magustoiduks.
Seda need põhimõtteliselt olidki, kui järele mõelda…
Jolie põsed olid terve järgmise õhtu piinlikkusest õhetanud, kui ta sama laua otsas istus ja perenaist mängis. Sam lõbustas samal ajal nende külalisi: linnapead, kelle tagasivalimiskampaaniale ta õla alla pani, ja tema naist. Eriti punaseks muutusid Jolie palged siis, kui magustoitu serveeriti. Kreemisaiad. Sam oli silma pilgutanud, kui üks sai Rosenthali magustoidutaldrikul Jolie ette asetati. Siis oli Sam linnapeale rääkinud, et raudlühtrid olevat olnud tema kurikuulsa esivanema Ainsley Becketi omad, kes elas 1700. aasta paiku, kui laevade kaaperdamine oli veel vastuvõetav elatiseteenimise viis.
Ja miks ta ometi praegu sellest kõigest mõtles?
Jolie mobiil helises ja tõmbas ta välja kohatutest mõtisklutest. Naine oli vahelesegamise pärast tänulik ja hakkas kotist telefoni otsima.
„Hallo?” Jolie vaatas Sami poole ja maigutas: Jade.
„Mida te Jessicaga teha tahate? Ma tean, et keegi ei tea temast, aga mis on sellel pistmist – ma ei tea. Pean talt küsima. Kuid, kas teid ei jälitataks?” Ta kuulas hetke ja pööritas silmi. „Minu viga. Kuidas ma sain üldse kahelda, et võimas Jade Sunshine ei suuda lipsata käest … kuule, salapolitseinik Snoopy, ma ütlesin juba, et küsin talt. Anna mulle üks hetk, näri niikaua konti või midagi.”
Jolie surus avatud telefoni vastu rinda ja vaatas Sami poole, kes muheles. Talle meeldis endiselt kuulata Sunshine’i õekeste lapselikke nääklusi. „Jade ja Jess tahavad siia tulla, juttu rääkida võib-olla ka ööseks jääda, kuni viimased ajakirjanikud oma laagriplatsilt meie tagaõues lahkuvad. Ma ütlen neile ei.”
„Ei, ära seda küll tee. Kui press ikka veel teie maja piirab, tundub mõistlik siia laagrisse asuda ja jääda vähemalt üheks ööks. Tube on mul piisavalt.”
Jolie surus veel ka käe vastu telefoni kõlarit. „Aga ma ei taha, et nad tuleksid. Ütle ei, Sam! Ole paha inimene!”
Mees sirutas käe telefoni järele ja kuna Jolie hoidis seda oma rindade vahel ja kontakt oli veidi liiga intiimne, lasi naine mehel see ära võtta.
„Jade? Tere, siin Sam. Tore taas kord su häält kuulda. Ei ole midagi, keegi pidi seda tegema. Hüsteeriline?” Ta muigas Jolie poole, kes saatis vastu tapvaid pilke. „Ma ei ütleks päris hüsteeriline, aga tead ju küll milline ta on… jah, muidugi. Näeme siis!”
„Milline ta siis on?” nõudis Jolie, järgnedes Samile kolme madalat astet pidi eesukseni. „Milline ta on, Sam?”
Mees asetas pöidla väikesesse pilusse uksepiida puunikerduste vahel ja uks vajus hääletult lahti. „Aeg-ajalt natuke dramaatiline,”ütles Sam, kui Jolie suurte silmadega ust vahtima jäi. „Kuid see käib ilmselt näitleja elukutsega kaasas.”
Jolie osutas uksepiida poole. „See ületab tavalise paranoilisuse, Chester. Miks siis mitte juba võrkkesta kontrollida? Või ei tahtnud sa ülepingutatud muljet jätta? Jumal küll!”
„Ah, see äratab mälestusi. Chesteriks pole mind enam aastaid kutsutud. Ja turvasüsteemi sain vahetuskaubaks kahe Mingi dünastia põrandavaasi eest, millest olin püüdnud juba mitu aastat lahti saada. Ma ei pea tänu pöidlaandurile isegi koodi sisse trükkima, kui majja jõuan, kas pole nutikas?”
„Mh-mh,” pomises Jolie, astudes kiviplaatidest põrandaga fuajeesse ja visates mõttes ära Sami maja võtme, millest ta polnud viie aasta jooksul loobuda suutnud. Ta jäi hetkeks seisma, et ringi vaadata ja näha, mis kõik oli tema äraoleku ajal veel muutunud.
