Naabritüdruk. Ruth Rendell
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Naabritüdruk - Ruth Rendell страница 6
„Anna see siia,” ütles Maureen. „Las Alan ja Rosemary vaatavad.”
Ta võttis albumi ja tõstis selle Alani põlvedele. „Robert tegi tunnelitest veel pilte, need on järgmisel leheküljel,” ütles George.
Alan keeras lehte ja seal ta oligi istumas telliskivihunnikul Stanley ja Michael Winwoodi vahel. Tal oli seljas suvekleit ja ta mustjaspruunid juuksed rippusid kiharatena õlgadele ja poole seljani. Alan võpatas pilti nähes ja teda läbis nii äkiline värin, et Rosemary vaatas talle murelikult otsa. Need juuksed… Vahel olid nad seotud hobusesabasse ja vahel lainelised, kui patsid lahti põimiti.
„Seal ta ongi,” ütles Stanley kaela õieli ajades, et paremini näha. „Praegu ta enam niimoodi välja ei näe, aga temas võib siiski aimata noort Daphnet.”
Alan keeras kiiresti lehe edasi, kus oli kümme või üksteist fotot Stanley koerast.
„Nipper. Mu esimene koer. Minu meelest on mul olnud pärast teda oma kümme koera ja kõik nad elasid kõrge vanuseni.” Stanley ohkas. „Alfie suri möödunud aastal kaheksateistaastasena. Nüüd ma enam koera ei võta. Ta oleks väga kurb, kui mina sureksin enne, mis minu vanuses võib kergesti juhtuda.”
Seltskond oli pärast seda lauset veidi häiritud. Nad olid vanad ega saanud enam kaua elada, kuigi püüdsid sellele mitte mõelda. Alan küsis, kus Stanley nüüd elab, ja talle vastati, et Theydon Boisis, mitte kaugel metsa sees. Ta tahtis rohkem küsida Daphne kohta, aga lõi kõhklema ja küsis selle asemel, kus Michael Winwood elab. Talle öeldi, et Loode-Londonis, mispeale Alan tõusis, et minema hakata.
„Kas me peaksime politseiga ühendust võtma?”
„Ärme vana asja meelde tuletame,” ütles Stanley. „Või tuleks öelda vanu luid?”
„Parem siiski, kui nad teavad.” George liigutas oma viletsamat jalga ja oigas. „Ma teatan neile, kui soovite. Mina ju ehitasin Warlocki ja mul on need pildid. Minu asi on teatada. Loodan, et nad ei vii seda albumit majast välja.”
„Me võiksime proovida leida üles ka teised,” ütles Norman. „Maureen võiks seda teha. Sina, Maureen, oled ju geenius infotehnoloogia alal.”
„Pigem telefoniraamat,” vastas vennanaine.
Kolmas peatükk
Alan ja Rosemary läksid tagasi Traps Hillile. Kui nad olid veel tenniseklubi liikmed, jooksid nad sellest mäest üles. Nüüd oli Rosemary uhke, et ei hakanud kõndides oluliselt hingeldama. Nad tundsid Loughtonis iga tolli: kui nad olid lapsed, siis kutsuti seda külaks. „Ma lähen alla külla,” öeldi poodidesse minnes.
Pärast seda, kui nad olid tantsupeol kokku sattunud, ühist lapsepõlve meelde tuletanud, kohtuma hakanud ja kihlunud, nad abiellusid ja ostsid maja Harwater Drive’il; hiljem, kui lapsed sündisid ja Alan hästi teenis, vahetasid nad selle suurema ja parema vastu Church Lane’il. Ilusad aasad ja metsad, mis algasid The Hilli ja Borders Lane’i juurest, ehitati kõik aaker aakri ja miil miili haaval täis ning see kant kandis nüüd nime Debden Estate. Alderton Hilli jõukad elanikud värisesid hirmust nähes, kuidas Londoni East Endi rahvas neile lähenes. Mõned kolisid minema. Loughtonist välja, mõistagi, mujale Essexisse, peamiselt Eppingisse ja Theydon Boisi, kus neid hakkas kohutama uue linna Harlow’ ehitamine. Mõiste MMN – mitte minu naabruses – oli neile tundmatu, aga selline oli nende mõtteviis.
