tuppa luku taha. Võtke Benjamin kaasa. Ärge toast väljuge ega aknast välja vaadake. Tehke ennast täiesti nähtamatuks.“
Charlotte läks jäigal sammul ja pika seeliku kahinal piklikule sammastega verandale, haaras valgest käsipuust ja jäi ootama. Harilikult ta jumaldas verandalt avanevat vaadet magnooliatega ääristatud kaardus sissesõiduteele ning põhjas laiuvale virsikuaiale. Kuid täna oli ta põlvist nõrk ja nägi üksnes lähenevat sõjaväge – sirget rivi sinisesse ja kuldsesse riietatud mehi hobuste seljas. Ameerika Ühendriikide lipu tähed ja triibud esiratsu seljas värelesid pisut.
Ta oli kuulnud õuduslugusid. Põhjaosariikide sõjavägi käis rüüstamas ja hävitamas, kuid tema kavatseb oma peret ja kodu jumala abiga viimase hingetõmbeni kaitsta. Juba tollest ajast peale, kui Edgar oli ta kuueteistkümneaastase äreva pruudina siia toonud, oli ta armunud majasse viisil, nagu polnud suutnud meest iial armastada. Talle piisas sellest majast ja pojast.
Higinired voolasid kraevahele, kui ta ootas pealtnäha rahulikuna ja otsis vaenlase leerist inimlikkuse märke. Kuni sõjavägi maanteelt alanud käänulist teed mööda magnooliate varju peidetud maja poole liikus, märkas Charlotte noorte sõdurite väsinud ilmeid, veriseid vormirõivaid ning jalamehi, kes kandsid haavatuid kanderaamil. Tulijaid oli suhteliselt vähe, sõjavägi polnudki nii suur, kui ta oli algul arvanud. Äsja poisieast välja kasvanud meeste vaevatud nägudel peegeldusid sõjakoledused, mis tõid kaasa aimduse, et Virsikuaia farmis ei jää miski endiseks.
Raske südamega, mida muutis veelgi raskemaks teadmine, et ta on iseenda ja saatuse tahtel nende vaenlane, astus Charlotte verandalt alla murule ning liikus seisma jäänud meeste ja hobuste poole. Kapjade alt kerkis ninasõõrmeisse tolmu. Värelevas õhus valitses vaikus, otsekui hoidnuks isegi maja hinge kinni.
Salga ilmne juht, sirge kehahoiaku ja autoriteetse olemisega mees tonksas higist halli hobust kandadega. Charlotte jälgis võpatamata, kuidas tulija lähenes. Mees oli noor nagu nad kõik. Võib-olla temavanune. Ükskõik, kas tulija oli sõber või vaenlane, nägi ta oma kuldsete õlakutega sinises vestis ning sinistes kuldse triibuga Uniooni pükstes oivaline välja. Oivaline ja nägus, hoolimata sellest, et oli tolmune ja jumal teab millest kurnatud. Tal olid pruunid juuksed, viisakad pruunid vuntsid, jõuline lõuajoon ja sale kehaehitus.
„Proua.“ Mees võttis peast tumesinise mütsi, mille noka kohal ilutsesid ristatud kuldsed kahurid. „Mina olen kapten William Gadsden Ameerika Ühendriikide sõjaväest. Kas teie abikaasa on kodus?“
Lihtne küsimus oli tingitud asjaolust, et enamik Tennessee mehi oli ammuilma üht või teist värvi vormirõivad selga tõmmanud ning sõtta läinud. Charlotte teadis, et kutse edasilükkamine tekitas Edgaris häbitunnet ja kibestumust.
„Üks teenija saadeti tema järele. Mis on teie külaskäigu eesmärk? Oleme harilik farm, kus elavad ainult naised ja lapsed ning mõned teenrid.“ Ta keeldus neid orjadeks nimetamast. Osa neist olid peaaegu niisama lähedased kui pereliikmed ja ta kahtlustas, et mõni neist ehk oligi.
Vana Hub, kelle ainuke ülesanne viimasel ajal oli kanade eest hoolitseda, komberdas tema kõrvale seisma. Mees oli kühmus ja nõrk, ent pühendunud kaitsja. Tema ustavus ja julgus mõjusid Charlotte’ile toetavalt.
Kapten osutas sõduritele. „Meil on haavatuid.“
„Näen, härra. Tunnen teile kaotuse pärast kaasa.“ See oli tõsi. Ameeriklastevaheline sõda oli mõttetu ja julm.
Kapten niheles sadulas, nii et nahk kriuksus, ja tõstis sõjaväe poole käe. „Kompanii, sadulast maha!“
Puhkes sagimine ja lahingust räsitud sõdurid hüppasid hobuste seljast maha, samal ajal kui osa jalaväelasi eraldus salgast ning sööstis veranda poole.
