„Millal te seda tegite, George,” küsis Rosemary.
„Varastel viiekümnendatel. Viiskümmend kaks või viiskümmend kolm.”
„Hea küll. Nüüd sa ehk oskad öelda, kas meie tunnelid olid Warlocki all.”„Oi ei,” vastas George. „Need olid maja alusmüürid.”
Rosemary kordas tema viimaseid sõnu. „Maja alusmüürid. Ma ei tulnud selle pealegi.”
„Neist polnud midagi järel, kui mina selle maatüki omandasin. Me kaevasime Warlocki jaoks uue vundamendiaugu. Maja laskis ehitada keegi härra Roseleaf. Minu meelest oli see naljakas nimi ja sellepärast jäi see meelde.”
Norman, kes oli aru saanud, et šerri on Hispaaniast, aga mitte Prantsusmaalt, oli uinunud, aga nüüd ärkas norsatades. „Vaata siis, mis nad olid,” ütles ta. „Maja alusmüürid. Ja Warlock on kah naljakas nimi.”
„See tähendab meest, kes on miskit moodi nõid,” ütles Maureen. „Minu meelest väga naljakas.”
„Siin pole nõidadega midagi pistmist,” ütles George. „Ta oli elanud Maida Vale’i tänaval, mille nimi on Warlock Road.”
„Ära sa ütle,” kostis Norman. „Sina olid ju ka seal, Alan, olid ju? Ja Rosemary. Ja Lewis Newman – teda ikka mäletate? Ja kas mäletate Stanley koera Nipperit? Kena peni oli. Meie ema ei kurjustanud meiega kunagi, teistega ka mitte, aga ta läks marru, kui avastas, et Stanley käib õhtuti koeraga väljas ilma luba küsimata.”
Rosemary naeratas, kui seda meelde tuletas. „Nipper oli nii armas. Me kõik tahtsime koera, on ju nii, Alan?”
„George, kas te siis ei leidnud neid käsi, kui maja ehitasite?”
„Ma arvan, et ma oleksin siis öelnud.”
George heastas oma lõikavat tooni sellega, et ajas end püsti ja valas kõigile šerrit. Mitu külalist märkas, et ta valas Amontilladot Manzanilla klaasidesse, aga keegi ei öelnud midagi. Rosemary sai Amontillado asemel Oloroso, aga sellest polnud midagi; tegelikult talle meeldis magus šerri, kuigi ta ise poleks seda küsinud, sest see pidi tegema paksuks.
„Seal tunnelites me kohtusimegi,” ütles ta.
„Mis sa olid siis, kümnene või?” küsis George.
Rosemary noogutas äkilises kohmetuses. Nad käisid seal koos, ei suhelnud enam, kui kellegi isa nad sealt välja ajas, kisades, et mingu nad koju ja ärgu tagasi tulgu, ja kohtusid uuesti aastate möödudes, sedapuhku tantsupõrandal, hakkasid käima (kuigi seda sõna siis ei kasutatud) ja abiellusid. Rosemaryle tundus, et teised vaatavad neid, nagu oleks ta kirjeldanud mingit iidset ja nüüdseks unustatud suguharu rituaali. Peale tema ja Alani olid kõik olnud vähemalt korra abielus, lahutanud, kolinud mujale, isegi välismaale nagu Norman.
Ta jätkas reipalt, otsekui tahtes end mingist häbist puhtaks pesta: „Kes see oli, kes meid tunnelitest välja ajas? Kellegi isa? Michael Woodman? Woodley?”
„See oli Michael Winwoodi isa,” ütles Norman. Nad elasid The Hillil Joneside kõrval. Ja The Hilli järgmises majas elas Bill Johnsoni pere. Winwood sai jälile, et me kõik käime õhtuti tunnelites. Ma arvan, et Michael rääkis talle. Ta tuli üle tee, leidis sissepääsu ja karjus meile sinna alla, et me välja tuleksime ja kunagi enam tagasi ei läheks.”
Sel ajal, kui ta rääkis, tuli tagaukse kaudu tasakesi sisse tema vend Stanley. Norman võpatas, kui tundis tema kätt oma õlal, ja kargas püsti, et venda emmata. Rosemary ütles pärast Alanile, et ta ei teadnud, kuhu silmad peita, et mitte näha, kuidas mehed teineteist kallistavad. Kuhu me jõudnud oleme! Alan arvas, et see on päris kena komme, ent ei öelnud midagi. Kogu abielu jooksul oli ta sageli kodurahu huvides vakka olnud. „Need Batchelorid on alati olnud kummalised,” ütles Rosemary koduteel. „Norman, see kõige noorem, räägib näiteks alati inimestele, et ta on sündinud köögilaua peal.”
