just soengu sättimise lõpetanud.
Jumal küll, kui kaunis ta oli. Pikk ja sale. Ilus nägu meigist puhas. Mitte filmistaar. Jolie ise. Ta meenutas mehele noort tõuhobust. Armas, haavatav, alati ettearvamatu Jolie.
Naine nõjatus vastu uksepiita ja vaatas mehele vastu.
Lihtsalt vaatas teda uskumatult kurbade silmadega.
„Kas sinuga on kõik korras, Jolie?”
„Ei, Sam. Ei ole. Mitte sinnapoolegi,” ütles naine vaikselt ja sõlmis mehe poole kõndides hommikumantli vööd lahti. „Tee nii, et kõik oleks korras, Sam. Ära räägi, ära ütle ühtegi sõna. Lihtsalt armatse minuga. Palun!”
Naise meresinised silmad tõmbusid niiskeks. Sam oleks neisse uppunud, kui ta oleks lasknud endal vajuda. Ta haaras naise õlgadest ja hoidis teda endast eemal.
„Ma hakkaksin ennast selle pärast vihkama. Ei, Jolie, me ei saa seda teha. See ei ole hea mõte.”
„Miks? Miks mitte, Sam?”
Mees tõmbas naise hommikumantli hõlmad kokku ja Jolie sidus vöö uuesti kinni. „Sa matsid just oma isa, kullake. Sul on väga raske aeg. Ma ei taha, et sa teeksid praegu midagi, mida paari päeva pärast kahetsed.”
Jolie alahuul hakkas värisema ja üks suur pisar jooksid mööda ta põske alla. Ta pühkis selle käeseljaga ära, justkui häbenedes oma nõrkust. See aga, nagu ta ise mõistis, andis talle veelgi haavatavama välimuse. Sam pidi kõrvale vaatama, muidu oleks ta naise enda vastu tõmmanud, teda lohutanud, teinud kõike, mida naine tahtis.
Ja siis, paari päeva pärast, kahetsenud ilmselt ka ise tehtut.
Jolie astus mehest eemale. „Sul on ilmselt õigus. Ma ei vaja oma ellu praegu rohkem segadust. Mul on siin ainult kaks nädalat aega, siis pean minema tagasi Californiasse.”
„Kas sa hakkad mingi uue filmiga tegelema?”
Naine raputas pead, tõmbas hommikumantli vöö kõvemini kinni ja istus laua äärde. „Võtteplatsile ei lähe ma veel enne kui kuu pärast. Asi on „Väikelinna kangelase” reklaamimises. Tavalised jutusaated, intervjuud. Kardan neid kohutavalt.”
Sam tõmbas laua alt teise tooli ja istus naise vastu. Tema jaoks oli vastus lihtne. „Keela siis kõik isa puudutavad küsimused ära. Sa ju saad seda teha?”
Jolie hoidis sõrme üleval, kuni näris tükikest oma lemmikut: singi-juustu võileiba. Tavaline Ameerika juust, mille iga viil on eraldi kilesse pakitud ja kohaliku lihuniku keedusink saial. Sam eeldas, et Californias sellist toitu ei pakuta. „Oeh, see on nii hea! Sink on Harrylt, kas pole? Tema eriline pulmasink? Ja me ei saa seda teha, Sam. Kui keelame Teddyst rääkimise ära, siis võtab keegi selle teema kindlasti üles. Nad teevad loo kas või sellest, et ma ei taha, et Teddyst lugu tehtaks.”
„See on see koht, kus mina küsin: Miks sa neil kõigil lihtsalt perse minna ei käsi ja minema ei kõnni? Ja sina vastad: Mida? Ja loobuksin näitlejakarjäärist?”
Jolie hammustas uue tüki võileiba ja naeratas. „Ma olen sust tõesti puudust tundnud, Sam. Isegi kõige selle juures…” ta osutas ühe käeviipega toale, majale, kogu Sami maailmale, „… oled sa kõige mõistlikum ja normaalsem inimene, keda ma tunnen. No vähemalt normaalne multimiljonär. Ma, oh, vabandust, ma surusin ennast sulle siin ennist peale, see polnud minust kena.”
„Tore ja nüüd võta midagi selle lahti vajuva kaelusega ette, muidu võin unustada, kui normaalne ja mõistlik ma tegelikult olen,” ütles Sam ja Jolie tõmbas hõlmad kiiresti kokku, üle oma vapustavate rindade. Mees tõusis püsti. „Kas sa leidsid need riided, millest ma rääkisin?”
