ja isegi pisut häbelik. Sääraseks südametuks ja külmavereliseks üksiklaseks oli ta muutunud alles pärast oma palavalt armastatud naise, kuninganna Annetti, surma. Koos Annettiga kaotas ta ka oma igatsetud troonipärija, keda õnnetu kuninganna ei suutnudki siia ilma aidata.
Romulus ei tahtnud kuidagi leppida liiga vara siit ilmast lahkunud noore, imekauni abikaasa kaotusega. Elul Annettita maailmas puudus igasugune eesmärk. Hetkega olid põrmuks varisenud nende ühised unistused ning kaotusvalust ja kurvastusest meeletuna kutsus Romulus mõned päevad pärast kuninganna surma kokku oma ustavad rüütlid, sest oli nõuks võtnud Annetti iga hinna eest, hea või kurjaga, teisest ilmast tagasi tuua. Ta oli sügavalt veendunud, et see tõesti võimalik on. Vaevatasuks kuninganna päästmise eest lubas ta kogu oma määratu varanduse. Kuninga rüütlid keeldusid kullast ja hõbedast, sest olid armastatud valitseja eest tasu ootamatagi kõigeks valmis. Koos Romulusega olid nad läbi teinud palju raskeid ja veriseid lahinguid ning alati võitles kuningas nende kõrval, selle asemel, et eemalt, kõrgendikult, lahingu kulgu jälgida, nagu enamik tolle ajastu valitsejaid teha armastas. Sellise kuninga eest olid ustavad rüütlid valmis kõhklematult elu andma.
Võitlus pimeduse vägedega oli külmavereline ja ebavõrdne. Ühel pool surematus ja üleloomulikud jõud, teisel pool aga üliinimlik vaprus, relvavendlus ja uskumatu ennastsalgavus. Pimeduseriigi sõjaväe eesotsas seisis allilma tuntuim väepealik Abaddon Hävitaja, kes vihkas surelikke juba ainuüksi seetõttu, et nemad olid surelikud ega kuulunud surematutega samasse rassi. Selles enneolematult meeleheitlikus võitluses kaotas Romulus suurema osa oma parimatest rüütlitest ja oli sunnitud lõpuks raske südamega taanduma. Muidugi teadis ta väga hästi, et ka kõik järelejäänud rüütlid läheksid tema nimel kõhklematult surma. Ometi mõistis ta lõpuks kogenud strateegina lahingutegevuse arenedes kogu julge ettevõtte mõttetust. Paraku olid pimeduse väed surematud, mida kahjuks polnud aga tema vaprad rüütlid. Surematuteks lauldi selles enneolematus lahingus osalenud rüütlid trubaduuride poolt alles pärast lahingut.
Oleks Romulus mingil imekombel selle, läbi aegade raskeima, lahingu siiski võitnud, ei teataks ehk tänini sõna „surm“ tähendustki. See aga oleks ju ka omamoodi kole. Kujutlege vaid hetkeks maailma, kuhu vaid sünnitakse, ent kust iial ei lahkuta! Väga kitsaks muutuks lõpuks elu Maal!
Kuigi pimeduse väed olid selle lahingu suuresti just tänu oma surematusele võitnud, oli kangekaelne Romulus neidki viimase piirini ära kurnanud. Olgugi surematud, polnud nad vigastamatud ja nii said pimeduse väed selles lahingus tublisti nahutada. Teine taoline rünnak veel ning nad oleksid kindlasti taandunud. Seda aga Romulus ei teadnud, muidu oleks ta oma võitluse ehk edukalt lõpulegi viinud.
Mõni aeg pärast seda uskumatut lahingut tõkestati sissepääs allilma tohutute raudväravatega. On see ju mõistagi vale, kui lihtsurelikud hauatagusesse maailma sõjaga tungivad ja sealsete asukate igavest rahu häirivad. Varem raudsed väravad puudusid, sest kahe ilma vahelisi piire järgiti ning kehtis püha, raudne kokkulepe, millest üle ei astutud. Romulus Raudne oli aga neid reegleid rikkunud.
Pärast seda viimast lahingut sulgus murest murtud Romulus oma kambrisse, kuhu ta jäi kolmeteistkümneks päevaks ja ööks. Kuningas ei söönud midagi, rüüpas vahel vaid kibedaimat lossiveini, et unustada kõik. Romulus Raudne oli sügavas leinas… Kui ta lõpuks neljateistkümnendal päeval kambrist väljus, oli teda esiti raske äragi tunda. Kogu kuninga olemus oli võõras. Romuluse varem ronkmustad juuksed olid nende päevade jooksul muutunud enneaegselt halliks ning tema tormisiniste silmade elav ja sõbralik pilk oli tuhm ning kalk. Ta einestas küll veel mõnikord koos rüütlitega suures saalis ja veetis vahetevahel nendega aega lossihoovis mõõgavõitlust harjutades, ent enamasti eelistas ta olla üksi. Mustast leinariietusest ta enam ei loobunud.