George surus hariliku kombe kohaselt venna kätt ja osutas nägu krimpsutades oma puusale. „Me rääkisime Winwoodidest. Kas sa mäletad neid?”
„Nad elasid The Hillil Daphne Jonesi kõrval. Ma mäletan Daphnet väga hästi.”
„Jälle see nimi,” mõtles Alan. Ta oli Daphne unustanud ja nüüd tuli see nimi jutuks juba kolmandat korda. Mida? Viimase paari tunni jooksul? Ta vähemasti ei punastanud. Mida Stanley mõtles, kui ütles, et väga hästi? Alani hääl kõlas veidralt ja ta kartis, et teised panevad seda tähele. Rosemary võis märgata. „Kas ta on ikka elus? Ta oli meist kõige vanem.”
„Ei olnud. Ta lihtsalt nägi välja nagu kuueteistkümnene, kui ta oli alles kaksteist. Tegelikult ta polnud vanem.” Stanley noogutas, andes mõista, et teab seda paremini. „Ma olen temaga suhelnud.” Selle üle näis ta lausa uhke olevat. „Ta on olnud kolm korda abielus ja praegu on ta Daphne Furness. Elab Hampsteadis või St. John’s Woodis või kusagil sealkandis. Mitte kõik ei jää oma juurte juurde.”
Alan tundis kadedust ja imestas, kust see tuleb. Mis tunne oleks, kui teaks Daphne Jonesi elu üksikasju ja oleks suhelnud temaga nende pikkade aastate jooksul? Ta surus selle mõtte maha. Ta oli vana mees, vanavanaisa. Aga George ajas end jälle kõikudes püsti ja seisis, nagu hakkaks mingit olulist avaldust tegema. „Mulle tuli meelde. Mul on üks foto – me kutsusime seda ülesvõtteks – meist tunnelites. No mina ja vennad ja õde Moira sissepääsu juures. Robertit fotol pole, tema pildistas. Maureen, kus see foto on? Kas sa leiad selle üles?”
„Muidugi leian. Pole mõtet küsida.”
Alan lootis näha väikest mustvalget fotot või isegi seepiat. Selle asemel tõi Maureen välja albumi, mis näis nii raske, et väiksem naine ei suuda seda liigutada. Sellel olid pruunid kaaned ja selle paksudele papplehekülgedele oli kleebitud oma sadakond fotot. Maureen tundis albumit hästi, kuigi polnud käinud teiste lastega tunnelites mängimas. Ta avas selle leheküljelt, kuhu oli kirjutatud 1944, ja asetas albumi kohvilauale. George nihutas end diivanil lähemale ja pani vasakut jalga kahe käega tõstes selle hellalt maha. Stanley jäi istuma tema ja Normani vahele.
„Las nüüd Alan ja Rosemary vaatavad ka,” ütles Maureen. „Teie saate neid pilte alati näha.”
Kohe seati album niimoodi, et kõik said vaadata, aga keegi ei näinud eriti hästi. George pani näpu tuhmile pildile, kus viis last seisid ilmselt ühe koopa sissepääsu juures. See oli fookusest väljas ja tundus, nagu oleks Robert Batchelor pildistanud läbi paksu udu. „Mina ja Stanley ja Norman ja vaene Moira,” ütles George. Ta ütles Moira kohta „vaene”, sest nii tema, kes oli olnud noorim, kui ka Robert, kes oli olnud vanim, olid surnud.
„Kes see on?” küsis Rosemary, näidates lokkispäisele poisile.
„Ma ei tea,” vastas George ja võttis välja suurendusklaasi, mis näitas poisi näo asemel ähmast plekki. „Äkki Bill Johnson.”
Teised pildid sellel leheküljel ei huvitanud Alanit ja Rosemaryd, sest kujutasid Batcheloride ruume nende Tycehurst Hilli majas, Stanleyt kriketikepiga, ja Normani elulooga mitte kursis olevatele inimestele arusaamatu pildiga ruudulise linaga kaetud lauast.
„Vaadake,” ütles Norman. „Selle tegin mina. Kui tore, George, et sa selle alles oled hoidnud. Ma sündisin selle laua peal. Sünnitusvaludes ema ootas majas ringi kõndides ämmaemandat, aga meile ei räägitud sellest kunagi. Sellest ei tehtud juttu, kuigi see oli nii. George
