hetkel õpetajakoolituse juurde tagasi pöördunud. Kunagi võib-olla küll, aga enam mitte. Nüüd ei suuda ma taluda mõtetki, et peaksin Aidani juurest jälle lahkuma.
Nüüd on mul poega vaadates iga kord tunne, nagu näeksin teda pärast pikka äraolekut esimest korda. Just nagu oleksin ma pärast mõnd reisi rongilt maha astunud ning torman mööda platvormi tema poole, pisarad silmis ja süda vasardamas erutusest ja soovist teda hoida. See on just nagu kestev rõõmsa taaskohtumise tunne – ainult et see on ühepoolne, sest tema keeldub endiselt mind märkamast. Ta näeb välja nii kahvatu. Ta pole sel suvel õieti toast väljas käinudki. Tal on vaja nahale pisut päikest ja kopsudesse värsket õhku saada, tal on vaja joosta ja mängida, kohtuda oma sõpradega ja teha kõiki neid üleannetusi, mida kümneaastased poisid armastavad. Ainult et meil oli üleannetuks Annabel. Ta ehitas Bushy Parki lugematuid urge, väikesi peidukohti ja salakoopaid. Ma pole kindel, kas Aidan on ilma temata üldse rohkem seal pargis käinud, viimasel ajal ei räägi ta mulle midagi.
Ja iga kord, kui suu avan, et küsida, sunnib tema silmis peegelduv valu mind vaikima ja ma taandun omaenda purunenud sisemaailma, süütunne raskena mu rinda rõhumas, mind halvamas. Nii ma siis püsin varjudes peidus, süüdlaslik kõrvalseisja, ning kuulatan ja igatsen.
„Paps, sa ütlesid, et viid mu Bushy Parki.”
Mu süda hüppab; Aidan oleks just nagu mu mõtteid lugenud.
„Varsti läheb pimedaks,” jätkab ta pärast pikka vaikushetke.
Aidani ebatavaliset terav hääletoon äratab mu tähelepanu ja ma lähen talle järele. Varemalt pole tal kunagi olnud kombeks nähvata, Annabeli seltsis oli ta alati hästi rahulik. Nähes, kui väga ta üritab kõva kuju mängida, tuleb mulle nutt peale, näen ta silmist, et ta on kahevahel ega tea, kas oleks sobilik minna ja pargis jalgpalli mängida, kui ta õde surnuna mulla all lamab.
Igatsen kätt tema poole sirutada, aga ta on end minust eemale kallutanud. Ta jalad on ristatud, üks toss hõõrub teise vastu, ta käed on sügavale teksaste taskutesse torgatud. Püüan rääkida, aga endiselt ei tule ühtki sõna ning Aidani kurb pilk püsib Domil ja väldib mind. Püüan Aidani ees mitte välja näidata, kui valus mul on, kui ta mind eirab, kui ta ei vaevu üldse küsimagi, kas mina võiksin teda välja mängima viia. Ta teab, et mul on välismaailma ees hirm tekkinud, aga ometi teeb asjaolu, et ta sellega lepib, kuidagimoodi rohkem haiget kui see, kui ta minu peale karjuks, mind varjamatult süüdistaks. Ta ei lase mind konksu otsast vabaks, ta laseb mul omaenda süütunde raskuse all uppuda. Ta on minu peale vihane ja tal on selleks kõigiti õigus. Ma lasksin tema õel surra.
„Muidugi. Las ma lõpetan selle meili ja siis lendame nagu kuul.”
Näen, kuidas kehv sõnadevalik, hooletu vihje relvale, mis ta õe poolde tagaaeda lennutas, Aidani näkku imepisut pinevust toob. Aga siis kehitab ta õlgu. „Ma toon oma putsad. Need on kuuris, eks ole?”
Aidani ilme on ebakindel. Ta pole kindel, kas tema isal on aimu, kus putsasid, tõukekaid ja jalgrattaid hoitakse, aga ta ei taha isa tuju sellele faktile tähelepanu juhtimisega rikkuda. Ta ei taha märkida, et ema on see, kes need asjad ära paneb, ta ei taha, et peaks minult küsima – mind vajama – ja ta näitab isale, et ei peagi.
Sellegipoolest mõistan ma oma poega.
Lasen sel tõdemusel endast läbi imbuda, tuletan endale meelde, et kõigest hoolimata on Aidan minu laps ja kuigi me mõlemad oleme leinasse uppunud ega tea, kuidas teineteisega rääkida, oleme ikkagi seotud. Ta on ikkagi osa minust ja ükskõik kui väga ta üritab end minust lahutada, olen mina ikkagi osa temast. Ma tean, et ta magab kõhuli, parem käsi lõua alla painutatud ja parem jalg kõverdatud, nagu roniks ta redelist üles; ma tean, et ta eelistab tumedale šokolaadile valget, ma tean, et tal on hirm ja ta igatseb lähedust, mis meil vanasti oli, ning arvab, et seda kõike välja näidates poleks ta isale ustav.