Esimese korraldusena andis Romulus range käsu kehtestada kuningriigis uus seadus, mille rikkujaid pidi tabama karm karistus. Sellest päevast alates olid keelatud igasugused lõbustused, pidustused ja avalik naer. Kogu Romaanumi rahvas pidi oma kuninga eeskujul riietuma musta, sõltumata east, soost või seisusest. Ennekuulmatu seadus viis rahva ärevusse, sest keelust üleastujaid ootas vaid üks karistus – surm. Õnnetud lõbutsemast, pidutsemast või naermast tabatud „kurjategijad” heideti halastamatult lohedele söödaks. Peagi ei julgenud rahvas enam isegi mitte naeratada.
Need saatuslikud sündmused toimusid ei rohkem ega vähem kui kolmteistkümmend aastat tagasi. Nüüdseks oli olukord kuningriigis pehmelt väljendudes nukker ja endisest rõõmuküllasest rahvast järele jäänud vaid mälestus. Kuigi vägev kuningriik oli endiselt jõukal järjel, kammitsesid kõiki mõistetamatult julmad seadused. Kuningriik oli looritatud musta, keelatud olid kõik üritused ja rahvakogunemised, mis võisid vähimalgi määral lõbusust või naeru esile kutsuda. Muusikat võis, tõsi küll, mängida, kuid ainult kurvameelset. Kusagil ei toimunud iial ühtegi lõbusat etendust ega lauldud rõõmsat lauluviisi. Ükskõik, kas ühendasid oma elud noored armunud või mängisid mänge lapsed, kõik toimus vaoshoitult, et mitte kutsuda esile kuninga raevu.
Laste seas olid nüüd levinud mängudeks vaid kõikmõeldavad sõjamängud, matused ja hukkamised. Ideid selleks ammutasid lapsed ju otse igapäevaelust, mis neid ümbritses. Kuningas leinas ikka veel ja temaga koos pidi seda tegema ka tema õnnetu rahvas. Ega väiksemad lapsed õigupoolest teadnudki, mis asi see naer üldse on, kuna nad polnud seda ju ealeski kuulnud. Suuremad lapsed aga, kuuletudes vanemate rangetele korraldustele, jätsid selle tegevuse kui suure karistuse väärilise pahateo. Tihti arutati rahva seas vaikselt ja suletud uste taga, et mis on küll saanud nende õiglasest ja austusväärsest kuningast Romulus Raudsest. Kolmeteistkümne aasta möödudes oli tema varasemalt soe süda muutunud külmaks kui tükk jääd. Tema hing oli kalestunud ning inimlikkusest polnud järele jäänud jälgegi. Ta oli tõre ja napisõnaline ning ei seltsinud enam kellegagi. Valitseja käis küll tihti jahil, kuid saakloomadeks olid need õnnetud, kel oli olnud jultumust kuninga seadust rikkuda. Neid jälitades ja küttides tahtis Romulus seaduserikkujaile isiklikult näidata, et tema seadusi ei rikuta ja valitseja üle ei naerda. Nimelt teotati Romuluse arvates lõbustuste ja naeruga tema palavalt armastatud Annetti püha mälestust. Sellest, et Romuluse kuningriigis karmi seaduse välja kuulutamise algusaastatel lõbusatest inimestest paraku mitte puudust polnud, andsid tunnistust kõikjal lossi ümbruses valendavad inimluud, mis lohedest sinna vedelema olid jäänud. Kogu linnamägi oli nendega kaetud.
Eks julmade seaduste väljakuulutamise algusaastail oli „seaduserikkujaid” ikka rohkesti, sest paljud ju ei suutnud arusaamatut seadust päevapealt tõsiselt võtta. Kuid aja möödudes mõisteti, et Romulus Raudne ei naljata ja suure valuga hinges alistusid inimesed lõpuks kuninga tahtele. Romuluse murele tunti kaasagi, sest kõigele vaatamata armastas rahvas oma õnnetut valitsejat endiselt. Oli ta ju nende kaitsja vaenlase eest ning toitja nälja ja ikalduse ajal, mida aeg-ajalt ette tuli.
Ühel päeval saabus aga ootamatult Kuningalinna rändveiderdajate trupp, mis oma vahvate ja lõbusate etendustega oli tuntud rohketes kuningriikides üle terve ilma. Nad ei osanud aga hingestki aimata, et olid sattunud kuningriiki, kus kõik nende kõrgelt hinnatud, suurepärased etteasted toovad enesega kaasa hukkamise. Iial ei või teada, millised seadused võivad võõrastes kuningriikides sulle surma kaasa tuua! Eks veiderdajad olnud mitmel pool kuulnud igasuguseid jutte Romulus Raudsest. Räägiti tema kummalistest seadustest ja veidrast elukorraldusest Romaanumi kuningriigis, kuid nad võtsid seda kõike vaid kadedate poolt levitatava tobeda kuulujutuna, mida terve mõistusega inimene ei saanud ometi tõsiselt võtta.
Pahaaimamatult ja lõbusalt naeru lõkerdades olid nad oma vooriga teel kuningalossi suunas. Seal kavatsesid nad lossiväljakul ühe lõbusa etenduse anda ja loomulikult ka kena varanduse tasku pista, sest Romaanum näis vägagi heal järjel olevat.
Kohalik rahvas jäi seda lõbusat seltskonda tulemas nähes hirmunult seisma: “Kas need inimesed on hullud? Mida nad ometi teevad? Kas elu neile tõesti armas pole?” Samas ei julgenud keegi ka sekkuda, kuna kardeti, et hoiatajaid ja manitsejaid peetakse kurjategijate