„Oodake!“ Charlotte tõstis väriseva käe, justkui olnuks võimeline sellega relvastatud sõjaväelasi peatama. „Mida te soovite? Süüa? Sidemeid?“
Enne kui kapten Gadsden jõudis vastata, järgnes meeste seas sagin. Charlotte jälgis kasvava õudusega, kuidas üks sõdur prantsatas kapjade vahele maapinnale ja jäi vaikselt lebama.
„George!“ Mõõk küljel rippumas, tõttas kapten Gadsden langenu juurde. Teine sõdur laskus Virsikuaia farmi tee peal ühele põlvele, hoidis peopesa lamava kaaslase suu kohal ning surus kõrva liikumatule rindkerele. Alles poisieas põlvitaja tõstis pilgu ja vaatas ootava kapteniga tõtt, näol rabatud ilme. „George on surnud, härra.“
Kapten langetas pea. Tema rinnust kostis raske ohe. Ta asetas käe sõduri õlale ja pidas vaikse leinaminuti. Terve kompanii vakatas, vaikust lõhestasid üksnes rakmete kõlin ja hobuste ninasõõrmete puhisemine.
Reaktsioon liigutas Charlotte’i. Sellel kaptenil oli hea ja hooliv süda.
Ent vaevalt oli ta seda mõelnud, kui William Gadsden ajas end sirgu, näol otsusekindel ilme. Kapten vahtis enda ette ja lausus autoriteetsel toonil: „Vabandage, proua, minu kohus on teatada, et teie maja läheb Uniooni valdusesse.“ Ta tõstis kinnastatud käe. „Mehed, astuge sisse!“
Will nägi naise õrnu näojooni täielikult kahvatamas. Too oli oma heledate juuste ja briti aktsendiga kenake. Kapten oli kindel, et kuulis naise kõnes inglise, mitte Massachusettsi hääldusviisi. Tema südant pitsitas kahetsus. Nii peen, armas ja nõtke naine – just nagu tema enda õed ja ema – ei peaks sõjakoledustega kokku puutuma. Oh, kuidas ta igatses kodu järele päevil nagu täna, mil laipu langes loogu.
Ta jättis hobuse sinnapaika, lähenes naisele ja võttis mütsi peast. „Proua, me võtame teie kodu haavatutele ajutiseks laatsaretiks. Vajame ka varustust, toitu ja puhkust, kuid meestele on antud karm käsk hoiduda teie kodu ning peret kahjustamast. Võtame ainult seda, mida vajame.“
Charlotte ajas pea püsti. „Ja kui palju te vajate? Meiegi peame inimesi toitma. Ma ei või lasta teil oma peret paljaks röövida.“
Tal polnud mingit õigust vastu vaielda või kaubelda, kuid ometi jäi ta endale kindlaks nagu habras tammepuu. Ta ei olnud vihane, vaid raevukalt otsusekindel. Willis tärkas imetlus. „Hoolitsen selle eest, et teile jääks piisavalt. Annan oma sõna.“
Jõhkras sõjas polnud kaptenile peale ausõna suurt midagi järele jäänud. Sõna ja au. Will oli otsustanud naasta koju Ohiosse kumbagi kahjustamata.
Tema mehed olid juba elegantsesse majja tunginud ja ta tundis kohustust nende käitumisel silma peal hoida. Enamik meestest olid head sõdurid, kuid siiski kodusest kombekusest kaua eemal olnud. Ta ei soovinud pahandusi tekitada ega kavatsenud midagi taolist sallida. Ta teadis, et mõni kompanii kogus usinalt sõjasaaki, ent temal oli raske isegi inimeste kodusid vallutada, et sealt hädavajalikku toitu ja hobuseid võtta.
Naise ilme leebus, kuid hoiak jäi kangeks ja valvsaks. Ta noogutas põgusalt. „Tänan teid.“
Vana ori, kes oli maja küljelt ligi astunud ning perenaise kõrval küürutanud, võttis sõna. Tema kortsus mustal näonahal peegeldusid higipiisad, murelikkus ja kõrge vanus. „Proua Charlotte, härra Portland tuleb.“
Ta nookas magnooliaallee poole ja jätkas siis Willi takseerimist. Selle peale ilmutas naine esimesi ärevuse märke, justkui muutnuks abikaasa saabumine olukorra hullemaks, mitte paremaks.
Charlotte kogus end kiiresti – seda omadust imetles ja hindas kapten kõrgelt. Ja siis osutas ta veranda poole, nagu kutsuks naabrit teed jooma. „Kas tohib teha ettepaneku teid salongis mu abikaasale tutvustada? Sees on märksa jahedam. Hub juhatab teid sinna.“
