märkamata.
„Kui sa ei taha, kallike, siis me ei tarvitse minna.”
Alan voltis lehe kokku. „Tuleb tunnistada, et siin pole ühtki sõna qanattidest – tunnelitest. Räägitakse ainult nendest asjadest Warlocki all. Me isegi ei tea, kas need asjad leiti qanattidest.”
„Ma väga palun, et sa ei nimetaks neid niimoodi.”
„No siis tunnelid. Me isegi ei tea, mis asjad need olid, rohumaa alla kaevatud ja presendiga kaetud tunnelid. Äkki George teab. Ma arvan, et teab. Kui jalutama läheme, siis võiksime minna ka George’i ja Maureeni poole.”
„Kuidas soovid.”
„Miks me pole kunagi teadnud, mis tunnelid need olid, kullake?”
„Mulle tundub, et me lihtsalt ei küsinud. Meie vanemad oleksid teadnud, aga me ei küsinud nendelt. Me ei rääkinud vanematele ju kunagi tunnelitest.”
„Me teadsime, et nad ei lubaks meil enam sinna minna.”
Rosemary läks tagasi oma õmblustöö juurde, aga Alan jäi qanatte meenutama. Ta mõtles asjadele, mis nad tegid, mängudele, mida nad mängisid, toidule, mis nad kaasa tõid: tihke täisteraleib – oi, kuidas ta oleks tahtnud saada saia – kõrvitsatest ja rabarberist keedetud moosiga; kalapasteediga võileivad; savisse mässitud kartulid, mida nad küpsetasid vanasse veepaaki tehtud tules, ja Daphne Jonesi tulevikuennustustele. Selle nimega seostusid erutavad mälestused. Etendati näidendit „Šotimaa kuninganna Mary ja mõrtsukas Rizzio”. Miks Šotimaa kuninganna Mary? Ja miks printside mõrvamine Toweris? Lady Jane Grey? Ta ei mäletanud, miks. Kuigi need seigad meenusid, olid paljude asjade põhjused mälust kadunud, mattunud kuhugi sügavikku nagu need käed. Tal oli eredalt meeles, kuidas Stanley Batchelor tõi kaasa oma valge, mustade laikudega koera, kes Alanile hirmsasti meeldis; tema ja Rosemary kallistasid ja silitasid peni ning muudkui kordasid: „Tal veab. Miks minul pole koera?” Kui sõda oli läbi, sai Alan endale labradori ja Rosemary spanjeli.
Alan võttis ajalehe kaasa ja läks Rosemary juurde. Naine istus õmblustoas jalaga õmblusmasina taga ja palistas Freyale mõeldud kleidi alläärt. Õmblusmasina soetamine oli esimene asi, mida nad kohe pärast abiellumist tegid. Rosemary oli pikkade aastate jooksul kõik oma kleidid ise õmmelnud. Hiljem, kui kodus hakati vähem õmblema, tegi ta riideid lastele ja nüüd lastelastele ja lastelastelastele. „Sest need on palju ilusamad kui poe omad.”
Alani meelest see ei olnud nii, aga ta ei öelnud midagi. Vahepeal tahtis Rosemary ka temale särke õmmelda, aga sellele tegi Alan kiire lõpu. Kangast masina all hoidev käsi oli nüüd kortsus ja sooniline, aga liigestes polnud põletikku. Rosemary vaatas üles ja katkestas tallamise.
„Me peaksime minema George Batchelori poole ja ajalehe kaasa võtma,” ütles Alan. „Me pole Batchelore ammust ajast näinud.” Ootamatu mõtte ajel lisas ta: „Kui ta on veel elus.”
Rosemary naeris. „On küll elus. Ma nägin Maureeni High Roadil möödunud nädalal. George’il oli olnud puusaoperatsioon ja ta just tuli tagasi St. Margareti haiglast.”
„Kas nad elavad ikka samas kohas?”
„Telefon on teine. Maureen andis mulle oma mobiili numbri. Kas helistan talle, kullake?”
Michael Winwood oli üksi, kuigi ta isa oli elus. Nad ei suhelnud eriti teineteisega. Polnud aset leidnud ühtki tõsisemat tüli. Ka ei olnud kumbki öelnud teisele: „Ma ei räägi sinuga enam kunagi.” Aga Michael ei tahtnud oma isa näha ja oli kindel, et ka isa ei soovi temaga kohtuda. Ta tahtis teada, kas John Winwood on lugenud küpsisekarbist leitud kätest, mehe oma ja naise oma, või ei tähenda seesugune uudis isa vanuses midagi. Vana mees pidi saama peatselt sajaaastaseks ega olnud enam terve mõistuse juures. Võib-olla oleks Michael isast rohkem hoolinud, kui see oleks olnud vaene ja elanud viletsates tingimustes, aga Zoe jutu järgi viibis ta Suffolki kõige luksuslikumas vanadekodus. Tal oli terve korter koos duširuumiga ja kõik, mida eakas inimene vajab. Michaelil oli ükskõik ja ta ei tundnud endal ka mingit süüd.
