Naabritüdruk. Ruth Rendell

       Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Esimene peatükk

      Ta oli ilus mees. Ema kutsus teda ikka veel kenaks poisiks, nagu ta oli seda teinud sellest ajast saadik, mil poeg oli viieaastane. Enne seda öeldi tema kohta kiidusõnu, mida laste kohta alati öeldakse: „Ilus laps!” ja „Oi, kui armas!” Isast ei teadnud ta midagi. Ta jättis kooli pooleli, kui oli neljateistaastane – siis oli see lubatud – ja läks tööle aiandisse, tapamajja ja lõpuks kosmeetikatehasesse. Ülemuse tütar armus temasse. Siis oli ta kahekümnene ja nad abiellusid. Anita isa ütles, et ei lase tütrel enam kasutada raha, mille vanaema talle oli jätnud, aga tegelikult oli tal liiga hea süda ja ta ei viinud oma ähvardust täide. Tegemist polnud väga suure summaga, aga sellest piisas, et osta maja Londonist kaheteistkümne miili kaugusel asuvas Loughtonis, The Hillil, seega peaaegu maal. Woody, nagu ema ja naine teda kutsusid, sest koolis oli keegi talle selle nime pannud, jälestas töötegemist ja tõotas kogu ülejäänud elu jooksul mitte lillegi liigutada. Elamiseks oli veel küllalt raha, aga ta ei teadnud, kas sellest piisab kogu eluks. Ta oli ainult kahekümne kolme aastane.

      Tollal oli abiellumine kohustuslik. Teisiti polnud võimalik. Lihtsalt koos elamine oli peaaegu kuritegu. Paar aastat olid nad üsna õnnelikud. Woody ema suri ja jättis talle päranduseks maja ning väikese rahasumma. Siis suri Anita isa. 1930. aastatel surid inimesed suhteliselt noorelt. Anita oli pere ainus laps ja nüüd oli tema kord vastu võtta vanemate pärandus, mis oli palju suurem kui Woody oma. Et Woody ei töötanud, oli ta alalõpmata kodus. Ta arvas, et peab naisel silma peal hoidma. Anita käis tihti Londonis riideid ostmas ja juuksuris ning veetis nädalalõpud endiste kooliõdede juures, kes nüüd olid abielus. Woodyt kaasa ei võetud.

      Neil käis koristaja. Woody arvas, et maja võiks korras hoida naine ja ta ütles seda, aga kõik jäi endiseks. Koristajale maksis Anita. Woody meelest ei hoolinud Anita ka lapsest ega tegelnud temaga. Ta oli kusagilt lugenud, et kuuskümmend või seitsekümmend aastat tagasi oli parlament välja andnud seaduse, et abielus naine on oma pärandi omanik. Enne seda pidi naine kogu raha andma mehele. Woody vihkas seda seadust. Elu oleks parem, kui raha oleks mehe käes.

      Kui sõda algas, oli ta kolmekümnene. Silmapiiril oli kohutav võimalus, et ta mobiliseeritakse. Aga ta pääses õnneliku juhuse läbi. Arst kontrollis ta tervist. Woody ütles, et tahab minna mereväkke. Tal polnud midagi viga ja ta tundis end hästi – kahjuks. Aga arst leidis südames mingi kahina, mille ütles olevat lapsepõlves põetud kopsupõletiku tagajärg. Woody mäletas seda haigust, peamiselt aga ema muret ja hirmu. Nüüd oli ta ülimalt rõõmus ja nii tänulik, et ei vaevunud palju mõtlema oma südamele. Ta manas arsti jaoks ette kurva näo ja ütles, et tunneb end hästi ja elab kahtlemata sajaaastaseks.

      Majas olid alalõpmata mingid naise sõbrad. Üks neist kandis mundrit. Ta polnud nii nägus nagu Woody, aga munder köitis kahtlemata paljude tähelepanu. Keegi teine noormees, kes elas naabruses, keetis sageli Woody köögis teed või jõi seda Woody elutoas koos Woody naisega. Tema välimus oli mittemidagiütlev.

      „Sa otsustad kõigi üle välimuse järgi,” ütles naine. „Sulle loeb ainult see, kuidas keegi välja näeb.”

      „Ma valisin ka sinu välimuse järgi. Mida muud ma võisin sinus leida?”

