arvasin … mulle näis, et kõige paremini sobiksin ma ehk kirjutama …“
Vaimusilmas pikkade juuste ja kolme armukesega perekonnapoeeti nägev Adam Patch võpatas.
„… ajaloost,“ lõpetas Anthony.
„Ajaloost? Mille ajaloost? Kodusõja? Revolutsiooni?“
„Mispärast … ei, söör. Keskaja ajaloost.“ Samal hetkel tärkas temas idee kirjutada renessansiajastu paavstide ajalugu nähtuna mingi uudse nurga alt. Ometigi oli ta rõõmus, et mainis keskaega.
„Keskaja? Miks mitte sinu enda kodumaa ajaloost? Millestki, mida sa tunned?“
„Vaadake, ma olen nii palju välismaal elanud …“
„Ma ei mõista, miks peaksid sa kirjutama keskajast. Meie nimetasime seda pimedaks ajaks. Keegi ei tea, mis siis juhtus, ja keegi ei tahagi teada midagi muud peale selle, et nüüd on see aeg möödas.“ Ta jätkas mõne minuti vältel juttu säherduse informatsiooni tarbetuse teemadel, puudutades sealjuures loomulikult Hispaania inkvisitsiooni ja „kloostrite moraalset allakäiku“. Seejärel:
„Kas sa oled enda arvates võimeline New Yorgis mingit tööd tegema – või kas sa üldse kavatsedki tööle hakata?“ See viimane tuli maheda, peaaegu tajumatu küünilisusega.
„Miks mitte, söör, jah, kavatsen küll.“
„Millal sa selle valmis saad?“
„Noh, vaadake, esialgu tuleb koostada põhiskeem – ja teha kõvasti ettevalmistavat lugemistööd.“
„Minu arust oled sa sellega juba piisavalt tegelnud.“
Vestlus arenes jõnkshaaval üsna järsu lõpu poole; aga siis tõusis Anthony püsti, vaatas kella ja tähendas, et on oma maakleriga pärastlõunaks kokkusaamise määranud. Ta oli kavatsenud mõneks päevaks vanaisa juurde jääda, ent sõit üle tormise ookeani oli teda väsitanud ja ta närviliseks teinud ning võtnud talt tahtmise taluda teravmeelitsevat ja võltsvagatsevat hinge peale käimist. Ta ütles, et tuleb mõne päeva pärast maale tagasi.
Ometigi sai just tänu sellele kohtumisele tollest tööst püsivalt ta elu saatev kinnismõte. Kohtumisest möödunud aasta jooksul oli ta koostanud mõned usaldusväärsete allikmaterjalide nimestikud, oli isegi eksperimenteerinud peatükkide pealkirjade ning teose perioodideks jaotamisega, kuid tegelikku kirjatööd polnud sel hetkel olemas veel mitte ridagi ja tundus tõenäoline, et ei saagi kunagi olema. Ta ei teinud mitte kui midagi – ja vastupidi üldtunnustatuima õpikuloogika seisukohtadele oskas ta ammutada sellest tegevusetusest paremat kui keskmist meelelahutust.
Pärastlõuna
Oli ühe 1913. aasta oktoobrikuu meeldivatest päevadest koosneva nädala keskpaik; tänavaristidel lõi aega surnuks päikesepaiste ning õhk oli nii püdel, et näis, nagu oleksid tontlikult langevad puulehed sellele raskust lisanud. Meeldiv oli mõnda „Erewhoni“ peatükki lõpetades laisalt akna all istuda. Meeldiv oli kusagil kella viie paiku haigutada, raamat lauale visata ja vannituppa minna.
„Sinu … poole … kau-nis leedi,“ laulis ta kraani lahti keerates.
„tõs-tan … ma … pil-gu;
sinu … pärast … kau-nis leedi
süda … verd mul … til-gub …“
Ta kõvendas vanni voolava vee pladinaga heideldes häält ja asetas seinal rippuva Hazel Downi pildi poole vaadates lõua alla kujuteldava viiuli ning hellitas seda olematu poognaga õrnalt. Ta tõi läbi kokku pigistatud huulte kuuldavale mingi ümina, mis meenutas tema arust ähmaselt viiulihelisid. Viiv hiljem lõpetasid ta käed ringitiirutamise ja rändasid särginööpe avama. Ta riietus lahti, võttis sisse reklaamplakati tiigrinahas meest meenutava atleedipoosi ja vaatles end mõninga rahuloluga peeglist, kuni katkestas selle tegevuse, et jalalaba katseks vannivette sulpsata. Pärast kraani ümbersättimist ja paari ettevalmistava mõnuröhatuse nautimist libistas ta end vanni.
