et kõik on hästi ja rikaste hõim võib rahumeeli ringi patseerida. Kui kohtasime esimest patrullautot, siis korrapidaja viipas, Anita vastas talle ja mina kiirustasin sama tegema. Olin nüüd üks nende seast. Koju jõudes vajutas tädi Anita kaks korda autosignaali, et teatada meie saabumisest, ja avas siis puldinupust värava kaks teraslõuga. Ta sõitis mööda sissesõiduteed edasi ja sisenes neljakohalisse garaaži. Olin vaevu autost välja roninud, kui majauks rõõmsa kära saatel avanes ja seal nad olidki – erutatult karjudes tormasid minu poole Woody ja Hillel, vennad, keda elu ei olnud tahtnud mulle kinkida. Iga kord, kui ma nende majja astusin, vaatasin ringi imetleval pilgul – kõik oli ilus, luksuslik, kolossaalne. Nende garaaž oli sama suur kui meie elutuba. Nende köök oli sama suur kui meie maja. Nende vannitoad olid sama suured kui meie magamistoad ja magamistube oli neil piisavalt, et mahutada ära mitu põlvkonda.
Iga sealviibimine ületas eelmise ja üksnes kasvatas mu imetlust onu ja tädi vastu ning eelkõige tugevdas täiuslikku keemiat Hilleli, Woody ja minu gängis. Nad olid nagu minu liha ja veri. Meile meeldisid samad spordialad, samad näitlejad, samad filmid, samad tüdrukud, ja mitte sellepärast, et me oleksime jõudnud ühisele arusaamale või seda arutanud, vaid igaüks meist oli lihtsalt teiste pikendus. Me trotsisime loodust ja teadust: meie esivanemate puudel ei olnud sama tüvi, kuid järgnevused meie geeniahelates olid ometi samad. Vahel käisime vaatamas tädi Anita isa, kes elas vanadekodus – surnute majas, nagu meie seda kutsusime – , ja ma mäletan, kuidas tema pisut seniilsed ja logiseva mäluga sõbrad uurisid ikka ja jälle Woody päritolu kohta, ajades meid omavahel segamini. Nad osutasid oma kõvera sõrmega talle ja esitasid häbitult ikka sama küsimuse: „Kas see seal on Baltimore’i Goldman või Montclairi Goldman?“ Kui vastajaks oli tädi Anita, selgitas ta neile hellusest tulvil häälel: „See on Woodrow, Hilli sõber. Ta on see poiss, kelle me enda juurde võtsime. Igati armas.“ Enne kui ta seda ütles, vaatas ta alati, et Woody ei viibiks samas ruumis, kuna ta ei tahtnud teda haavata, olgugi et tädi häälest oli kohe aru saada, et ta on valmis armastama seda poissi nagu oma poega. Woodyl, Hillelil ja minul oli samale küsimusele vastus, mis tundus meile tõele lähemal. Ja kui noil talvedel haarasid veidralt vanaduse järele lehkavates koridorides meie riietest kinni krimpsus käed ja meilt nõuti, et teeksime teatavaks oma nimed, korvates nii põdurate ajude paratamatut kulumist, vastasime meie: „Ma olen üks Goldmanide kolmest nõost.“
Keset pärastlõunat tuli mind tülitama mu naaber Leo Horowitz. Ta muretses, sest ei olnud mind terve päev silmanud, ja tuli vaatama, kas kõik on hästi.
„Kõik on hästi, Leo,“ kinnitasin ukselävel.
Ilmselt tundus talle imelik, et ma teda sisse ei kutsu, ja ta hakkas kahtlustama, et varjan tema eest midagi. Ta ei jätnud jonni.
„Olete kindel?“ küsis ta uuesti uudishimulikul toonil.
„Täiesti. Ei midagi erilist. Ma teen tööd.“
Äkki nägi ta minu selja taga Duke’i, kes oli ärganud ja tahtis vaadata, mis toimub. Leo silmad läksid suureks.
„Marcus, mida see koer teie juures teeb?“
Lõin pilgu häbist maha.
„Ma laenasin teda.“
„Kuidas, palun?“
Kutsusin ta kiiresti sisse ja sulgesin tema järel ukse. Keegi ei tohtinud seda koera minu juures näha.