Alan ja Rosemary abiellusid Loughtoni High Roadil asuvas St. Mary kirikus ja Alani sõber Richard Parr, kes samuti käis tunnelites mängimas, oli isameheks. Nädal hiljem, kui Alan ja Rosemary veetsid mesinädalaid Wighti saarel, emigreerus Richard Kanadasse. Ta pidas Alaniga mõnda aega ühendust, vahetades kirju õhukestes sinistes lennupostiümbrikes. Helistamine oli liiga kallis.
Vanavanavanemateks saades – nende teine lapselapselaps oli sündinud kolm aastat tagasi – müüsid Alan ja Rosemary maha Church Lane’i maja, kus nad olid elanud peaaegu pool sajandit. Nad olid ostnud selle kaheksa tuhande naela eest ja müües said kolm miljonit. Nad kolisid korterisse. See oli luksuslik elamine Traps Hilli maja esimesel korrusel, mis neile sobis, sest nad olid oma ea kohta küllalt kõbusad ega tahtnud vanadekodu peale mõeldagi.
„Ma pean teile midagi rääkima,” ütles Freya, nende noorim lapselaps. Ta oli sotsiaaltöötaja ja psühhoterapeut ning viibis Loughtonis konverentsil, mida peeti Lopping Hallis. „Ma abiellun.”
„Palju õnne,” ütles Alan. „Või tuleks pruudile öelda „parimad õnnesoovid”?” Aga Rosemary küsis: „Kas see on David?”
Freya vastas tavalisest teravamal toonil: „No kui seda arvestada, et me oleme koos elanud juba viis aastat, siis muidugi tema.”
Kuna šampanjat polnud, siis valas Alan kolme klaasi šerrit. Tundus kujunevat terve šerripäev. Freya silmitses oma klaasi umbusklikult, enne kui selle sisu ära jõi. Alanile tundus, et ta polnud kunagi varem šerrit maitsnud.
„Vaadake, et te siis pulma tulete. See on kusagil juuli keskel,” ütles ta lahkudes.
„Mind häiris see väga,” ütles Rosemary, „noh see tema patus elamine.”
„See on üks ajast ja arust väljend. Ta vanemad elasid koos enne abiellumist ja samuti ta õde ja Giles. Olud on muutunud. Norman Batchelor elab naisega, kellega ta pole abielus.” Alan otsis sobivaid sõnu. „See on tänapäeval täiesti vastuvõetav.”
„Mitte minu jaoks,” ütles Rosemary ja lisas: „Ma ei taha rohkem seda šerrit. Me joome liiga palju.”
Alan ei öelnud midagi. Ta oli kavatsenud viia Rosemary välja õhtust sööma, võib olla King’s Headi, aga naise moraalitsev mõtteviis, mis oli hiljuti eriti tugevasti hakanud ilmnema, võttis talt selle soovi. „Mis sa arvad, kas meie elu on olnud igav?” küsis ta. „Ma pean silmas seda, et me abiellusime varakult, saime kaks last, ei läinud lahku, mina töötasin kella üheksast viieni, sina hoidsid kodu korras, me suurendasime tasapisi oma jõukust, ent ei lahkunud Loughtonist. Me oleme käinud välismaal, aga ainult Prantsusmaal ja Hispaanias. Me pole kunagi olnud Ameerikas.”
„Kuhu sa sihid, Alan?”
Rosemary kutsus oma meest harva nimepidi. Alati ütles ta „kallis” või „kullake”.
„Ma lihtsalt küsisin, kas meil on olnud igav elu.”
„No mina küll nii ei arva. Mina ütleksin, et meie elu on olnud õnnelik, mitte just väga seiklusrikas, aga sedasorti elud on täis raskusi. Me ei ole teineteist petnud ja meil pole esinenud kodust vägivalda või midagi säärast. Me oleme viisakalt oma lapsed üles kasvatanud. Mis siin nüüd siis valesti on?”
„Ei midagi,” ütles Alan, aga mõtles ise: „Kõik.”
Ta võttis külmikust paki suitsulõhet ja tegi sinna juurde munaputru. Rosemary pani nööpnõeltega kinni ja traageldas külge varrukad kleidile, mida ta Freyale hommikul oli hakanud õmblema.
George Batchelor tuli toime arve või kviitungi koostamisega, aga kui tegu oli kirjaga, siis laskis ta selle enda eest ära teha Maureenil. See viis foto George’i, Stanley, Normani, Moira ja võimalik, et ka Bill Johnsoniga High Roadi printimiskeskusesse ja laskis sellest koopia teha. Ta adresseeris kirja koos foto koopiaga Suur-Londoni politsei uurimisosakonna ülemale ja viis selle