Veesoojusega kohanenud, lõõgastus ta uinutavasse rahulollu. Vanniskäiguga ühele poole saanud, pani ta end aegapidi riidesse ja jalutas mööda Viiendat avenüüd Ritzini, kus ootas teda kokkulepitud õhtusöök kahe ta sagedasima kaaslase, Dick Carameli ja Maury Noble’i seltsis. Pärastpoole lähevad nad Mauryga teatrisse – Caramel sörgib tõenäoliselt koju ja jätkab tööd oma vist peatselt valmiva raamatu kallal.
Anthony oli rõõmus, et tema ei hakka oma raamatuga tööle. Ettekujutus sellest, et ta peaks maha istuma ja hakkama manama paberile mitte ainult mõtete rüütamiseks vajalikke sõnu, vaid ka neisse rüütamist väärivaid mõtteid … kogu see asi jäi kuni absurdsuseni väljapoole tema igatsuste ringi.
Vannist väljunud, mukkis ta end saapapuhastaja pedantse hoolikusega. Seejärel kolis ta ümber magamistuppa ning lonkis nööpe kinni pannes, riideid kohendades, jalgadega paksu vaiba soojust nautides ja samal ajal mingit kummalist, ebamäärast meloodiat vilistades siia-sinna.
Ta läitis sigareti, viskas tiku lahtisest õhuaknast välja ja tardus siis sigaretti paokile vajunud suust kahe tolli kaugusel hoides paigale. Ta pilk koondus ühe sama põiktänava ääres paikneva maja katusel olevale eredale värvilaigule.
See oli hilispärastlõuna vaikse palava päikese paistel juukseid kuivatav punases, kindlasti siidist hommikumantlis neiu. Anthony vile hääbus toa jäikliikumatusse õhku; äkkmulje tütarlapse ilust ajendas teda veel ühe ettevaatliku sammu võrra aknale lähenema. Tüdruku kõrval kivist katusepiirdel asetses ta hõlstiga ühte värvi sohvapadi ning ta nõjatus mõlema käsivarrega padjale ja vaatas alla päikesepaistelisele majaesisele, kus Anthony kuulmist mööda mängisid lapsed.
Ta jälgis tüdrukut mitu minutit. Miski läks tema sees liikvele – miski, mille tekitaja polnud ei soe pärastlõunalõhn ega punase värvuse võidukas erksus. Ta tundis endiselt, et tütarlaps on ilus – ning seejärel taipas ootamatult: asi on distantsis; mitte küll harukordses ja väärtuslikus hingelises distantsis, aga siiski distantsis, mõõdetagu seda või kõigest maiste jardidega. Nende vahele jäid sügisõhk, katused ja ebaselged häälitsused. Ometi olid ta tunded olnud ühe kaugeltki mitte lõpuni ära seletatud, ebaloomulikul kombel õigesti ajastatud viivu vältel jumaldamisele lähemal kui sügavaima talle ealeski osaks saanud suudluse ajal.
Ta lõpetas riietumise, leidis ühe musta kikilipsu ja sättis selle vannitoa kolme poolega peegli ees hoolikalt paika. Seejärel kõndis ta hetkesoovile järele andes kärmelt magamistuppa ja vaatas taas aknast välja. Naine seisis nüüd püsti; ta oli juuksed taha heitnud ja Anthony sai temast täieliku ülevaate. Ta oli paks, vähemalt kolmekümne viiene, täiesti silmatorkamatu. Anthony naasis keelt laksutades vannituppa ja kammis juuksed keskelt lahku.
„Sinu … poole … kau-nis leedi,“ laulis ta kergelt toonil,
„tõs-tan … ma … pil-gu …“
Viimase, hingerahu andva, siledat läikpinda sillerdama paneva harjatõmbe järel lahkus ta vannitoast ja korterist ning jalutas mööda Viiendat avenüüd Ritz-Carltonisse.
Kolm meest
Kella seitsme ajal istuvad Anthony ja tema sõber Maury Noble jahedal katusel nurgalauas. Kõige rohkem sarnaneb Maury
