Baltimore´ide raamat. Joel Dicker

      Tol 2012. aasta märtsikuul Boca Ratonis, kui olin taaskohtunud Alexandraga, hakkasin igal hommikul varastama tema koera Duke’i. Viisin ta enda juurde, kus ta veetis minuga päeva, ning õhtul viisin ta tagasi Kevin Legendre’i majja.

      Koerale meeldis nii väga minuga olla, et ta hakkas mind Kevini valdusi ümbritseva aia juures ootama. Jõudsin varahommikul ja tema juba istus seal, varitsedes mu saabumist. Väljusin autost ja ta tõttas minu juurde, väljendades rõõmu sellega, et proovis mu nägu lakkuda, kui ma tema silitamiseks kükitasin. Avasin pakiruumi, ta hüppas rõõmsalt autosse ja me panime ajama, et veeta päev minu pool. Varsti ei jätkunud Duke’il aga kannatust ja ta hakkas ise minu juurde tulema. Igal hommikul kell kuus andis ta endast märku, haugatades mu ukse taga, ja seda täpsusega, milleks inimesed eales võimelised pole.

      Meil oli koos väga lõbus. Ostsin talle kõik tarviliku rõõmsaks koeraeluks: kummipallid, närimislelud, toitu, sööginõud, maiustused, teki, et ta end mugavalt tunneks. Õhtupoole viisin ta koju ja Alexandrat kohates rõõmustasime üheskoos.

      Alguses kohtusime põgusalt. Alexandra tänas mind, palus tüli tekitamise pärast vabandust ja saatis mu minema, ilma et oleks mind korrakski sisse kutsunud.

      Ükskord ei olnud teda aga kodus. Mind tervitas hoopis too igavesti tüütu musklis Kevin ja võttis Duke’i vastu. „Alexit ei ole,“ ütles ta sõbralikult. Palusin tal naist tervitada ja hakkasin lahkuma, kui ta pakkus, et võiksin õhtusöögile jääda. Võtsin kutse vastu. Ja tuleb tunnistada, et me veetsime väga meeldiva õhtu. Temas oli midagi äärmiselt sümpaatset. Ta oli sõbraliku pereisa tüüpi mees, kes pidi kolmekümne seitsme aastaselt pensionile jääma, pangaarvel mõned miljonid! Ta viiks lapsi kooli, juhendaks nende jalgpallitreeninguid ja korraldaks sünnipäevade puhul grillipidusid. Igati muretu tüüp oli ta.

      Tol õhtul rääkiski Kevin mulle, et tal on õlavigastus ja meeskond oli käskinud tal taastuda. Päeval tegeles ta taastusraviga, õhtuti grillis liha, vaatas televiisorit ja magas. Ta ei häbenenud mulle rääkida, kuidas Alexandra teeb talle jumalikku massaaži, mis valu tuntavalt leevendab. Seejärel andis ta mulle ülevaate kõigist liigutustest, mis talle haiget teevad, ja jutustas veel oma füsioteraapilistest harjutustest. Ta oli igati lihtne inimene ja ma imestasin, mida Alexandra temas leiab.

      Sellal kui lihatükid küpsesid, tegi ta ettepaneku kontrollida, millise hekiaugu kaudu Duke põgeneb. Tema kontrollis ühte hekiosa, mina võtsin enda peale teise. Leidsin peagi suure augu, mille Duke oli teisele poole pääsemiseks muru sisse kaevanud, aga Kevinile ma seda muidugi ei maininud. Kinnitasin talle, et minu pool hekist on puutumata (mis ei olnud vale), ta tunnistas, et tema oma ka, ning me läksime liha sööma. Duke’i põgenemised hämmastasid teda.