„Miks te arvate, et ma mitte midagi ei tee?“
„Sest ma ju näen! Terve päeva te unelete, teete sporti või jälgite pilvede liikumist. Ma olen seitsmekümne kaheksa aastane, mina peaksin olema see, kes vegeteerib nagu teie, samas kui teie, kes te olete vaevu üle kolmekümne, peaksite rügama nagu loom!“
„Mis teid õigupoolest närvi ajab, Leo? Minu raamat või teie enda oma?“
Olin tabanud kümnesse. Ta leebus.
„Ma tahaksin lihtsalt teada, kuidas see asi teil käib. Minu romaan ei edene üldse. Mind huvitab, kuidas teie töötate.“
„Istun terrassile ja mõtlen. Ja uskuge mind, see on kõva töö. Teie kirjutate ajaviiteks. See on teine asi.“
Ta käis ratsuga, andes tuld minu kuningale.
„Kas te ei võiks anda mulle mõnda head romaaniideed?“
„See on võimatu.“
„Miks?“
„See peab tulema teie seest.“
„Igatahes proovige oma raamatus mitte rääkida Boca Ratonist, ma palun. Mul ei ole tarvis, et kõik teie lugejad siia jõlkuma tulevad, et näha, kus te elate.“
Naeratasin ja ütlesin:
„Ideed ei ole vaja otsida, Leo. See tuleb ise teie juurde. Idee on sündmus, mis võib aset leida iga hetk.“
Kuidas võisin ma teada, et just see leidiski aset samal hetkel, kui ma need sõnad välja olin öelnud? Nägin järve ääres uitava koera siluetti. Lihaseline, kuid sale kere, terava tipuga kõrvad, koon rohus. Läheduses ei olnud ainsatki jalutajat.
„Tundub, et see koer on üksi,“ ütlesin.
Horowitz tõstis pea ja vaatas uitavat looma.
„Siin ei ole hulkuvaid koeri,“ teatas ta.
„Ma ei öelnudki, et see on hulkuv koer. Ma ütlesin, et ta jalutab üksi.“
Mulle väga meeldivad koerad. Tõusin toolilt, tõstsin käed kummalegi poole suud ja vilistasin, et ta meie juurde tuleks. Koer kikitas kõrvu. Vilistasin uuesti ja ta pistis meie suunas jooksu.
„Te olete hull,“ torises Leo. „Kust te teate, et see koer ei ole marutaudis? Teie kord.“
„Ei teagi,“ vastasin ja liikusin oma vankriga hajameelselt edasi.
Horowitz koristas mu lipu teelt, karistades mind mu ülbuse eest.
Koer jõudis terrassini. Kükitasin tema juurde. See oli suuremat sorti isane koer, tumeda karvaga, mustade rõngastega silmade ümber ja pikkade hülgevurrudega. Ta surus pea vastu mind, ma silitasin teda. Ta tundus olevat väga sõbralik. Tundsin kohe, kuidas meie vahel tekib side, see oli nagu armastus esimesest silmapilgust, ja need, kes koeri tunnevad, teavad, millest ma räägin. Kaelarihma tal ei olnud, mitte midagi, mis aidanuks kindlaks teha tema päritolu.
„Kas te olete seda koera varem näinud?“ küsisin Leolt.
„Mitte kunagi.“
Terrassi läbi uurinud, läks koer minema, ilma et saanuksin teda kinni hoida, ning kadus palmide ja põõsaste vahele.
„Ta nagu teaks, kuhu ta läheb,“ ütles Horowitz. „Ilmselgelt mõne naabri koer.“
Sel õhtul tõmbus ilm väga süngeks. Leo lahkudes võis pimedusest hoolimata näha ähvardavat taevast. Õige pea puhkeski äge torm, mis pildus järve kohal vägevaid välgatusi, enne kui pilved rebenesid ja päästsid valla paduvihma. Kesköö paiku, kui ma elutoas lugesin, kuulsin terrassilt klähvimist. Läksin vaatama, mis seal toimub, ja nägin läbi klaasukse sama koera, karv läbimärg ja olemine õnnetu. Avasin ukse ja koer lipsas kohe tuppa. Ta vaatas mulle anuvalt otsa.
„Ära muretse, sa võid siia jääda,“ ütlesin talle.
Andsin talle juua ja süüa kahest nõust, mis olid tegelikult potid, istusin tema kõrvale, et ta vannilinaga ära kuivatada, ja siis silmitsesime koos mööda aknaklaase alla nirisevat vihma.
Öö veetis ta minu juures. Järgmisel hommikul ärgates leidsin ta köögi kivipõrandalt, kus ta rahulikult magas. Meisterdasin talle nöörist oheliku, mis oli kõigest ettevaatav abinõu, sest ta järgnes mulle niigi rahumeeli, ja me läksime tema peremeest otsima.
Leo jõi oma majaesisel terrassil kohvi, „Vihik nr 1“ lootusetult tühja lehe kohalt lahti.
„Mis te selle koeraga seal jändate, Marcus?“ küsis ta, kui nägi, et utsitan koera auto pagasiruumi ronima.
„Ta tuli öösel minu terrassile. Kuna õues oli torm, lasin ta sisse. Mulle tundub, et ta on kodust ära jooksnud.“
„Ja kuhu te siis lähete?“
„Ma panen poodi kuulutuse.“
„Te tõepoolest ei tee kunagi tööd.“
„Praegu teen ju.“
„Ärge siis endale liiga tehke, sõbrake!“
„Luban, et ei tee.“
Kui olin kahesse lähimasse supermarketisse kuulutuse üles pannud, läksin koeraga natukeseks Boca Ratoni peatänavale jalutama, lootes, et keegi tunneb ta ära. Asjata. Lõpuks suundusin politseijaoskonda, kust mind suunati loomaarstikabinetti. Vahel on koertel kiip, mis aitab omaniku kindlaks teha. Temal seda ei olnud ja loomaarst ei saanud mind aidata. Ta pakkus, et võib koera varjupaika saata, millest ma keeldusin, ja läksin koju tagasi, kaasas uus kaaslane, kes – tuleb tunnistada – oli oma imposantsele kogule vaatamata eriliselt malbe ja kuulekas.
Leo varitses mind oma maja terrassilt. Nähes mind saabumas, tõttas ta minu poole, vehkides äsja väljaprinditud lehtedega. Ta oli hiljuti avastanud Google’i otsingumootori võlud ja toksis sinna iga natukese aja tagant küsimusi, mis tal peas keerlesid. Temasugusele akadeemikule, kes oli tubli osa elust veetnud raamatukogudes viiteid otsides, avaldas algoritmide maagia erilist mõju.
„Uurisin natuke asja,“ ütles ta, nagu oleks just lahendanud Kennedy afääri, ja ulatas mulle kümmekond lehekülge, mille tõttu pidin ilmselt õige pea aitama tal printeri tahmakassetti vahetada.
„Ja mida te siis avastasite, professor Horowitz?“
„Koerad leiavad oma kodu alati üles. Mõned läbivad koju jõudmiseks tuhandeid miile.“
„Mida te siis soovitate mul teha?“
Leo tegi pähe elu näinud teadmamehe näo.
„Järgnege koerale, mitte ärge sundige teda endale järgnema! Tema teab, kuhu ta läheb, teie mitte.“
Mu naaber ei eksinud. Otsustasin nöörist valmistatud oheliku ära võtta ja koeral vabalt liikuda lasta. Ta hakkas sörkides minema, esiti järve äärde
