ära pane üldse tähele!”
„Kurat sellega! Tule aga, Jolie! Vaata siia. Naerata nüüd meile!”
Kuraditki, kullake – mine ja löö ta nägu korralikult üles!
Jolie ei suutnud hiljem meenutada, kuidas ta punktist A punkti B jõudis, aga järgmisel hetkel seisis ta igatahes seal ja vaatas alla fotograafi poole, kes klõpsis ikka veel kaader kaadri järel pilte. Ta isegi ei tahtnud meenutada seda, kuidas ta krabas mehe käest kaamera ja saatis piltniku enda põlvehoobiga rindu uperkuuti üle hauaplaadi, millel oli kiri: Bertha M. Pierce, 1917–2003, Henry armastatud abikaasa.
Jolie tõmbas fotoaparaadi lahti, rebis filmi välja ja lasi päiksel sellele peale paista ning oli siis valmis aparaati mehele näkku viskama. Ta teadis, et teistel fotograafidel ja kaamerameestel kaugemal tee servas on tõeline pidu, kuid ei hoolinud sellest. Ta vajas märklauda oma vihale, leinale ja masendusele ning see jobu oli koha vabatahtlikult endale palunud.
Siis kuulis ta karjatust.
Jolie pööras ümber, kaamera ikka veel käes ja nägi umbes kümne meetri kaugusel oma äravahetamiseni sarnaseid vanatädisid.
Üks neist – tädi Marie või võib-olla hoopis tädi Theresa – oli astunud ühe jalaga mingisse auku ja kinni jäänud. Tema ei karjunud, kuigi ta suu oli pärani. Ta oli õuduse pärast näost täiesti kahvatu.
„Appi! Appi!” karjus teine tädi. „Keegi püüab teda alla tõmmata!”
Jolie lasi kaameral maha kukkuda parajasti siis, kui Jade ja Jessica tema juurde jõudsid. Nüüd vahtisid nad kõik kolmekesi tädisid. „Mida kuradit …?”
„Mutiauk,” seletas matusetalitaja vaikselt tüdrukutest möödudes. „Seda juhtub igal suvel paar korda ja kõik arvavad, et mõni kadunuke püüab neid hauda tõmmata. Ma kaevan ta kohe välja. Mul on vankris labidas.”
Jolie unustas kaamera, reporterid ja isegi oma viha. Ta hingas peaaegu tahtmatult sisse, imes õhku endasse nii tugevalt ja nii kaua, et hakkas muretsema, ega ta viimaks väljahingamist unustanud pole. Ja siis, kui tundus, et ta hakkab kohe-kohe minestama, vabanes miski tema sisemuses. Temast purskus naerupahvak, mis oli sinna pika aja jooksul kogunenud ning murdis nüüd täiesti kontrollimatult välja.
Ta naeris, kuni pidi kummarduma ja käed põlvedele toetama, et tasakaalu leida. Ja ta naeris ikka veel edasi.
Ta naeris seni, kuni naer muutus pisarateks. Rasked sügavad nuuksed raputasid Jolie keha, sest ta mõtles sellele, kui väga oleks Teddyle meeldinud see lugu mutiauguga. Ta oleks sellest poole pikema ja poole naljakama loo kokku rääkinud.
„Tule nüüd, kullake, esinemisaeg on läbi.”
Jolie kangestus, tundes, kuidas tugevad käed ta õlgade ümbert kinni võtavad ja ta püsti tõstavad. Ta pööras aeglaselt ümber ja vaatas näkku, mida polnud näinud viis pikka aastat.
„Sam? Oh Jumal … Sam …”
„Jah, Sam. See on õige,” ütles Sam Becket, libistas kaitsva käe ümber Jolie õlgade ja juhtis ta limusiinist eemale uhke musta Mercedese poole, mis oli pargitud teekäänaku taha. „Su õed saavad hakkama, kuid peame sinu siit eemale saama!”
Jolie püüdis käiku aeglustada, kuid Sam hoidis teda kõvasti kinni ja kiirustas üle muru auto poole. „Ma ei saa neid lihtsalt jätta…”
„Saad ja seda sa ka teed. Üks kord oma iseseisva elu jooksul lased sa kellelgi teisel enda eest hoolitseda!” ütles mees. Sam avas sõiduki kõrvalukse ja peaaegu lükkas Jolie istmele. Piltnikud käisid neil kaamerate välkudes järel. Nad surusid fotoaparaadid vastu autoakent ja Jolie kattis näo kätega.
