olid see-eest erakordselt head ja kui televiisor uuesti tööle hakkas, siis kahtlemata sellepärast, et Hillel oli selle ära parandanud. Isegi võrdses olukorras ei koheldud meid võrdselt. Kui üks perekondadest õhtusöögile hilines, siis Baltimore’ide puhul teatasid mu vanavanemad, et nad jäid ummikusse. Aga Montclairide puhul hakkasid nad kohe kurtma meie väidetavalt süstemaatiliste hilinemiste pärast. Igal juhul esindasid Baltimore’id kõike kaunist ja Montclairid „võiksid rohkem pingutada“. Montclairide kõige hõrgum kaaviar ei olnud kunagi sama vääriline kui suutäis Baltimore’ide roiskunud kapsast. Ja kui me kohtasime restoranides ning kaubanduskeskustes, kus me kõik koos käisime, vanavanemate tuttavaid, tutvustas vanaema: „See on minu poeg Saul, edukas advokaat. Tema naine Anita, kes on Johns Hopkinsis tähtis arst, ja nende poeg Hillel, kes on väike geenius.“ Igale Baltimore’ile sai seejärel osaks käepigistus ja kummardus. Siis jätkas vanaema sõnavõttu, näidates sõrmega ebamääraselt meie, minu vanemate ja minu suunas: „Ja see on minu noorem poeg oma perega.“ Meile sai siis osaks umbes samasugune peanokutus, nagu kingitakse tavaliselt autoparkijale või koduabilisele.
Ainus võrdne asi Baltimore’i Goldmanide ja Montclairi Goldmanide vahel oli arv, vähemalt mu lapsepõlve algusaastatel: kumbki perekond koosnes kolmest liikmest. Aga ehkki perekonnaseisuamet loendas ametlikult Baltimore’i Goldmanide arvuks kolm, oleksid need, kes neid paremini tundsid, öelnud, et neid on neli. Sest õige pea õnnistati minu onupoega Hillelit, kes enne seda oli minuga jaganud üksiklapse koormat, sellega, et elu kinkis talle venna. Tulenevalt sündmuskäigust, millest räägin täpsemalt mõne aja pärast, võis teda peagi kõikjal näha sõbra seltsis, keda võinuks pidada kujuteldavaks, kui ma ei oleks teda ka ise tundnud: Woodrow Finn ehk Woody, nagu me teda kutsusime, oli meist nägusam, pikem, tugevam, võimeline kõigeks, tähelepanelik ja alati olemas, kui teda vajati.
Woody pälvis Baltimore’i Goldmanide seas kiiresti omaette staatuse ja temast sai ühtaegu üks neist ja üks meist, vennapoeg, onupoeg, poeg ja vend. Tema kuulumine nende perre sai kohe enesestmõistetavaks, nii et kui teda – lõpliku tõestusena tema lõimumisest – mõnel perekondlikul kogunemisel näha ei olnud, uuriti kohe, kus ta on. Kõik muretsesid, miks ta ei tulnud, sest tema kohalviibimine ei olnud üksnes õiguslikuks tunnistatud, vaid täiusliku perekondliku ühtsuse saavutamise koha pealt lausa vajalik. Paluge ükskõik kellelt, kes tollase ajaga kursis on, lugeda üles Baltimore’i Goldmanid ja ta nimetaks igasuguse kõhkluseta ka Woodyt. Taas olid nad meid üle trumbanud – Montclairide ja Baltimore’ide võistluses, kus varem oli kummalgi poolel kolm, oli seis nüüdsest 4: 3.
Woody, Hillel ja mina olime nii lojaalsed sõbrad, kui üldse olla sai. Woody oli minu kõige kaunimate aastate juures Baltimore’idega – 1990 kuni 1998; see õnnis aeg meie elus lõi ühtaegu fooni kõigele, mis kuulutas ette suurt tragöödiat. Kümnendast kaheksateistkümnenda eluaastani olime me kolmekesi lahutamatud. Moodustasime koos kolmepealise vennaskonna, triaadi või kolmainsuse, mida kutsusime uhkusega Goldmanide gängiks. Armastasime üksteist, nagu seda teevad vähesed vennad, andsime üksteisele pühalikke tõotusi, segasime verd, vandusime truudust ja lubasime igavest armastust üksteise vastu. Hoolimata kõigest, mis hiljem juhtus, jäävad need aastad mulle alatiseks meelde kui üks eriline aeg – kolme õnneliku nooruki saaga jumalatest õnnistatud Ameerikas.
Miski ei olnud minu jaoks tähtsam kui sõit Baltimore’i, et nendega koos olla. Üksnes nendega koos tundsin end terviklikuna. Kiitus mu vanematele, kes andsid mulle vanuses, kui vähesed lapsed tohivad üksi reisida, loa minna pikkadeks nädalavahetusteks Baltimore’i, sõita üksi nende juurde, keda ma nii väga armastasin. Minu jaoks oli see uue elu algus, mis keerles ümber igavese koolivaheaegadest, puhkepäevadest ja Ameerika kangelaste tähtpäevadest koosneva kalendri. Teadmine, et kohe on käes veteranide, Martin Luther Kingi või presidentide päev, kutsus minus esile ennenägematu rõõmutunde. Taaskohtumise erutusest ei suutnud ma isegi paigal püsida. Kiidetud olgu meie maa nimel surnud sõdurid, kiidetud olgu Martin Luther King, et ta oli nii hea mees, kiidetud olgu meie ausad ja vaprad presidendid, kes kinkisid meile vaba päeva veebruari kolmandal esmaspäeval!
