minema.
Mul ei olnud tahtmist koju minna. Autovõtmed olid mul taskus ja ma otsustasin ühe tiiru teha. Sõitsin Miamini ja kulgesin pikemalt mõtlemata läbi linna kuni rahuliku Coconut Grove’i piirkonnani, kus parkisin auto onu maja ette. Ilm oli soe ja ma astusin välja. Toetusin seljaga vastu autot ja jäin väga pikaks ajaks maja silmitsema. Mul tekkis tunne, nagu oleks ta seal, nagu tajuksin tema lähedust. Ma oleksin tahtnud onu Sauliga taas kohtuda, aga selleks oli üksainus võimalus. Temast kirjutada.
Saul Goldman oli mu isa vend. Enne suurt tragöödiat, enne sündmusi, millest valmistun teile jutustama, oli ta – kui kasutada mu vanavanemate sõnu – „väga tähtis mees“. Ta juhtis üht Baltimore’i kõige mainekamat advokaadibürood ja tegeles tänu suurele kogemustepagasile kõige kuulsamate kaasustega kogu Marylandis. Tema käes oli Dominic Pernelli juhtum. Tema käes oli Baltimore’i ja Morrise vaheline juhtum. Tema käes oli Sunridge’i illegaalsete müükide juhtum. Baltimore’is tundsid teda kõik. Ta figureeris ajakirjanduses ja televisioonis ning ma mäletan, kuidas see mulle kunagi tohutult muljet avaldas. Ta oli abiellunud oma nooruspõlve armastusega, kellest minu jaoks sai tädi Anita. Minu kui lapse silmis oli ta kõige kaunim naine ja kõige hellem ema. Ta oli arst, Johns Hopkinsi haigla onkoloogiaosakonna juhtivspetsialist, riigi üks kõige mainekamaid doktoreid. Koos said nad imelise poja, Hilleli – hea südamega ja äärmiselt intelligentse poisi, kellega mul oli vaid mõni kuu vanusevahet ja kellega mul tekkisid vennalikud suhted.
Mu nooruspõlve kõige kaunimad hetked möödusid nende seltsis ja pikka aega kutsus juba ainuüksi nende nime kuulmine minus esile pöörase uhkuse- ja õnnetunde. Nad tundusid mulle paremad kõigist perekondadest, keda olin tundnud, kõigist inimestest, keda olin kohanud – nad olid õnnelikumad, veatumad, ambitsioonikamad ja austatumad kui teised. Pikka aega näitas elu, et mul on õigus. Nad oleksid pärinenud justkui mingist teisest dimensioonist. Mind lummas hõlpsus, millega nad läbi elu liikusid, mind pimestas nende sära, mind võlus nende jõukus. Imetlesin nende olekut, vara, ühiskondlikku positsiooni. Nende tohutut maja, nende luksusautosid, nende suvekodu Hamptonsis, nende korterit Miamis, nende traditsioonilisi märtsikuiseid suusapuhkusi Briti Columbias Whistleris. Nende lihtsust ja õnne. Nende heatahtlikkust minu vastu. Nende imelist üleolekut, mis lihtsalt pani neid imetlema. Nad ei kutsunud esile kadedust – nad olid liiga võrreldamatud, et neid kadestada. Jumalad olid neid õnnistanud. Pikka aega uskusin, et nendega ei juhtu kunagi midagi halba. Pikka aega uskusin, et nad on surematud.
2
Pärast juhuslikku kohtumist Alexandraga istusin terve järgmise päeva töötoas. Väljas käisin vaid korra, et varahommikuses jaheduses järve ääres tervisejooksu teha.
Teadmata veel, mida nendega peale hakata, asusin tegema märkmeid Baltimore’i Goldmanide loo olulisemate seikade kohta. Joonistasin alustuseks meie sugupuu, enne kui taipasin, et selle juurde peaks lisama mõned selgitused, eriti seoses Woody päritoluga. Puu kasvas õige pea äärekommentaaride rägastikuks ja ma otsustasin, et selguse huvides on parem kõik kaardikestele ümber kirjutada. Minu ees oli pilt, mille onu Saul oli kaks aastat varem leidnud. Sellel olin mina seitseteist aastat tagasi koos kolme inimesega, keda ma kõige rohkem armastasin: minu imelised nõod Hillel ja Woody ning Alexandra. Alexandra oli selle pildi saatnud igaühele meist ja kirjutanud tagaküljele:
MA ARMASTAN TEID, GOLDMANID.