Sam avas juhiukse ja jäi enne sisse istumist hetkeks seisma. „Teil on kolm sekundit, et kaamerad kokku pakkida. Liikuge eest ära või jääte neist ilma!”
Üks mikrofoniga reporter trügis veelgi lähemale. Tüübil olid blondid juuksed, võltspäevitus ja liiga valged hambad, mis võisid küll ekraanil head välja näha, kuid päris elus andsid talle kopraonu välimuse. „Või nii?” nõudis tüüp. „Ja kes sa selline ole? Kes kurat sina oled?”
„Mina? Aga palun, kopraonu, mina olen see mees, kes nüüd kohe lahkub. Kahe sekundi pärast. Kes teist luuseritest tahab mu rattakaunistuseks saada?”
„Seda te ei tee… meil on õigus…”
Sam tõmbas ukse mürtsuga kinni. Ta keeras süütevõtit ja pani esimese käigu sisse. Lühike hoiatav signaal ja suur auto liikus paigast.
„Sam, sa ei saa neile lihtsalt otsa sõita,” hoiatas Jolie, hakates tasapisi mõistusele tulema. „Ma poleks tohtinud murduda. Ma ju tean, kuidas see käib, tean, millised nad on. Ma – Sam, ei!”
Väljas karjatas keegi valust ja ülejäänud raisakotkad tormasid ohutusse kaugusse.
„Ups! Tundub, et ma sõitsin vist üle kellegi jala või mis?” ütles Sam ja naeratas naisele. „No ei saa väita, nagu poleks ma neid hoiatanud! Pea alla, Jolie, oleme ohutsoonist peaaegu väljas.”
„Mu mänedžer kas suudleb sind või laseb su maha. Mind ennast ka, kui nüüd järele mõelda,” ütles Jolie, kui Mercedes surnuaia väravatest välja jõudis ja maanteele pööras.
„Kas see läheb sulle korda?”
Jolie vaatas mehele otsa ja kaalus tõsiselt vastust. „Ei, ma ei usu, et läheb.” Ta pistis käe taskusse ja tõmbas välja paki pabertaskurätikuid silmade kuivatamiseks. „Aitäh, Sam. Sa ei oleks pidanud seda tegema.”
„Mida ma oskan öelda? Superkoer päästeoperatsioonil?” Mees naeratas kiiresti Joliele ja naise kõhus hüppas midagi. Kuidas mehed seda tegid? Naised muutusid aina vanemaks ja Hollywoodis veel eriti kiiresti. Aga mehed? Mehed vananesid nagu vein. Sam Becket oli lihtsalt üks esmaklassiline uunikum.
„Kõigi superkangelaste seast valisid sa just superkoera?”
„Ilmselt on pikad lontis kõrvad lihtsalt mu nõrk koht.”
„Oh jumal! Rockne! Ma lasin ta rihmast lahti!”
„Ta on Jade’i juures,” ütles Sam ja keeras kõrvalteele, pilk tahavaatepeeglisse suunatud. „Meid jälitatakse.”
„Ei, sind jälitatakse. Sina oled ju Superkoer, mäletad?” Jolie pööras istmel ümber ja vaatas tahavaatepeeglisse. „Kas see masin suudab põgeneda hiidsatelliidiga telebussi eest?”
Küsimusele vastuseks vajutas Sam gaasi põhja, nii et Jolie pidi uuesti ümber pööramiseks uksekäepidemest kramplikult kinni hoidma ja turvavöö kõvemini kinni tõmbama. „Kuidas ma sain unustada, milline eputis sa oled?” küsis ta ja surus pea vastu tuge, kui mees õnneks üsna hõredas liikluses edasi-tagasi sõelus.
Mees oli nüüd täiesti keskendunud ja Jolie kasutas juhust, et teda korralikumalt uurida. Tema profiil oli ikka veel terav, nina sirge ja kaunis, põsearnad kõrged, kulmud teravad ja lõuajoon konkreetne nagu kivi. Mees oli üsna hiljuti ületanud kolmekümne aasta piiri. Kolmkümmend kolm? Kolmkümmend neli? Ilmselt peaks ta seda mäletama, aga ei mäletanud sellegipoolest.
Ta mäletas aga mehe pakse