Et päeva juurde võita, olin saanud vanematelt loa ära sõita kohe pärast kooli. Kui tunnid olid viimaks lõppenud, kihutasin koju nagu välgunool, et asjad kokku panna. Kui kott oli valmis, ootasin, et ema töölt koju jõuaks ja mu Newarki jaama viiks. Istusin niheledes esikutoolil, kingad jalas ja jakk seljas. Kui mina olin valmis varem, siis ema jõudis ikka kohale lubatust hiljem. Ajaviiteks vaatasin mõlema perekonna fotosid enda kõrval esikulaual. Mulle tundus, et meie olime sama tuhmid, kui nemad olid säravad. Ometi oli mu elu Montclairis, New Jersey kenas eeslinnas, igati hea, täis rahu ja õnne. Mul ei olnud millestki puudust. Ometi ei olnud meie autod minu silmis nii läikivad ega meie vestlused nii vaimukad, meie päike ei säranud sama eredalt ja õhk ei olnud sama puhas.
Siis kuulsin ema auto signaali. Tõttasin õue ja ronisin vanasse Honda Civicusse. Ta värskendas parasjagu oma küünelakki, jõi papptopsist kohvi, sõi võileiba või täitis reklaamlehte. Vahel kõike korraga. Ta oli elegantne, alati klanitud. Ilus, kenasti mingitud. Kuid töölt naastes oli ta jaki alla jäänud rinnasilt tema nimega, mille allserva oli kirjutatud „Teie teenistuses“, mis oli minu arvates kohutavalt alandav. Baltimore’id oli need, keda teenindati, meie olime teenindajad.
Heitsin emale ette hilinemist, ta palus vabandust. Ma ei andnud andeks ja ta sasis hellalt mu juukseid. Ta tegi mulle musi, jättes mu põsele huulepulgajälje, mille ta kohe armastusest tulvil liigutusega ära pühkis. Siis viis ta mu jaama, kus ma pidin minema varaõhtuse Baltimore’i rongi peale. Teel ütles ta mulle, et armastab mind ja tunneb minust juba puudust. Enne kui ta lasi mul vagunisse minna, ulatas ta mulle paberkoti võileibadega, mis olid ostetud samast kohast, kust ta endale kohvi ostis. Seejärel sundis ta mind lubama, et olen viks ja viisakas. Ta embas mind, pistis mulle samal ajal taskusse 20-dollarilise rahatähe ja ütles: „Ma armastan sind, kiisupoeg.“ Seejärel tegi ta mulle põsele kaks musi, vahel ka kolm või neli. Ta ütles, et ühest ei piisa, samas kui minu jaoks oli seegi liig. Kui ma sellele praegu mõtlen, kahetsen, et ei lasknud endale iga kord, kui ma ära sõitsin, teha kümmet musi. Ma kahetsen koguni, et ma nii tihti ära sõitsin. Ma kahetsen, et ma ei tuletanud endale meelde, kui üürike aeg on meile antud emadega olemiseks, ja et ma ei korranud endale piisavalt: armasta oma ema!
Vaevu kaks tundi rongis, ja juba jõudsingi Baltimore’i keskjaama. Viimaks ometi võis perekonnavahetus alata. Heitsin seljast Montclairide liiga kitsa rüü ja võtsin ülle Baltimore’ide kanga. Ta ootas mind videvikutunnil perroonil. Kaunis nagu kuninganna, särav ja elegantne nagu jumalanna, naine, kelle kuju ilmus vahel häbitult mu noorikuunedesse – minu tädi Anita. Jooksin tema juurde, embasin teda. Tunnen praegugi tema kätt oma juustes, tunnen tema keha minu oma vastas. Kuulen tema häält ütlemas: „Kulla Markie, mul on nii hea meel sind näha!“ Ma ei teagi, miks, aga tihti tuli just tema mulle vastu, üksi. Ilmselt sellepärast, et onu Saul lõpetas töö üldiselt hilja ja Hillelit ja Woodyt ei hakanud ta arvatavasti lihtsalt kaasa tirima. Mina nautisin võimalust kohtuda temaga nagu kallimaga – mõni minut enne rongi kohalejõudmist kohendasin riideid ja kammisin aknapeegelduses juukseid ning kui rong viimaks peatus, astusin peksleva südamega maha. Petsin oma ema teisega.
Tädi Anita sõitis musta BMW-ga, mille hind võis võrduda minu mõlema vanema aastapalgaga. Sellesse istumine kujutas ülemineku esimest etappi. Hülgasin korralageduses Civicu ning andusin selle luksuse ja modernsuse järele karjuva ruumika auto imetlemisele, samal ajal kui sõitsime kesklinnast šikki Oak Parki rajooni, kus nad elasid. Oak Park oli omaette maailm: kõnniteed olid seal laiemad, tänavaid ääristasid vägevad puud. Majad olid üks suurem kui teine, väravad võistlesid oma arabeskidega ja müürid tundusid mõõtmatud. Inimesed, kes seal ringi jalutasid, olid kenamad, nende koerad olid peenemad, tervisejooksjad sportlikumad. Kui meie elurajoonis Montclairis olid vaid külalislahked majad, mille aedu ei ümbritsenud ükski piire, siis Oak Parki elamuid kaitsesid enamasti hekid ja müürid. Rahulikel tänavatel tiirutasid oranžide vilkuritega turvafirmaautod, mille kerele oli kirjutatud „Oak Parki patrull“ ja mis hoolitsesid elanike turvatunde eest.
Sõit
