te mõistate?”
„Oh, ei midagi erilist. Lihtsalt et tema kaotus. Kindla peale minu võit.”
Kui ta muigas, oli ta siniste silmade ümber näha imepeeni üliseksikaid kurrukesi. Miskipärast käis see mulle närvidele, ma ei tahtnud lasta end sellest ülemäära enesekindlast mehemürakast, kes kutsumata minu isiklikku ruumi tungis, võluda lasta. Tõmbasin oma käed ära.
„Mina pole kellegi kaotus. Ega võit. Ma pole mingi ese, mis käib ühe mehe käest teise kätte. Juhul, kui te pole märganud, siis see siin on ülikooli raamatukogu. Teate küll, koht, kus laenutatakse raamatuid? Mitte, ee, tüdrukuid.”
Ma rääkisin nähvaval toonil, aga peamiselt sellepärast, et olin iseenda peale pahane, sest pidasin mehest õhkuvat omandihimu-aimust perversselt erutavaks. Olin näinud, kuidas mu isa sõna oli suurema osa ajast mu vanemate abielus seaduseks, ning olnud tunnistajaks, kuidas ema pärast tema surma abitult jahmerdas, sest enam polnud abikaasat, kes andis ta olemasolule mõtte. Kamandavad ja kontrollivad mehed ei meeldinud mulle põrmugi ning Dom tundus täpselt sellise tüübina, kes tahab, et ohjad tema käes oleksid. Ma ei teadnud, miks tema ülbus minus elevust tekitab, ja see tegi mind ebatavaliselt tõredaks.
„Isegi mitte lühikest aega laenuks? Paha lugu. Eks ma siis lähen vaatan hoopis mõningaid õpikuid. Need pole küll kaugeltki sama põnevad ega silmale kenad vaadata.” Ta kallutas pea viltu ja kergitas kulmu.
„Tehke seda. Kuna te olete ju nii ilmselt siin selleks, et õppida.” Heitsin kõneka pilgu tühjale lauale tema ees ja seejärel vaatasin uuesti oma raamatuid.
„Muide, teie juuksed on hämmastavad.” Ta kergitas üht kiharat ja silitas seda.
Tõmbusin teravalt eemale. „Kas teile pole õpetatud, et enne kui midagi katsuda, tuleb viisakalt luba küsida?”
„Kas te olete loomulik punapea?” küsis mees, ilma et oleks mu tõredusest välja teinud.
„Tegelikult küll maasikablond. Ja muide, mul on plaanis need maha lõigata.” Keerutasin ühe pika salgu sõrme ümber ja kinnitasin endale, et ma ei flirdi, vaid olen üksnes sõbralik. Viisakas. Ei midagi enamat.
„Ärge tehke seda. Teile sobivad pikad.”
„Ma ei küsi teilt luba,” ütlesin ma ja ajasin lõua õieli. „Ma käin juhtumisi palju jooksmas ja juuksed jäävad ette. Ja on liiga paksud. Panevad mind higistama. Muud midagi.”
„Te hoiate end vormis. Seda on näha. Mis tähendab, et meil on rohkemgi ühist kui koht, kus otsustame reede õhtu veeta.”
Mu põsed lõkendasid ägedalt, kui ta pilk julgelt üle mu valge mustlasseeliku ja türkiissinise varrukateta pluusi rändas. Tahtsin end kinni katta, põimida enda ümber oma kahvatud käsivarred, mis ei paistnud iialgi päevituvat, ükskõik kui palju tunde mina ja mu sõbranna Gabrielle Kew’s meie üürikorteri tillukesel rõdul istusime ja end kallutasime, et püüda kinni iga viimne kui päikesekiir, igatsedes, et meie hele nahk kuldpruuniks värvuks. Gabrielle’i pikad kõhetud jalad olid omandanud heleda, pisut karamellisema tooni, aga kõik, mille mina terve suvevaheaja jooksul kordamist teeseldes päevitades saavutasin, olid tedretähniline nina ja kipitavad roosad põlved. Vähemalt hoiab jooksmine mind küllaltki vormis, mõtlesin ma, kui häbelikult seelikuserva allapoole sikutasin, nähes, kuidas Dom mu jalgu silmitseb.
„Kas teil pole vaja midagi kasulikku teha? Näiteks mõned istessetõusud või kontrollida peeglist oma kõhulihaseid...” Mühatasin ja pööritasin silmi.
„Noh, ma peaksin lõpetama väitekirja globaliseerumise mõjust majandusele. Eks ma vist võiksin sellega edasi tegelda.” Ta nõjatus tooli seljatoele, nautis mu reaktsiooni.
