kuhu Romulus pikka aega kurjust ja viha oli varunud.
„Just nimelt, NAER!“ hüüatas Romulus särama lüües. Selle hüüatuse peale katkestati hetkeks isegi võitlus ning vallilt alla vaadates tundsid vaprad kindlusekaitsjad ära oma kuninga. Kostis hüüdeid: „Meie kuningas on elus! Romulus pole meid hüljanud, ta on meiega, hip-hip, hurraa!“
Romulus karjus nii, kuis jaksas: „Mu ustavad alamad! Palun kuulake mind! Seda elukat on võimalik väga lihtsalt võita! Et temast jagu saada, piisab vaid naerust! Olen selles veendunud! Mõistan, et olen kõik need aastad teiega ülekohtuselt käitunud, kuid tõotan teile, et nüüdsest muutub kõik, kui oleme selle jubeduse ühiste jõududega hävitanud! Praegusest hetkest alates, nüüd ja igavesti, tühistan ma kõik viimase kolmeteistkümne aasta jooksul minu poolt välja kuulutatud seadused! Mu armas rahvas, naerge nii, kuis suudate! Hävitame selle hävimatuna näiva monstrumi ainsa relvaga, mille vastu ta tõeliselt võimetu on!“
Kuid kindlusevallilt vastati vaikusega, sest inimesed lihtsalt ei teadnud ega mäletanudki enam, kuidas õieti naerdakse. Enamik oli selle juba ammu ära unustanud, nagu ka vastavasisulised seadused olid nõudnud. Ja kuidas Romulus ka ise ei püüdnud, ei tahtnud see tal eneselgi õnnestuda, liiga palju aega oli sellest möödunud, kui ta veel naerda suutis.
„Mu ustavad alamad, meenutage midagi ilusat! Sündmust, mis kindlasti on kunagi kaunistanud teie elu!“ hüüdis ta veelkord, et ergutada ja julgustada segaduses olevaid inimesi, pingutades ka ise meeleheitlikult oma ajunatukest, meenutamaks midagigi ilusat oma mustast ja pimedast, meeleheitest räsitud elust.
Ikka ja jälle kerkisid tema silme ette võikad pildid tema poolt rahvale põhjustatud kannatustest. Ühtäkki lõpetas koletis aga lossi ründamise ning pöördus nüüd Romuluse – oma looja vastu. Kartmatult möirgas kuningas kui lõvi: „Valmistu surema, sa neetud elajas, sinu lõpp ei ole enam mägede taga!“
Just sel hetkel, kui talle juba miski nagu läbi paksu udu meenuma hakkas, aga kuidagi õnnestuda ei tahtnud, virutas koletis oma võimsa terasküünistes kämblaga Romuluse ratsule meeletu obaduse, millest vaene loom tükkideks pudenes. Romulus kukkus matsatades vastu maad ning jäi oimetuna lamama. Koletis aga pöördus tagasi oma poolelijäänud tegevuse juurde. Rahvas vallil oli juba viimse piirini kurnatud, ent osutas siiski veel võimsale kurjuse kehastusele visa vastupanu. Seda elukat ei võtnud aga ei tuli ega raud – ta ise oligi tuli ja raud. Monstrum tagus müüre oma tohutute rusikatega justkui saja taraaniga. Tugevad hoobid tabasid kindlust õõvastavas rütmis juba pikemat aega. Eks lõpuks pidid müürid loomulikult sellele survele tasapisi järele andma, sest miski siin ilmas pole purunematu. Justkui kevadised jääpangad lõhenesid need nüüd raksudes – võimsa, vallutamatu kindluse lõpp ei olnud enam kaugel. Juba kukkusid esimesed rahnud, kuid vallil valitses endiselt vaikus. Kõik lohed olid hukkunud ning nüüd loodeti vaid imele ja Kõigevägevama armule…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
