja möödus laiast trepist, mis viis ühelt korruselt teisele. Trepp polnud küll nii suurejooneline kui teoses „Tuulest viidud“, kuid oli Juliat siiski esimesest pilgust köitnud. Ta kujutles, kuidas üheksateistkümnenda sajandi pruut hõljub tänaseks bordoopunase vaibaga kaetud trepist alla, üks kinnastatud käsi tammepuidust käsipuul, süda igatsemas oma tõelist armastust, kes ootab teda alumise korruse salongis üüratu kamina juures.
Jah,