Mida oleks Vivien öelnud karbis olevate käte kohta? Mida ta oleks öelnud Michaeli isa kohta? Ta läheb üles tema tuppa, sinna tuppa, mis kord oli kuulunud Vivienile, ja küsib temalt. Ütleb talle seda. Ta heidab voodisse, kus Vivien kord oli lebanud, ja arutab seda temaga. Kui ta silmad sulgeb, näeb ta The Hilli maja, mille nimi oli Anderby, ja teisel pool teed, kus tollal maju polnud, näeb ta tunneleid, nende sissepääsu ja seal mängivaid lapsi. Nädal pärast tunnelite avastamist oli neid seal kaks- või kolmkümmend. Ta näeb neid üksteise järel trepist alla pikka käiku minemas, nagu käiks nende ees Hamelini rotipüüdja ilma vilepillita, ja presendi alla pimedusse kadumas. Ta näeb äkki sügavuses valgust süttimas, sest keegi on küünlad põlema pannud.
Kui ta mõtles Anderby peale, mida ta vahel vastu tahtmist tegi, kuulis ta harilikult isa laulmas. Kui seda kellelegi öelda, siis see kõlab ilusasti, eriti seetõttu, et isa laulis kirikulaule. Ta polnud usklik, Michael ja tema vanemad ei käinud kunagi kirikus, aga isa lapsena käis. Ükskord kuulis Michael isa ütlemas, et ta ei sallinud seda, aga kirikulauludest mäletas ta viise ja enamikke sõnu. „Lead Us, Heavenly Father, Lead Us” ja „Summer Suns Are Glowing Over Land and Sea”. Viimane laul päikesest pidi tegema inimesed õnnelikuks, aga kui John Winwood laulis neid sõnu, tähendas see seda, et ta tuleb trepist alla ja käsib porisedes Michaelil silma alt kaduda.
Michael läks üles ja rääkis Vivienile kirikulauludest, ise naerdes, nagu oleks see naljakas.
Alan ja Rosemary läksid teeajaks York Hilli.
„Me ei joo teed,” oli Maureen telefonis öelnud. „George ütleb, et see on vanainimeste jook ja kui ma ütlen, et me olemegi vanad, vastab ta, et ei maksa seda talle nina alla hõõruda. Miks te ei võiks tulla šerrit jooma? Šerrit võib juua igal kellaajal.”
„Ah siis šerri ei ole vanainimeste jook,” ütles Alan. „Vean kihla, et kui sa lähed King’s Headi” – nad just lähenesid sellele hotellile – „ja paluksid šerrit, ei saaks baaridaam üldse aru, millest sa räägid.”
George oli vanim Batcheloride lastest, kes veel elas ja polnud lahkunud paigast, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud, mis Londoni kaugemate eeslinnade puhul oli suhteliselt tavaline. See kehtis ka Alani ja Rosemary kohta, aga samuti George’i venna Stanley, aga mitte Normani kohta. Seega nägid nad üllatusega, kui sisenesid George’i ja Maureeni lösakil puumajja, mille nimi oli Carisbrooke, et Norman istub venna kõrval diivanil, aga George’i jalg on ette välja sirutatud ja toetub taburetile, mida Maureen kutsus „tumbaks”.
„Kuidas läheb, Norman?” küsis Rosemary. „Ammu pole trehvanud.” Seda lauset Alan ei sallinud. Rosemary arvas, et nii räägivad inimesed, keda ta kutsus „asiaatideks”.
„Ma elan nüüd Prantsusmaal. Käin harva siin.” Norman hakkas laulma kiidulaulu prantsuse kultuurile, toidule, jookidele, transpordile, loodusele, tervishoiule ja oma majale. Maureeni näole ilmus hajameelne ilme, nagu oleks ta seda kõike juba kuulnud. Ta väljus toast ja tuli tagasi serveerimislauaga, kus olid klaasid ja pudelid erinevate šerridega, sealhulgas Oloroso, Amontillado ja Manzanilla.
Alan võttis klaasi Amontilladot ja ulatas George’ile Daily Telegraphi. „Kas sa seda oled näinud?”
George ei vaevunud vaatama. „Muidugi. Meil käib sama leht.” Ta noogutas nagu teadjamees. „Mina ehitasin selle.”
„Mille? Warlocki?”
„Meie
