ja panin ta jutu sellal, kui ta rääkis, kirja – tead küll, niiviisi, et ta ei näinud mind, nagu kirjutaksin ma midagi möödaminnes …“
Ta oli Anthonyl käsivarrest kinni haaranud ning kõndis koos temaga reipalt piki Madisoni avenüüd linna poole.
„Kuhu nüüd?“
„Konkreetselt ei kuhugi.“
„No mis mõttega siis?“ päris Anthony.
Nad jäid seisma ja jõllitasid teineteisele otsa ning Anthony tahtnuks teada, kas külm on muutnud tema näo sama eemaletõukavaks kui Dick Carameli oma, kelle nina oli karmiinpunane, punnis otsaesine sinine ning kollased kokkusobimatud silmad punased ja vesitsevate äärtega. Viivu pärast hakkasid nad taas kõndima.
„Olen romaani kallal tublisti tööd teinud.“ Dick vaatas kõnniteele ja vestles tollega tunderõhuliselt. „Aga aeg-ajalt pean ma väljas ka käima.“ Ta heitis Anthony poole vabandust paluva, otsekui julgustust luniva pilgu. „Ma pean rääkima. Oletan, et väga vähesed inimesed tegelevad tegelikult mõtlemisega – ma pean silmas seda, et nad istuvad maha ja murravad pead ja võtavad ideed järjekorras läbi. Mina mõtlen kirjutades või juttu ajades. Sul peab ju olema midagi, millest alustada, midagi, mida kaitsta või millele vastu vaielda … kas sinu meelest ei ole nii?“
Anthony mühatas ja tõmbas käsivarre õrnalt ära.
„Dick, sinu kandmise vastu pole mul midagi, aga koos selle kasukaga …“
„Ma pean silmas seda,“ jätkas Richard Caramel tõsiselt, „et esimeses lõigus, mille sa oled paberile pannud, sisaldub see idee, mida sa kavatsed hukka mõista või edasi arendada. Vesteldes on sul käepärast su vis-à-vis’ viimane väide – aga kui sa lihtsalt mõtiskled, noh, siis su ideed lihtsalt tulevad üksteise järel nagu projektsioonimasina pildid ja igaüks neist surub eelmise välja.“
Nad möödusid Viiekümne Viiendast tänavast ja võtsid pisut tempot maha. Mõlemad läitsid sigareti ning puhusid õhku tohutuid suitsu- ja külmunud hingeauru pilvi.
„Jalutame Plazasse ja teeme ühed munakokteilid,“ pani Anthony ette. „Teeb sulle head. Õhk toob selle nikotiininäru su kopsudest välja. Tule nüüd, ma luban sul terve tee oma raamatust rääkida.“
„Kui see sind tüütab, siis ma ei taha. See tähendab, et mulle meelehea tegemiseks ei pruugi sa seda lubada.“ Sõnad pudenesid rutuga ta suust ja ehkki ta püüdis nägu ükskõikse hoida, tõmbus see ebamääraseks grimassiks. Anthony oli sunnitud protesti avaldama: „Tüütab mind? Peaksin ütlema, et ega ikka ei tüüta küll!“
„Mul on üks täditütar …“ alustas Dick, kuid Anthony katkestas teda, ajas käed laiali ja lasi kuuldavale tasase rõõmuhüüatuse.