Süütunne võtab mu hingest kinni: ma ei vääri sellist lohutust, aga ometi klammerdun ma selle külge. Aidan võib üritada mind oma elust kustutada, aga ma olen ikkagi alles. Ma olen ikkagi tema ema. Seda ei saa keegi minult ära võtta.
Või saab?
Kiikan kartlikult koridori, välisukse poole, ja pööran siis välismaailma pelutavale tundmatusele selja ning vaatan, kuidas Dom oma portfelli lukustab ja diivanilauale asetab. Ta vaatab Aidanile otsa, suu kõrvuni ja kitsaste huulte nurkades kummagi põsesarna all kortsud, mida ma ei mäleta, et oleksin varem näinud. Mõtlen taas, kas ta on kaalus alla võtnud; püüan täpsemalt aimu saada, mis on muutunud. Domi juuksed on sama paksud ja püstised nagu ikka, kenasti pügatud ja endiselt tumepruunid. Pealtnäha pole ta vananenud, ta lihtsalt näeb välja... teistsugune.
„Tead mis. Lähme õige Kingstoni ja ma ostan sulle nood putsad,” ütleb Dom ning laksab endale vastu põlvi, enne kui tõuseb ja käed Aidani õlgadele toetab.
„Need maksavad üle saja naela. Emps ütleb, et disaineriputsad on ekstravakantsus,” sõnab Aidan kohusetundlikult, aga ta jalad pole enam ristatud ja üks neist hakkab elevusest vastu põrandat kopsima.
„Ekstravagantsus. Ja ei ole. Minu pojale ainult parimat. Nii et ära muretse, sa räägid nagu su ema.” Dom muigab ja tõmbab Aidani rohmakalt enda vastu.
Minus liigatab mingi mälestus, aga ma ei suuda seda tabada. Selle asemel mõtlen ma ootamatu ärritusega: jajah, räägi aga minust nii, nagu poleks ma üldse siin.
„Emps muretseb palju.”
„Selleks emad ongi, poeg. Aga meie oskame sellegipoolest lõbutseda, eks ole?”
Korraga naeratab Aidan laialt, päike tungib pilvedest läbi ja ma tahan suudelda tema kurba palet, sest talle meenus hetkeks, kuidas teha õnnelikku nägu. Tahan teda kallistada ja öelda talle, et tal on õigus, ma muretsen liiga palju, aga ainult sellepärast, et ma hoolin – sellepärast, et ma ei taha, et asjad hullemaks, palju hullemaks läheksid...
Mõtisklen, mida see tähendab: veel üks kättesaamatuks jääv mälestus. Ühtäkki on mul tunne, et ma ei taha, et asjad oleksid jälle päris nii nagu vanasti – aga kuidas need siis vanasti olid?
Vaatan elutoas ringi, otsin märke, mis aitaksid mul lahti mõtestada selle mõistatusliku vahe, mis lahutab elu enne ja elu pärast Annabeli. Näen pruuni nahkdiivanit, mis on vasakul pool pisut madalamaks vajunud kui paremal, sest seal tõmbusid Annabel ja Aidan alati koos kerra, et saaksid üheskoos vahtida sama raamatut või koomiksikogu, käed sünkroonses rütmis ühisesse maiustusekaussi laskumas. Näen pianiinot ja kaunistustega pähklipuust kappkella, mille Dom ühelt antiigilaadalt ostis, mõlemad meie 1930ndate kahepereelamus nii kohatult suurejoonelised.
Mina kasvasin üles avaras Edward VII aegses eramajas, mis oli täis ranget antiikmööblit, ning oleksin eelistanud kodusemat, lihtsamat ilmet, aga Dom üritas kogu aeg teha meie kodust pisut vähendatud versiooni väärikast Inglise kodust. Mõtlen, kuidas me ei suutnud iialgi kompromissi leida, ning majast on saanud eri stiilide kompott. Ja kui mu pilk igal tuttaval esemel viivleb, pöörduvad mu mõtted taas sissepoole ning mulle meenub päev, kui me sisse kolisime – meie esimene õhtu härra ja proua Castle’ina.
VIIES PEATÜKK
Mulle meenub, kuidas Dom mind üle läve kandes veiderdas, tegi näo, nagu ta komistaks mu raskuse all.
„Pane mind maha!” itsitasin ma.
„Hästi, kui sa just nõuad. Te hakkate tüsedamaks muutuma, proua Castle.” Tema