„Ma tahtsin minna Alexandrat vaatama,“ selgitasin. „Ja nägin, kuidas koer aiast välja tuli. Mõtlesin, et toon ta õige siia, hoian teda päeval siin ja viin õhtul koju, öeldes, et ta tuli ise minu juurde.“
„Te olete peast põrunud, sõbrake! See pole ju muud kui vargus.“
„Ma laenasin teda, ma ei kavatse teda endale jätta. Mul on teda lihtsalt mõneks tunniks vaja.“
Leo suundus mind kuulates kööki, võttis küsimata külmkapist pudeli vett ja toetus köögilaua servale. Ta oli vaimustuses ebatavaliselt meelelahutuslikust pöördest, mille päev oli võtnud. Ta pakkus säraval ilmel:
„Äkki teeme alustuseks ühe malepartii? See aitaks teil lõdvestuda.“
„Ei, Leo, mul tõesti ei ole praegu aega.“
Ta tegi pettunud näo ja naasis koera juurde, kes lürpis põrandale asetatud potist häälekalt vett.
„Selgitage mulle, Marcus, miks teil seda koera õieti tarvis on!“
„Et mul oleks hea põhjus uuesti Alexandra juurde minna.“
„Sellest sain ma aru. Aga miks teil on tarvis põhjust, et teda vaatama minna? Kas te ei võiks lihtsalt läbi astuda ja tere öelda nagu tsiviliseeritud inimene, selle asemel et röövida tema koer?“
„Ta palus, et ma temaga enam ühendust ei võtaks.“
„Miks ta seda tegi?“
„Sest ma jätsin ta maha. Kaheksa aastat tagasi.“
„Pagan. See ei olnud teist tõesti kuigi kena. Kas te ei armastanud teda enam?“
„Vastupidi.“
„Aga te jätsite ta ju maha.“
„Jah.“
„Miks siis?“
„Suure tragöödia pärast.“
„Mis tragöödia?“
„See on pikk lugu.“
Baltimore
1990ndad
Õnnehetki Baltimore’i Goldmanidega tasandati kaks korda aastas, kui meie kaks peret kokku said: tänupühal Baltimore’ide pool ja talvepuhkusel Floridas Miamis vanavanemate juures. Minu arvates meenutasid need perekondlikud kokkusaamised pigem jalgpallimatši kui rõõmsat taaskohtumist. Väljaku ühes otsas olid Montclairid, teises Baltimore’id, keskel aga vanad Goldmanid, kes olid kohtunike rollis ja lugesid väravaid.
Tänupüha kujutas endast Baltimore’ide iga-aastast pühitsemist. Pere kogunes nende tohutus luksuslikus elamises Oak Parkis ja seal oli kõik täiuslik, algusest lõpuni. Oma suureks rõõmuks magasin ma Hilleli toas ja Woody, kes pesitses kõrvaltoas, vedas madratsi meie juurde, et me ei peaks ka unes eraldatud olema. Minu vanemad hõivasid ühe kolmest vannitoaga külalistoast ja vanavanemad teise.
Vanavanematele läks lennujaama vastu onu Saul ja esimesel pooltunnil, mis järgnes nende saabumisele Baltimore’ide juurde, keerles vestlus tema auto mugavuste ümber. „Vaadake vaid,“ hüüatas vanaema, „see on imeline! Nii palju ruumi jalgadele, sellist asja ma ei ole veel näinud! Ma mäletan, kuidas ma sinu autosse istusin, Nathan [minu isa], ja mõtlesin: „Jäägu see viimaseks korraks!“ Ja kui must see oli, jumaluke! Kas tõesti on nii kallis see tolmuimejaga üle tõmmata? Sauli auto on nagu uus. Istmenahk on laitmatu, näha on, et seda hooldatakse korralikult.“ Kui tal ei olnud auto kohta enam midagi öelda, kukkus ta maja kiitma. Ta uuris koridore, nagu oleks see tema esimene külastus, ja vaimustus maitsekast sisekujundusest, kvaliteetsest mööblist, põrandaküttest, puhtusest, lilledest, küünaldest, mis tube lõhnastasid.
Tänupüha