„Leidsin. Ja ma saan vihjest aru. Söön võileiva lõpuni, panen riided selga ja kohtun sinuga all, sobib?” küsis naine. „Tegelikult, veel parem, ma võtan oma riided ja riietun mõnes teises magamistoas, sest sa tulid siia üles ilmselt selleks, et duši all käia ja panna selga mingid… Sam?”
Mees oli astunud Jolie lähedale, enne kui suutis välja mõelda mõne põhjuse, miks seda mitte teha, ja pannud käed naise õlgadele. Ta hakkas pöialdega masseerima nõgusid naise abaluude kõrval, mõistes ähmaselt, et hommikumantel on märg, ilmselt oli Jolie seda rätikuna kasutanud. Veelgi ähmasemalt mõistis ta, et naine ei kanna peale hommikumantli mitte midagi.
„Sam…?”
Samil oli pärast Joliet teisigi naisi olnud. Ta polnud pühak ja naine oli ära olnud viis pikka aastat. Kuid ühtki neist polnud lubatud siia: tema majja, tema magamistuppa, alasti tema hommikumantlisse. Ta oli oma vannitoa Joliele mõeldes ümber kujundanud, teades, et see on hullumeelne. Kuid mees, kellel pole enam isegi lootust, võib sama hästi elu kohe margikogumisele pühendada.
„See polnud tõsi, mida sa seal väljas ütlesid, Jolie. Ma igatsesin sind piisavalt. Terve esimese aasta mõtlesin pidevalt, et sa tuled koju tagasi. Püüdsin endale kinnitada, et sa lihtsalt kogud julgust, et tunnistada, et eksisid, et Hollywood ei ole sinu jaoks õige koht. Ja siis… ja siis tuli film välja ja ma teadsin. Sul oli ainult paar tosinat rida üsna halba teksti ja sa olid ekraanil ainult kolmes stseenis – ma lugesin kokku. Kuid kui sa olid ekraanil, siis polnud seal kedagi teist, kellelgi teisel polnud tähtsust. Sa olid suurepärane. Siis ma teadsin, Jolie. Siis ma teadsin, et sa ei tule enam kunagi koju.”
Naine vaatas maha. „Mul vedas. Ma olin valmis teise aasta lõpus, kui see kohutav film välja tuli, saba jalge vahel koju tulema. Kuid Walter andis mulle ka oma järgmises filmis osa ja sellest ajast peale olen pidevalt töötanud. Asjad… asjad lähevad nii, nagu peavad. Kui ma oleksin läbikukkujana tagasi tulnud, poleks ma kellelegi midagi väärt olnud. Ei sulle ega isegi endale.”
Kui Jolie rääkis, lükkas Sam masseerivate pöialdega hommikumantli hõlmasid aina kaugemale. „Ja sa tegid kõike nii, nagu sulle meeldis.”
„Tähendab, et mitte nii, nagu sulle oleks meeldinud?” Naine asetas käed mehe rinnale ja libistas need siis alla tema pihani. „Kuid see on nüüd möödas, Sam. Ma ei kasutanud sinu raha ega sinu abi. Ma laulsin üsna hästi. Ma teadsin, et oskan tantsida. Pidin välja uurima, kas oskan ka näidelda. Ma pidin seda tegema, Sam. Ja ma pidin seda ise tegema. Nii ma siis koristasin laudu, müüsin kingi, pakkisin oste, küsisin, kas kliendid tahavad oma burgeri juurde friikartuleid. Ma tegin kõike ise. Kuidagi sain ma endale osa selles kõige halvemas filmis, mis kunagi kinolina on näinud, ja mul hakkas vedama. Uskumatu, et sa seda filmi üldse vaatasid. Stuudio peaaegu mattis selle maha, kui nad minust uut staari teha tahtsid.”
Nüüd oli Sami kord pilku kõrvale pöörata. „Keegi mainis, et oli sind selles filmis näinud, pean tunnistama, et seda polnud kerge leida.”
„See läks peaaegu otsekohe riiulile seisma,” vastas Jolie mehe püksirihma kallal töötades. Sam suunas neid mõlemaid juba voodi poole. „Sam? Kas me räägime edasi või liigub see kõik mingis suunas?”
Sam teadis, et nende jutt ei liigu tõe lähedalegi, see oli kindel. Mitte igatahes siis, kui tema selles suhtes midagi ette võtta sai. Miks siis mitte lasta kõigel minna sinna, kuhu nad mõlemad tahtsid, et see läheks?
Sami pöidlad olid oma tööga hästi hakkama saanud ja nüüd puudutasid ta sõrmed juba paljast nahka. Mees tundis oma reite tagakülje vastas juba voodi äärt. „Kas sa tahad sellega öelda, et oled näljane ja tahad oma võileiva lõpuni süüa?”
Naine