„Oi.”
„Las ma oletan. Te arvasite, et ma õpin kehalise kasvatuse õpetajaks, eks ole?”
„Ei, ma lihtsalt arvasin... Ma ei oodanud...” Traalisin ajus vabandusi otsides, aga mu pea oli tühi.
„Mul on praegu käsil magistriõpingud ärijuhtimises, jätkuks mu esimesele äriõpingute kraadile. Dominic Castle’iga käimise esimene reegel? Oota ootamatut.”
Ma ei suutnud uskuda, et ta tõesti ütles nii. Oleksin pidanud talle näkku naerma. Aga ma ei teinud seda. Ma olin noor, mulle oli kerge muljet avaldada. Neelasin kõik sõnad alla.
„Ee, kes siin midagi käimisest on rääkinud?” Olin nii ähmis, et seda oli võimatu varjata.
„See on ju meie esimene kohting, eks ole? Ma oskan üsna hästi inimestest sotti saada. Eriti veel kurvikatest suurte sinisilmade ja kena tedretähnilise ninaga maasikablondidest. Üldiselt ma signaale valesti ei tõlgenda.”
„Kurvikatest!” põrnitsesin teda altkulmu. „Ja mina ei edasta teile mingeid signaale.”
„Oh, edastate ikka küll, Maddie. Teie keha saadab välja kõiksuguseid erutust väljendavaid signaale. Teie aju pole neile veel järele jõudnud. Aga küllap jõuab.” Ta kummardus mulle lähemale ning mu mõtted keerlesid spiraalis fantaasiamaailma, kus ta mu oma tugevate käte vahele haarab, mu endale õlale viskab ja päikeseloojangusse kannab.
Shay möödus meist, olles teel välja. Ma ei tõstnud peadki.
1 Mad – vihane (ingl); lühend nimest Madeleine. Tlk
KOLMAS PEATÜKK
Pärast toda esimest kohtumist raamatukogus veetsime Domiga peaaegu kõik ärkvel oldud tunnid – ja ka enamiku magades veedetuid – koos ühes pisitillukeses pööningukambris Richmond Hillil asuvas elegantses neljakorruselises George V ajastust pärit majas, kus Dom kostiliseks oli, olles keelitanud majaomanikku talle tuba tavalisest odavamalt üürile andma. Lõime rõõmsasti aega surnuks, lamades tema kitsal üheinimesevoodil ja vesteldes poole ööni, tema õpikud kenasti ühel öökapil ning küünlad ja vein teisel. Ta oli esimene inimene, kellega olin tutvunud, kes oli nagu minagi kaotanud mõlemad vanemad. Üldiselt ma sellest kuigi palju ei rääkinud, aga Domi seltsis oli kerge end avada. Ta teadis täpselt, mida ma silmas pidasin, kui kirjeldasin oma elu nagu köielkõndi, ilma et mul olnuks vanematest turvavõrku juhul, kui peaksin kukkuma. Ta oli esimene mees, kes mind tõepoolest kuulas, ja see tunne oli joovastav.
Kuigi Dom oli minust ainult aasta vanem, näis ta palju täiskasvanum ning see mõjus sama võrgutavalt kui tema jõuline keha ja pinevil sinised silmad, mille pilk ei lahkunud korrakski mu näolt, kui ma rääkisin. Sellest, kuidas olin jooksmisega algust teinud, kui mu korterikaaslane esitas mulle väljakutse osaleda poolmaratonil, sellest, kuidas lastepsühholoogia õpingud olid äratanud minus soovi saada õpetajaks, sellest, kuidas mu vanemad olid nii eemalolevad ja karjäärile keskendunud, et minus tärkas igatsus kunagi omaenda ja õnnelikuma pere järele. Ootasin, et seda kuuldes jookseb Dom omakorda poolmaratoni – minust eemale. Olin alguses pidanud teda sariflirtijaks, kellel tekib lööve ainuüksi sõna „pühendumus” kuuldes, aga mõtlik viis, kuidas temagi oma peresoovist rääkis, tuli mulle üllatusena, kuni ta jutustas mulle oma üleskasvamise loo.
„Tõeliselt kahetsen ma ainult seda, et mu ema ja isa ei jõudnudki mu lõpetamist näha. Vähktõvel on kõige halvem ajastus üldse. Nad surid, enne kui jõudsid näha, kuidas ma kellekski saan. Meie kodukandist ei käi just paljud lapsed ülikoolis. Paljud ei lõpeta kooligi. Minu vend igatahes ei lõpetanud.”