      Kui naine tahtis talle truudust murda, ei saanud ta seda kusagil endale lubada. Aga armastus või miski sellesarnane leiab võimaluse. Kas Woody ikka teadis, kus naine tegelikult viibis, kui ütles, et on kooliõdede juures? Ta naisel olid punased juuksed ja tumesinised silmad, tema mundriga sõbral olid samasugused silmad ja helepruunid juuksed. Ühel õhtupoolikul läks Woody kööki, et võtta küpsisekarbist raha ja maksta proua Moppile – tegelikult oli proua nimi Moss, aga proua Moss ei olnud üldse nii naljakas nimi kui proua Mopp. See tuli tema järel kööki, sest tahtis Woody arvates olla veendunud, et ikka oma raha kätte saab. Woody naine istus köögilaua taga ja hoidis mundriga mehel käest kinni. Tema käsi lebas vakstust laudlinal ja mehe käsi oli tema oma peal. Kui Woody sisse tuli, tõmbasid nad oma käed kiiresti ära, aga jäid sellega veidi hiljaks. Woody andis proua Moppile raha ja kõndis minema, ütlemata ühtki sõna paarikesele, kes mõlemad oma sülle vahtisid.

      Woody ei olnud keevaline. Tema viha kerkis aeglaselt, aga visalt. Tasapisi jõudis ta seisundini, kus ei saanud enam millestki muust mõelda. Ta teadis siiski algusest peale, et ei saa edasi elada, kuni need kaks pole surnud. Magamise asemel lebas ta pimeduses ja nägi enda ees neid käsi: Anita valge kitsas käeke pikkade roosaks lakitud küüntega ja mehe pruun kena kujuga kämmal, sõrmed veidi harali. Woody jaoks oli peres veel kolmas liige. Ta kahtles, kas Anita seda üldse teab. Naine ei teinud lapsest üldse välja. Ükskord Woody nägi, kuidas ta jooksis väikest poissi nägemata paraadukse poole. Ta tormas päise päeva ajal lapsele otsa, nii et see kukkus ega saanud küll haiget, aga tõusis püsti ja hakkas nutma, millest ema välja ei teinud. Ka poisil polnud emast ilmselt sooja ega külma ja tal oli hea meel, et ei pidanud emaga tegemist tegema.

      Enne kui Woody oma kavatsuse täide viis, võttis ta raha küpsisekarbist välja ja pani selle väiksemasse toosi, kus oli hoitud kakaod. Küpsisekarbi peal oli erineva kujuga muretaignaküpsiste pilt ja karp ise oli küllalt suur, umbes kaksteist tolli pikk, kaheksa lai ja kolm sügav. Sellest piisas, sest nende käed olid väikesed. Anita käis ringi kaitsevärvi rõivastes mehega ja võib-olla ka selle teise seltsis, kes kandis tsiviilriietust. Viimase pärast Woody ei muretsenud. Kui Anita ära kaob, kaob temagi ega tule nende poole Anitat otsima. Proua Mopp tuli maja koristama. Nad ei rääkinud suurt omavahel. Neil polnud midagi teineteisele öelda. Poiss käis koolis ja Woody teadis, et ta tuleb ise toime, et ta peab ise hakkama saama ja selle üle polnud põhjust pead murda. Poisile paistis proua Mopp meeldivat ja ta rääkis temaga, aga Woodyt see ei huvitanud. Ta mõtles üha Anita rahale – see mõtlemine võttis kõvasti aega ja lükkas edasi seda, mis ta tegema pidi. Peab olema mingi moodus, kuidas viia naine nii kaugele, et ta oma tuhanded, mida oli päris mitu, tema pangaarvele kannaks, aga Anita oli umbusklik.

      „Woody, ma ei taha, et meil oleks ühine konto,” ütles ta. „Miks sul seda vaja on? Ei, pole vaja vastata. Sa keerad kokku mingi jama, midagi närust. Ei, see ei tule kõne alla.”

      Kahju küll, aga Woody ei saanud alla anda. Mitte mingil juhul. Tal õnnestus kätte saada naise tšekiraamat ja kirjutada enda nimele tšekk sajale naelale. Suurem summa oleks äratanud kahtlust. Nagu selgus, oli tšeki eest sularaha saamine imelihtne ja tal oli kahju, et ta polnud kirjutanud endale poole suuremat summat. Nüüd tuli tegu ära teha enne, kui naine saab pangast väljavõtte.

      Woody ei mõelnud nende suhte alguspäevadele. Ta ei mõelnud sellele, mida ta omal ajal nimetas nende „romaaniks”. Ta ei meenutanud kunagi isegi lähiminevikku, öeldes igaühele, kes kuulata viitsis: „See on möödas, see ei tule tagasi. Mis siin pikalt pead vaevata?” Aga nüüd ta kaalus olukorda ja jõudis otsusele, et verd ei tohi olla. Ta ütles Anitale, et läheb Norwich’isse tädi Midge’i juurde. Tädi oli haige ja võis kergesti pärandada talle raha – seda ettekäänet pidi naine kindlasti uskuma. Ta aimas, et kui ta ära on, magab kaitsevärvi mees Anitaga, suure tõenäosusega tema voodis. Varahommikul kavatses ta tagasi tulla.