„Tore ilm!“ karjatas ta, „kas pole? Paneb mind ennast umbes kümnesena tundma. Ma tahan öelda, et paneb mind tundma seda, mida oleksin pidanud tundma siis, kui olin kümnene. Mõrtsukalik! Jumal küll! Ühel hetkel on see minu maailm ja järgmisel olen ma maailma tola. Täna on see minu maailm ja kõik on kerge, kerge. Isegi mittemiski on kerge!“
„Mul on Plazas täditütar. Mõnus plika. Me võime üles minna ja temaga kokku saada. Ta elab seal talviti – vähemalt viimasel ajal on elanud – koos ema ja isaga.“
„Ma ei teadnudki, et sul on New Yorgis täditütreid.“
„Tema nimi on Gloria. Ta on pärit Kansas Cityst. Tema ema on aktiivne bilfist ja isa üsna igav, aga täiuslik härrasmees.“
„Mis nad on? Kirjanduslik algmaterjal?“
„Püüavad olla. Vana muud ei teegi, kui räägib mulle, kuidas ta kohtus just äsja kõige imetabasema romaanikangelasega. Seejärel jutustab ta mulle mõnest oma idiootlikust sõbrast ja ütleb siis: „Vaat see alles on sulle üks kirjanduslik kuju. Miks sa teda kirja ei pane? Tema vastu tunneks igaüks huvi.“ Või siis räägib ta mulle Jaapanist või Pariisist või mõnest teisest niigi väga tuntud paigast: „Miks sa tollest kohast lugu ei kirjuta? See oleks loole suurepärane taust!““
„Mida sa tüdruku kohta ütled?“ uuris Anthony nagu muuseas, „Gloria … Gloria kelle?“
„Gilberti. Oh, sa oled temast kuulnud, Gloria Gilbertist. Käib kolledžites tantsimas … teeb kõiki sedasorti asju.“
„Tema nime olen kuulnud küll.“
„Kena välimusega, tegelikult neetult veetlev.“
Nad jõudsid Viiekümnenda tänavani ja keerasid ümber nurga avenüü poole.
„Üldiselt ma noortest tüdrukutest ei hooli,“ ütles Anthony laupa kortsutades.
Rangelt võttes polnud see päris tõsi. Ehkki talle näis, et keskmine seltskonda astuja veedab päeva kõik tunnid mõeldes ja rääkides sellest, mida on see suur maailm talle järgmiseks tunniks kavandanud, huvitas teda ükskõik milline otseselt iseenda ilust elatuv tütarlaps kohutavalt.
„Gloria on kuradima kena – peas aga mitte ajuraasukestki.“
Anthonylt kostis ühesilbiline naeruturtsatus.
„Sellega tahad sa öelda, et tal pole peas ridagi kirjanduslikku loba.“
„Ei, ei taha.“
„Dick, sa tead ju küll, keda sa ajudeta tütarlasteks pead. Tõsimeelseid neide, kes istuvad sinuga kusagil nurgas ja räägivad tõsimeeli elust. Sääraseid, kes vaidlesid kuueteistkümneselt tähtsate nägudega selle üle, kas musitamine on hea või halb – ja kas õllejoomine pole rebase jaoks mitte üks amoraalne tegu.“
Richard Caramel tundis end solvatult. Ta otsaesine tõmbus krimpsu nagu kokkukägardatud paber.
„Ei …“ alustas ta, ent Anthony katkestas teda halastamatult.
„Oi jaa; sääraseid, kes istuvad just praegu nurgas ja arutlevad viimase ingliskeelses tõlkes saadaval oleva Skandinaavia Dante üle.“
Dick pöördus tema poole, tervet ta nägu ilmestas kummaline rusutus. Ta küsimus oli peaaegu nagu palve.
„Mis sinu ja Mauryga lahti on? Mõnikord räägite minuga nii, nagu oleksin kuidagi alamat sorti inimene.“
Anthony sattus segadusse, aga kuna ta tundis ühtlasi külma ja kerget ebamugavust, siis otsis ta rünnakust pääsu.
„Dick, minu arust ei tule sinu ajud arvesse.“
„Muidugi tulevad!“ hüüatas Dick vihaselt. „Mida sa sellega öelda tahad? Miks nad ei tule arvesse?“
„Võib-olla tead sa oma sule jaoks liiga palju.“
„See ei saa võimalik olla.“
„Ma suudan ette kujutada,“ ajas Anthony visalt oma, „inimest, kes teab liiga palju selleks, et tema anne oleks võimeline seda väljendama. Nagu minagi. Mul on rohkem elutarkust ja vähem annet kui sinul. Selline olukord kipub mu suud sulgema. Sinuga on jälle vastupidi – sul on ämbri täitmiseks piisavalt palju vett ja vettpidav ämber.“
„Ma
