valik” – nii on selle filmi nimi. Aga praegu pole tegu filmiga, praegu on tegu minu eluga. Kuidas julges keegi mulle – mu tütrele – nii teha?
Viha. See annab end jälle tunda. Olen õppinud sellega mitte sõdima. Selle asemel märgin ma viha oma mõttelisele tahvlile, luban Shay tarkuseteral taas kord pinnale kerkida: „Raev võib mõnegi raske kaotuse üle elanud inimese endasse haarata, noored. Ärge tehke seda viga, et peate kaotusvalu passiivseks kogemuseks.”
Tean vaistlikult, et mu mõistus kaitseb end, kustutades kõik, mida politseinikud mulle püstolimehe kohta kindlasti rääkisid; Annabeli kaotamise trauma on lasknud mu mõistusel sulguda ja ükskõik kui palju kordi ma üritan toda koledat päeva, noid koletuid hetki meenutada, on tulemuseks pelgalt mõraste mälestuste segapuder. Tõtt-öelda ei röövinud minult häält koos võimega magada, mõelda ja kodust kaugemale minna mitte äng teadmatusest, kes seda tegi või isegi, miks. See, mis mind šokis paigale tarretab, pole mitte tema süü, vaid minu oma.
Üritan tuhandendat korda juhtunust aru saada. Kas see, et ma Aidani päästsin, tähendas, et ma armastan teda rohkem? Või siis armastasin ma Annabeli rohkem, sest valisin tema? Nad olid kaksikud. Tõotasin alati, et armastan neid võrdselt, ei eelista üht teisele. Mis mul siis arus oli? Kas ma ohverdasin Annabeli tema venna nimel? Või päästsin ma ta piinast elada selles sünges paigas, kus me kolm triivime nagu varjud, liigume hääletult kikivarvul ümber meie elus haigutava augu, oleme koos, aga mitte enam perekond?
Vastust ei tule, mu mõistus on suletud raamat.
Dom on olnud osavõtmatu rahuliustik ning ma tean, et jätsin politsei, advokaatide, ajakirjanike ja naabritega rääkimise tema hooleks... Ta pole mind kordagi süüdistanud – ega ole kordagi, vähemalt minu kuuldes mitte, öelnud Aidanile, nagu oleks juhtunu minu süü. Ma tean, et ta ei pööra meie poega minu vastu, ta ei sunni teda valima oma vanemate vahel, nii nagu mina olin sunnitud valima oma laste vahel. Me vaidlesime tuliselt kaksikute kooli pärast, aga need vaidlused on ammu ununenud.
Elu lihtsalt triivib edasi – samamoodi, aga ometi täiesti teistsugusena. Me elame samas mugavas kodus samal vaiksel tänaval Hamptoni külas, päevast päeva tavapärane kodune rutiin: kool, trennid, kodutöö, Aidani ja tema sõbra Jasperi omavahelised külaskäigud. Aga mina enam majast ei lahku. Nüüd veedan ma oma aega nii, et jälgin, kuidas mu poeg ja abikaasa rahutuna toast tuppa sammuvad, suutmata kuskile paigale jääda. Nad vaatavad minust läbi, teevad näo, et on igapäevatoimetustega ametis, sellal kui mina vaimuna nende elu ääremail hõljun. Ma ei saa rääkida, ma magan vaid vaevu ega tea, kuidas pilku tulevikku suunata, paistab, et kõik, milleks ma suuteline olen, on minevikule mõelda ja juurelda, kuidas ma niikaugele jõudsin, miks selline kohutav asi juhtus?
Dom pole pilku sülearvutilt tõstnud ja Aidani oma on endiselt mängukonsoolile kinnitunud. Nad ei adu mu kohalolekut. Nii ma siis vaatan Domi, vaatan teda tähelepanelikult, seda meest, keda olen nii väga armastanud, aga kes nüüd ei suuda end sundida mulle otsa vaatama. Tema kulm on kipras. Kas ta polnud vanasti kogukam? Kas ta on kaalus alla võtnud? Need viimased nädalad ja kuud on mõjunud talle sama rängalt kui mulle, ma tean seda. Ta nägu on kõhnem ja ta näib masendavalt väsinud, sinistes silmades klaasistunud pilk.
Ja siis märkan ma väikesi kurde ta silmanurkades ja mulle meenub see ammune aeg, kui temaga esimest korda kohtusin.
TEINE PEATÜKK
„Kui teie silmad veel suuremaks lähevad, kukuvad need teil peast välja.”
„Kuidas palun?” Punastasin, märgates, kuidas pikk ja kena väljanägemisega mees nõjatub vastu sarimõrvarite A–C sektsiooni raamaturiiulit, siniste silmade pilk ainiti minule koondunud. Mul oli tunne, et ta on mind juba mõnda aega jälginud.
