dispuudi ühe hirmunud noorpaariga, kes istus meie arust meie kohtadel.
DICK (otsekui iseendaga rääkides): Arvan, et … et kui ma olen veel ühe romaani ja ühe näidendiga valmis saanud, ja võib-olla novellikoguga, siis teen muusikalise komöödia.
MAURY: Ma tean küll – intellektuaalse lüürikaga, mida keegi kuulamagi ei hakka. Ning kõik kriitikud pistavad ägama ja oigama „vanast kallist Pinafore’ist“. Ja mina jätkan oma hiilgavat teekonda sädelevalt mõttetu figuurina mõttetus maailmas.
DICK (ülespuhutud pidulikkusega): Kunst ei ole mõttetu.
MAURY: Iseenesest on ta mõttetu. Mõttetu ei ole ta oma püüetes maailma vähem mõttetuks muuta.
ANTHONY: Teisisõnu esined sa, Dick, viirastustega asustatud peatribüüni ees.
MAURY: Aga hea etendus anna sellegipoolest.
ANTHONY (MAURYLE): Otse vastupidi, minule tundub nii, et kui maailm on mõttetu, miks siis üldse kirjutada? Katse varustada ta eesmärgiga on juba iseenesest eesmärgitu.
DICK: No hüva, aga ole isegi kõike seda mööndes siivas pragmatist ja anna vaesele inimesele õigus omada eluinstinkti. Kas sa tahad, et viimseni kõik võtaksidki selle sofistliku jama omaks?
ANTHONY: Mnjah, ma arvan küll.
MAURY: Ei, söör! Usun, et Ameerikas tuleks viimseni kõik peale valitud tuhande panna sunniviisil võtma omaks mõnda väga jäika kõlblussüsteemi – näiteks roomakatoliku kiriku õpetuse. Tavamoraal mulle muret ei tee. Pigem teevad mulle muret keskpärased ketserid, kes haaravad kinni rikutuse ilunööpidest ja võtavad sisse selle kõlbelise vabaduse poosi, millele neil nende intelligentsustaset arvestades küll mingil juhul õigust ei ole.
(Siinkohal saabub supp ning see, mida MAURYL võis olla kavas öelda, lähebki igaveseks kaotsi.)
Õhtu
Pärastpoole läksid nad ühele piletitega äritsejale külla ja said kohad uuele muusikalisele komöödiale „Karutükid“. Nad viivitasid mõnda aega teatri vestibüülis, et sisenevat esietenduspublikut vaadata. Seal oli läbisegi musttuhandete kaupa teatrimantleid, kirevaid siide ja karusnahku; oli käsivartelt, kaela ümbert ning valgetest ja roosadest kõrvalestadest alla rippuvaid ehteid; oli lugematul arvul lugematuarvulisi silinderkübaraid ümbritsevaid laiu veiklevaid linte; oli kuldseid ja pronksikarvalisi ja punaseid ja läikivmusti kingi; oli paljude naiste kõrgeks kuhjatud ja tihedaks vanutatud soenguid ning hoolitsetud välimusega meeste libedaid, veega niisutatud juukseid – ja kõige rohkem oli seal selle rõõmsameelse, täna õhtul oma sädelevaid voogusid naeru tehisjärve voolata laskva inimmere mõõnu ja tõuse, lobisemist, itsitamist, vahutamist ning aeglast lainetamist …
Pärast etendust läksid nad lahku: Maury suundus Sherrysse tantsupeole, Anthony koju voodisse.
Ta tegi endale aegamööda Timesi väljaku õhtuse rüsiva inimmassi keskel teed; kaarikute võiduajamine ja tuhanded selle jälgijad muutsid väljaku erakordselt kauniks, erksaks ja karnevalihõnguliseks. Tema ümber tiirlesid näod, tiirles inetute, pattinetute tütarlaste kaleidoskoop – liiga paksude, liiga kõhnade, aga ometi otsekui neist endist öösse hoovava soojuse ja kirglike hingetõmmete kohal sügisõhus hõljuvate tütarlaste näod. Siin, mõtles ta, on nad hoolimata kogu vulgaarsusest rammetult ja subtiilselt salapärased. Ta hingas ettevaatlikult, tõmmates kopsudesse parfüüme ja paljude sigarettide sugugi mitte ebameeldivat lõhna. Ta tabas üksinda kinnises taksoautos istuva tõmmuverelise noore kaunitari pilgu. Neiu poolhämarusest paistvad silmad tõid mõtetesse öö ja kannikesed ning Anthony nihkus viivuks taas tollesse pärastlõunasesse, osalt ununenud teisalolekusse.