Alexandra oli tollal seitseteist, minu nõod ja mina olime just saanud viisteist. Alexandral olid juba toona kõik omadused, mille pärast miljonid inimesed teda hiljem armastama hakkasid, kuid siis ei pidanud me teda veel teistega jagama. Foto paiskas mu kaotatud nooruspõlve radadele, kaua aega enne seda, kui ma oma nõod kaotasin, kaua aega enne seda, kui minust sai Ameerika kirjanduse tõusev täht, ja eelkõige kaua aega enne seda, kui Alexandra Neville’ist sai suur staar, kes ta oli tänapäeval. Kaua aega enne seda, kui kogu Ameerika armus tema isikusse ja lauludesse, kaua aega enne seda, kui ta vapustas ühe albumiga teise järel miljoneid fänne. Kaua aega enne kõiki tema turneesid, kaua aega enne seda, kui temast sai ikoon, keda rahvas oli nii pikalt oodanud.
Varaõhtul helistas Leo harjumuspäraselt minu uksekella.
„Kõik hästi, Marcus? Ma ei kuulnudki teist pärast eilset rohkem. Kas leidsite koera omaniku üles?“
„Jah. Selleks on ühe minu kunagise kauaaegse kallima uus mees.“
Ta oli päris üllatunud.
„Maailm on väike,“ ütles ta. „Mis selle tüdruku nimi on?“
„Te ei usu mind. Alexandra Neville.“
„See lauljanna?“
„Seesama.“
„Te tunnete teda?“
Läksin otsisin foto üles ja ulatasin talle.
„Kas see on Alexandra?“ uuris Leo, osutades talle sõrmega.
„Jah. Kunagi ammu, kui olime õnnelikud teismelised.“
„Ja kes need poisid on?“
„Minu Baltimore’i onupojad ja mina.“
„Mis neist saanud on?“
„See on pikk jutt …“
Mängisime Leoga malet hilisõhtuni välja. Mul oli hea meel, et ta oli mind lõbustama tulnud – nii sain mõned tunnid mõelda muule kui Alexandrale. Taaskohtumine temaga oli mind rööpast välja viinud. Kõik need aastad ei olnud ma suutnud teda unustada.
Järgmisel päeval ei suutnud ma end tagasi hoida ja naasin ikkagi Kevin Legendre’i maja kanti. Ma ei teagi, mida ma lootsin. Ilmselt seda, et põrkan Alexandraga kokku. Saan temaga uuesti rääkida. Aga ta oleks väga pahane, et ma tagasi tulin. Mu auto seisis nende kõrvaltänaval, kus ma märkasin heki sees liikumist. Vaatasin tähelepanelikult, ise põnevil, kui põõsastest astus välja vana hea Duke. Väljusin autost ja kutsusin teda vaikselt. Olin tal hästi meeles ja ta jooksis minu juurde, et ma teda paitaksin. Mulle kargas pähe absurdne mõte ja ma ei suutnud end enam ohjeldada. Äkki saab Duke’ist abivahend, et Alexandraga suhteid soojendada? Avasin pakiruumi ja koer nõustus kuulekalt autosse hüppama. Ta usaldas mind. Sõitsin kiiresti minema, tagasi koju. Koerale oli mu maja tuttav. Istusin kirjutuslaua taha, tema heitis minu kõrvale pikali ja pakkus mulle seltsi, sellal kui mina sukeldusin uuesti Baltimore’i Goldmanide loosse.
Nii nagu nemad olid Baltimore’i Goldmanid, olime meie, minu vanemad ja mina, vastavalt oma elukohale Montclairi Goldmanid New Jerseyst. Aja jooksul ja keele lihtsustudes said neist Baltimore’id ja meist Montclairid. Need nimed mõtlesid välja vanad Goldmanid, kes, soovides vestlustesse selgust tuua, olid meie perekonna sujuvalt kaheks geograafiliseks rühmaks jaotanud. Kui me aasta lõpus pühade ajal kõik neile Floridasse külla sõitsime, võisid nad näiteks öelda: „Baltimore’id jõuavad laupäeval ja Montclairid pühapäeval.“ Aga kui alguses oli see lihtsalt heatahtlik moodus meid identifitseerida, siis lõpuks hakkas see väljendama Baltimore’i Goldmanide üleolekut meie klannis. Faktid rääkisid enda eest: Baltimore’id tähendasid arstiga abiellunud advokaati ja nende poega, kes käis linna parimas erakoolis. Mis puutub aga Montclairidesse, siis minu isa oli insener, ema müüjanna ühe New Yorgi peenete riiete firma New Jersey harus ja mina tubli õpilane riigikoolis.
Isegi perenimesid hääldades hakkasid vanavanemad lõpuks väljendama soosingut, mida nad tundsid Baltimore’ide hõimu vastu: sõna „Baltimore“ sai nende suust väljudes