Kuid ta oleks pidanud paremini teadma. Kui sisustad maja tõelise antiigiga, siis ei jookse sa iga paari aasta järel mööblipoodi uut topsihoidja ja pulditaskuga lamamistooli ostma.
Jolie võttis päikseprillid eest ja kõndis otse elutuppa, mis võttis enda alla suurema osa maja tagaosast. Sami elutoas võinuks keeglit mängida. Ta ise kutsus seda ruumi vahel ka salongiks või lounge’iks. Kuid Jolie meenutas, et nii rääkis mees ainult siis, kui tahtis kellelegi muljet avaldada. „Millal Jade ja Jessica tulevad?”
„Ma arvan, et kahe tunni pärast või hiljem. Kui nad lõpuks tädidest lahti saavad – Jade’i, mitte minu, sõnad –, siis lähevad välja sööma ja seejärel peavad nad veel reporterite käest pääsema. See tuletab meelde, et pean Karumehele teada andma, et su õed tulevad. Miks sa küsid?”
Mees küsis seda ainult paari meetri kauguselt Jolie selja taga. Ainus pääsetee oleksid olnud klaasuksed, mis viisid välja kiviplaatidega terrassile ja tohutu basseinini, mis ulatus majast eemale saledate kõrgete Itaalia igihaljaste kes-teab-mis’ide vahele. Me armatsesime ka basseinis. Mitu korda …
Jolie pööras ümber ja nägi, et ka Sam oli päikeseprillid eest võtnud. Ja lipsu lõdvemaks lasknud ning valge triiksärgi ülemised nööbid lahti teinud. Jolie tahtis üle kõige tunda mehe kätt ümber enda, tunda üldse midagi peale leina.
Ta pidi mehest kaugemale minema, hoidma distantsi. Ja kohe!
„Ma… ma tunnen ennast natuke räsitult. Tohib, ma käin duši all?”
Sam langetas natuke pead ning osutas fuajee ja valge keerd-trepi poole, mis viis ülemisele korrusele. „Aga palun. Sa tead, kus kõik asub. Ja ma arvan, et mu garderoobi kummuti alumises sahtlis on veel paar sinu riideeset.”
„Arvad?” küsis Jolie, tundes, kuidas süda jälle ülehelikiirusel peksma hakkab.
„Olgu, olgu, ma tean. Ma lasin garderoobi ja vannitoa eelmisel aastal ümber teha ja proua Archer küsis, mida nende paari asjaga teha.”
„Ja sa käskisid tal kõik alumisse sahtlisse panna? Miks, Sam?”
Mees vaatas Joliele otsa ja ta põsesarnal tõmbles väike lihas. „Mine juba duši alla, Jolie. Ma ütlen proua Archerile, et ta enne õe aastapäevapeole minekut meile mõned võileivad teeks.”
Jolie hammustas alahuulde ja noogutas. Ta pidi kõvasti pingutama, et toast rahulikult välja kõndida, mitte meeleheitlikult jooksu pista, peaasi, mitte tagasi vaadata.
Kuid see ei aita. See polnud toiminud siis ega toimi ka praegu. Ta oli vaadanud tagasi viis pikka aastat…
Teine peatükk
Sam asetas võileivakandiku ümmargusele lauale alkoovis akna all ja vaatas ringi. Jolie kõrgete kontsadega kingad seisid põrandal voodi ees, ta must siidkleit lebas veinipunasel kuldsete triipudega siidist voodikattel.
Mees võitles sooviga kleit kätte võtta, vastu nägu suruda ja hingata sisse selle lõhnaõli hõngu, mida Jolie alati kandis. Amazone. Ta ise oli selle naisele ostnud ning Jolie kandis seda ikka veel. Peaks olema seadus, mis keelaks teistel naistel seda parfüümi kasutada. See lõhn kuulus Joliele.
Jätka samas vaimus ja hakkad varsti imalaid luuletusi kirjutama, pomises ta endamisi, võttis pintsaku seljast ja asetas toolikorjule. Ta hakkas just lipsu lahti tõmbama, kui vannitoa uks avanes. Sam pöördus ümber, käsi ikka veel lipsu hoidmas ja nägi Joliet ukseavas seismas.
Naine kandis valget Becketi hotelliketi monogrammidega hommikumantlit, mis oli piha kohalt vööga kõvasti kokku tõmmatud ja hõõrus samasuguse valge rätikuga juukseid. „Oh, sa oled juba siin üleval. On sul ikka vannituba! Mul