Temast möödus kaks valjusti rääkivat ja siia-sinna alpe üleolevaid pilke heites kurgedena kaelu kõõritavat juudisoost noormeest. Neil olid seljas tollal justnagu moodsad, ülearu kehasse töödeldud ülikonnad; nende ümberpööratavatel kraedel oli kõrisõlme kohal sälk; nad kandsid halle kedrisid ja nende jalutuskepi käepidet hoidvates kätes olid hallid kindad.
Möödus hämmeldunud vanadaam, keda kandsid munakorvina enda vahel kaks talle Timesi väljaku imedest karjuvat meest, seletasid neid talle nii nobedalt, et siiralt huvitatud olla püüdva vanaproua pea lehvis kord ühele, kord teisele poole nagu tükikene tuule pillutada jäänud vana apelsinikoort. Anthony kuulis lõigukest nende vestlusest:
„Mamma, see seal on Astor!“
„Vaata! Näe, kaarikute võiduajamine …“
„Seal me täna käisimegi. Ei, seal!“
„Oh sa heldus! …“
„Sa peaksid muretsema hakkama ja kuluma õhukeseks nagu ühesendiline.“ Ta tundis ära läheduses seisva paarikese suust kimedalt kostnud selle aasta käibekõnekäänu.
„Ja ma ütelsin talle, ma ütelsin …“
Taksode vaikne sööstlemine ta kõrval, ja naer, kähisev, lakkamatu ja vali varesenaer koos metroomürinaga jalge all ning üle kõige tiirlev valgus, kasvav ja kahanev valgus – pärliteks jagunev valgus – säravaid vööte, sõõre ja hämmastaval kombel taevalaotuse taustale välja lõigatud koletislikke, groteskseid figuure kujundav ja ümber kujundav valgus.
Anthony pöördus tänulikult minekule piki tumeda tuulena ühest põiktänavast välja puhuvat vaikust ning möödus restoran-pagariärist, mille aknal pööritas end automaatpraevardal ikka uuesti ja uuesti tosin grillkana. Uksest tuli kuuma, nätsket ja roosavärvilist lõhna. Naabruses asuv rohupood hingas välja ravimeid, maha loksutatud soodavett ning kosmeetikaleti meeldivat alatooni; seejärel tuli ikka veel avatud, aurav ja lämmatav, kokkuvolditud ning ähmasekollaka lõhnaga hiina pesumaja. Nad kõik mõjusid talle masendavalt; jõudnud Kuuendale avenüüle, tegi ta nurga peal sigaripoes vahepeatuse ja väljus sealt parema enesetundega – sigaripood esindas rõõmsameelset, madrusesinises uduhämus luksuslikke naudinguid ostvat inimkonda …
Korterisse jõudnud, suitsetas ta fassaadipoolse lahtise akna all pimeduses istudes viimase sigareti. Esimest korda pärast üle aasta kestnud vaheaega avastas ta, et naudib New Yorki läbi ja lõhki. Selles linnas on kindla peale mingit harukordset kirbust, midagi peaaegu lõunamaist. Üks üksinduserohke linn on ta sellegipoolest. Tema, täiskasvanu, oli hiljaaegu õppinud üksindusest kõrvale hoidma. Paari viimase kuu jooksul oli ta neil õhtutel, kui tal polnud kokkulepitud kohtumisi, ettevaatuse mõttes rutanud ühte oma klubidest ning endale kellegi leidnud. Oo, üksindust on siin küllaga …
Kitsaid kardinavolte õrnvalge suitsupiserdusest bordüüriga palistav sigaret hõõgus seni, kuni samal tänaval paikneva Saint Anne’i kiriku kell lõi kaeblik-peenutsevalt kauni häälega üks. Poole vaikiva kvartali kaugusel põristas oma trummi õhuraudtee – ja kallutanuks ta end aknast välja, näinuks ta nurga peal vihase kotkana pimeda kurviga võitlevat rongi. Talle meenus hiljaaegu loetud fantastiline seiklusromaan, milles pommitati linnu õhurongidelt, ning viivu vältel kujutas ta ette, et Washingtoni väljak on Central Parkile sõja kuulutanud ning et see on põhja poole pürgiv heitluste ja äkksurmaga laetud kurilane. Kuid koos rongi möödumisega tuhmistus ka illusioon; see kahanes õrnimaks trummiheliks ja seejärel kaugel eemal sumisevaks kotkaks.
Viiendalt avenüült kostis kuljusehelinaid ja autopasunate kestvat, jämedat, ähmast törinat, ent tema enda tänav oli vaikne ning siin oli ta kõigi eluähvarduste eest kaitstud, sest siin olid tema uks ja pikk koridor ja ta kaitseingel magamistuba
