olen leidnud nende koera. Värav avanes ja koer lippas majani, silmanähtavalt rõõmus, et on koju tagasi jõudnud.
Järgnesin talle. Maja paraadtrepile ilmus naisterahvas ja koer hüppas kohe õnnejoovastuses talle peale. Kuulsin naist teda nimepidi hüüdmas. Duke. Nad miilustasid hoogsalt ja ma läksin natuke lähemale. Siis tõstis naine pea ja mul vajus hämmastusest suu lahti.
„Alexandra?“ suutsin viimaks öelda.
„Marcus?“
Ta oli sama jahmunud kui mina.
Kohtasin teda uuesti nüüd, kaheksa aastat pärast suurt tragöödiat, mis oli meid lahutanud. Ta pungitas silmi ja kordas äkitselt hüüatusega:
„Marcus, kas see oled sina?!“
Ma olin paigale tardunud, keeletu.
Ta jooksis minu juurde.
„Marcus!“
Siiras hellusehoos haaras ta mu näo käte vahele. Nagu ei suudaks temagi seda uskuda ja tahaks kindel olla, et see kõik on ikka päris. Ma ei saanud sõnagi suust.
„Marcus,“ ütles ta, „ma ei suuda uskuda, et see oled sina.“
Kui te ei ole just koopaelanik, olete kindlasti kuulnud Alexandra Neville’ist, viimaste aastate ühest kõige menukamast lauljannast ja muusikust. Ta oli iidol, keda rahvas oli väga pikka aega oodanud – naine, kes aitas plaaditööstuse uuesti jalule. Tema kolm albumit müüsid kokku 20 miljonit eksemplari, juba teist aastat järjest valis ajakiri Time ta kõige mõjukamate inimeste sekka ja tema isikliku varanduse suuruseks hinnati 150 miljonit dollarit. Teda jumaldas rahvas, teda meelitasid kriitikud. Teda armastasid kõige nooremad, teda armastasid kõige vanemad. Teda armastasid kõik, nii et mulle tundus, nagu oskakski Ameerika veel üksnes neid nelja silpi, mida ta armastuse ja palavikulisusega skandeeris. A-lex-an-dra.
Ta elas Kanadast pärit hokimängija Kevin Legendre’iga, kes ilmuski parasjagu tema selja taha.
„Te leidsite Duke’i üles! Me oleme teda eilsest saati taga otsinud! Alex oli juba täiesti endast väljas. Aitäh!“
Ta ulatas mulle tervituseks käe. Märkasin, kuidas tema biitseps kokku tõmbub, kui ta raginal mu sõrmelülisid pigistas. Olin Kevinit näinud üksnes kõmulehtedes, mis kommenteerisid väsimatult tema suhet Alexandraga. Ta oli häbitult kena mees. Veel kenam kui piltidel. Ta silmitses mind hetke uudishimulikult ja küsis:
„Kas ma tunnen teid?“
„Minu nimi on Marcus. Marcus Goldman.“
„Kirjanik, eks?“
„Just.“
„Ma lugesin teie viimast raamatut. Alexandra soovitas seda mulle, talle väga meeldib teie looming.“
Mul oli raske uskuda, et see kõik on tõsi. Olin leidnud üles Alexandra – tema kallima juurest. Kevin, kes ei olnud toimunust aru saanud, tegi mulle ettepaneku õhtusöögile jääda ja ma nõustusin meeleldi.
Küpsetasime terrassile üles pandud tohutul grillil steigilahmakaid. Ma ei olnud Kevini sportlasekarjääri viimaseid arenguid jälginud; arvasin, et ta on endiselt Nashville Predatorsi kaitsemängija, aga suviste ümberkorralduste käigus oli ta palganud hoopis Florida Panthers. Maja kuulus talle. Ta elas nüüdsest Boca Ratonis ja Alexandra oli järgmise plaadi lindistamisse tekkinud pausi ära kasutades talle külla sõitnud.
Alles õhtusöögi lõpus jõudis Kevinile kohale, et me tunneme Alexandraga teineteist hästi.
„Kas sa oled New Yorgist?“ küsis ta minult.
„Jah. Ma elan seal.“
„Mis sind Floridasse tõi?“
„Mul on juba mitu aastat kombeks siin käia. Mu onu elas Coconut Grove’is ja ma käisin tal tihti külas. Ostsin hiljuti Boca Ratoni maja, üsna siia lähedale. Tahtsin rahulikku kohta, kus kirjutada.“
„Kuidas su onul läheb?“ uuris Alexandra. „Ma ei teadnudki, et ta Baltimore’ist ära kolis.“
Hiilisin tema küsimusest kõrvale ja vastasin napisõnaliselt:
„Ta kolis Baltimore’ist ära pärast suurt tragöödiat.“
Kevin osutas meile kahvliotsaga, ilma et oleks sellest ise aru saanud.
„Kas ma kujutan seda ette või te tunnete juba varem?“ küsis ta.
„Ma elasin mõned aastad Baltimore’is,“ selgitas Alexandra.
„Ja minu pere elas ka osaliselt Baltimore’is,“ jätkasin mina. „Täpsemalt toosama onu oma naise ja lastega. Nad elasid Alexandra ja tema perega ühes kandis.“
Alexandra pidas paremaks üksikasjadesse mitte laskuda ja me vahetasime teemat. Kuna olin tulnud jalgsi, pakkus Alexandra pärast õhtusööki, et viib mu koju.
Autos temaga kahekesi jäänud, tundsin meie vahel kohmetust. Lõpuks ütlesin:
„Täitsa lõpp, sinu koer pidi minu juurde tulema, et …“
„Ta läheb tihti hulkuma,“ vastas ta.
Mul jätkus maotust nalja heita.
„Äkki talle ei meeldi Kevin.“
„Ära hakka, Marcus.“
Tema toon oli järsk.
„Ära ole selline, Alex …“
„Milline?“
„Sa tead väga hästi, mida ma silmas pean.“
Ta jättis auto äkitselt keset teed seisma ja vaatas mulle pinevalt otsa.
„Miks sa mulle seda tegid, Marcus?“
Ma vaevu talusin tema pilku. Ta karjus:
„Sa hülgasid mu!“
„Anna andeks. Mul olid omad põhjused.“
„Põhjused? Sul ei olnud mitte ühtegi põhjust kõike kukele saata!“
„Alexandra, nad … nad on surnud!“
„Ja siis? Kas see on minu süü?“
„Ei,“ vastasin. „Ma kahetsen. Ma kahetsen kõike.“
Järgnes rusuv vaikus. Ma ei öelnud enam muud, kui jagasin vaid juhtnööre, kuidas minu koduni jõuda. Kui olime maja ees, ütles ta mulle:
„Aitäh Duke’i eest.“
„Mul oleks hea meel sind uuesti näha.“
„Minu arvates on parem, kui me jätame asja sinnapaika. Ära tule enam tagasi,