„Te pole vähemalt kolm minutit silmi pilgutanud. Kas te üritate mingisugust rekordit püstitada? Või siis olete lihtsalt ilus ebard. Muide, mina olen Dom. Dominic Castle. Ja teie olete...?”
„Südamest solvunud. Ebard? Einoh, tänan väga.” Tegin näo, et vaatan käekella, kuigi otse meie ees seinal rippus samuti kell. „Raamatukogu pannakse varsti kinni. Parem hakkan tegutsema.”
„Ilma et mulle isegi oma nime ütleksite? Aga kuidas ma saan levitada sõnumit teie erakordsest andest, kui ma ei tea, kes te olete? Ja juhuks, kui te tähele ei pannud, nimetasin ma teid ka ilusaks. Nii et ärge jookske minema. Ma ei hammusta. Kui te just ei palu.”
Ta sammus laua poole, kuhu olin viimaseks kaheks tunniks laagrisse jäänud ja seal oma psühholoogiaõpikuid jõllitanud, kuigi tegelikult nuhkisin hoopis Shay järele. Siis tõmbas mees tooli laua alt välja ja istus mu kõrvale ning muigas, kui käed kukla taga kokku pani. Tema must T-särk pinguldus laial rinnal ja ma tundsin, kuidas mu kuklakarvad püsti tõusid.
„Vabandust?” küsisin ma, kuigi olin teda suurepäraselt kuulnud.
„Ma ütlesin, et rõõm teiega tuttavaks saada, Madeleine Hartley.” Mees sirutas minu poole oma suure kämbla.
Minust uhkas läbi kuumajutt, ehkki õhetasin lämbest õhtust juba niigi. Kogu London higistas hilissuvise kuumalaine rõhuva leitsaku käes ning ma igatsesin kahtlemata eesootavaid jahedaid ja kargeid sügispäevi. Tahtsin vahetada ehiskivikestega plätud pehmete seemisnahast saabaste ning pitsilised vestid mugavate kampsunite vastu; tahtsin, et suvi lõpeks ja mu ülikoolipäevad ühele poole saaksid.
„Kuidas te...? Oih.”
Ta lõpetas käepakkumise, mida olin eiranud, ja kergitas mu „Lastepsühholoogia” kausta, vedas pöidlaga aeglaselt üle nimesildi. Ta sõrmed olid saledad ja päevitunud, mõtlesin, mis tunne oleks, kui need mind puudutaksid.
„Kas te olete Madeleine, Maddie või, ee, lihtsalt Mad1?” küsis ta jälle muiates, kui keeras end nii, et ta jalad jäid kummalegi poole minu omi, vangistades mu toolile.
„Oleneb.”
Silmanurgast ootamatult mingit liikumist märganud, kiikasin ma Shay poole. Ta polnud minuga nüüdseks tervelt kolm päeva sõnagi rääkinud ja korduseksamiks mõeldud ülevaatlikud seminarid algavad esmaspäeval. Kindlasti on jube ebamugav istuda väikeses auditooriumis ainult tema ja veel kahe üliõpilasega, kes nagu minagi pidid lõpueksami uuesti tegema. Soovisin sajandat korda, et oleksin kulutanud vähem aega lektorist unistamisele ja rohkem lõpueksamiteks õppimisele, siis oleksin ma juba lõpetanud ja saanud minna edasi õpetajakoolitusega ning...
„Oleneb millest...?” uuris Dom ja sirutas käe, et mu lõug kuumade ja karedate sõrmeotste vahele võtta ning mu pea jälle enda poole pöörata.
Sulgesin meelega silmad, sõdisin tema tahtega, et talle otsa vaataksin, aga kujutluspilt ta tumedatest kulmudest ja teravatest põsesarnadest püsis endiselt mu laugude taga. Ta oli kohutavalt ninakas, ilmselt naeris ta mu kohmetu ujeduse üle. Pagan. Sundisin suure pingutusega end silmi avama. Ma ei kavatsenud lasta tal näha, kui ähmi tema lähedus mind ajas.
„Noh, emal oli kombeks mind Madeleine’iks kutsuda. Enamasti siis, kui sain noomida. Mu korterikaaslane ütleb mulle Mads. Muidu aga olen ma lihtsalt igav ja tavaline Maddie.”
„Te pole kuskilt otsast tavaline, Maddie.”
„Ma ei nurunud komplimenti.” Vaatasin talle vapralt silma, kuigi tundsin, et punastan.
„Ja kuidas tema teid kutsub? Teie mees seal?” Ta noogutas järsult Shay poole.
„Ta pole minu mees. Kui te just
