rahvast karistada ja hävitada palju iganes, kuid ära looda, et selle arutu tegevusega nende suu sulged või olnu olematuks muudad. Sinu hirmuteod talletatakse inimeste mälus ja antakse edasi järeltulevatele põlvedele. Kuid mõistan, miks seisad sa täna siin, hirmunult ja räsitud ilmel. Said siis sellega lõpuks ikkagi hakkama? Aga eks see olnudki vaid aja küsimus, millal sa selle koletu teo lõpuks tehtud saad.”
”Mis oli aja küsimus? Mis teo? Selgita, palun!” puterdas hämmeldunud Romulus.
“Oled ju sina see mees, kes teisest ilmast meie maailma tema majesteet Isand Kurjuse enese kohale meelitas. Just sina, Teie Kõrgeausus, olid täna tema ristiisaks ja õnnistajaks. Paneb lausa imestama, et ta sind kohapeal maha ei löönud. Hmm, mis teda küll seejuures takistas? Näib, et oled tõesti õnnega sina peal.“
Eideke naeratas kuidagi eriti kummaliselt. Sinna olid Romulusele arusaamatul moel kokku segatud nii pilge, etteheide kui ka haletsus.
„Mida kõik see üldse peaks tähendama?“ oli kuningas suurimas segaduses.
„Aga eks ta seda tähendagi, mis ma äsja ütlesin!“ sõnas eideke juba õige kurjalt, „üks tont on mööda sinu õnnetut kuningriiki sammumas ja see on sinu poolt vabadusse päästetud kurjusetont. Aga sina võid teda kutsuda nii, kuidas sulle rohkem meeldib, ta on ju sulle nüüd rohkem nagu poja eest. Sinusse aastatega kogunenud ja juurdunud kurjus, kibestumine ja vihkamine olid kosunud sedavõrd võimsaks, et just nimelt täna sai Isand Kurjus lõpuks omale ka ihaldatud keha, mida tal seni veel polnud. Selle sai ta tänu sinule, sa maailma kõige kurjem inimene! Oled oma elu jooksul hukutanud nõnda palju süüta inimesi, et see kurjus ja vihkamine ei saanud lihtsalt enam sinusse kauemaks jääda. Oma viimase ohvri tõid sa täna rõõmsameelse pajatsi mõrvaga, kui sinust paiskuv ebainimlik viha ja allilma needuseleegid sepistasid kahepeale kokku Isand Kurjuse. Nüüd ei pea ta enam sinust ja sinu tahtest sõltuma. Ta saab isegi üsna hästi hakkama. On tal ju selleks piisavalt jõudu, et karmis maailmas kõigest võitjana välja tulla. Nägid ju oma silmaga, et ta on peaaegu hävimatu, sest pole ju sellist relvagi, mis selle eluka maha võtaks. Selle meeletuse saad peatada vaid sina, meie kuningas, kes sa selle oma neetud teisiku teispoolsusest oled ellu kutsunud, sest vaid sina tead tema surmavalt haavatavat kohta.“
„Mina?!“ oli kuningas tõsiselt üllatunud, „ei tea, kuidas peaksin mina seda teadma? No mitte midagi ei saanud ma sinu jutust aru. Mismoodi sai see monstrum pajatsi kehasse mahtuda? See ei ole ju lihtsalt võimalik. Pajats oli kääbus, aga monstrum…“
Kuid eideke oli armutu. Õelalt irvitades sõnas ta: “Küll Sa oled ikka rumal, meie auväärt kuningas. Tea siis, just nimelt sinu pime viha, inimeste rõõmudest ilma jätmine, elude hävitamine ja kindel soov kõiki kannatamas näha olid sedavõrd võimsad tunded, mis muutsidki Isand Kurjuse sama tugevaks olendiks, nagu ta oli ka sinu kurjusest läbiimbunud südames. See silmamoondus pajatsiga oli lihtsalt üks pisike etendus sinu auks, kuri kuningas. Trikk, et saaksid end temaga võrrelda, kes oled sina ja kes on tema.”
“Kuidas ma temast jagu peaksin saama, hea eideke? Palun, anna mulle nõu! Sellist koletist pole minu silm seni veel näinud,” anus Romulus.
Eideke aga ei tundnud mingit halatust: „See on juba sinu mure, kulla kuningas. Kui tahad, võid ju temalt eneselt küsida, kui sa muidugi ei pelga. Aga seda ma sulle ütlen, et kui sa veel kaua kavatsed siin itkeda ja ennast haletseda, teeb see elajas kogu kuningriigi maatasa. Eks vaata ise, mida ta seal korraldab.”
Kiirelt eidekese osutatud suunas vaadates nägi Romulus seal taevasse tõusmas tohutut suitsusammast, mis ähvardas isegi veripunase kuu enesesse mässida. Metsik tulekuma tantsis rõõmsalt puude latvades, kõikjal, kuhu silm vaid ulatus. Kogu see vaatepilt muutis kuningas Romuluse abituks. Ta vajas hädasti tarka nõuannet, ent pilgu tagasi allika poole pööranud, avastas ta, et eideke oli kadunud. Enam midagi mõtlemata kargas kuningas ratsu selga ja kihutas sinnapoole, kust oli tõusmas tohutu suitsusammas.
Mõne aja möödudes jõudis ta kohani, kus elukas oli teda rünnanud. See, mida ta nägi, oli enam kui võigas. Tihedast padrikust oli saanud avar, lehtritega täidetud lagendik, sest puud olid tükkis juurtega maast välja kistud ja laiali loobitud. Kõikjal, kuhu tema silm vaid küündis, oli näha purunenud relvi, ribadeks kistud turviseid ja veriseid inimkehade tükke. Siin oli käinud tõeline võitlus elu ja surma peale. Kurvalt langetas vana kuningas pea oma hukkunud rüütlite mälestuseks, tänu kelle ennastsalgavusele ta napilt eluga oli pääsenud. Kas ka tema oleks selleks suuteline – andma oma elu kellegi eest või mingi ülla eesmärgi nimel? Korraga ta mõistis, et nüüd oligi saabunud see hetk, kus ta pidi enesele ja oma alamatele tõestama, kui palju ta tegelikult rahvast hoolib ja kas ta üldse väärib seda, et olla neile kuningaks. Tema enese käe läbi niigi palju kannatanud rahva oli ta täna seadnud uue koleduse ette, mille allikaks oli taas tema ise. Romulus teadis, et oli inimesi alt vedanud, ent tundis samas, et on kohustatud neid selle eluka küüsist päästma, ja kui vaja, seda tehes ka oma elu andma. Sellele korralagedusele tema kuningriigis tuli teha lõpp. Kuidas seda aga teha, Romulus ei teadnud. Äkitselt oli surmahirm koletise ees täielikult kadunud. Ta tuli hävitada mistahes hinnaga.
Sedasi, endamisi arutledes ja plaane tehes, oli kuningas jõudnud eeslinna lähistele ning nähtu sundis ta südant kurku tõusma, sest kõik, mis oli siin toimunud… sellega oli võimatu leppida. Silmad küll nägid, kuid meelemõistus tõrkus uskumast. Kuningalinna lihtsalt polnud enam. Jube vaatepilt kraapis südant teravate kassiküüntega. Veel mõned tunnid varem oli linnas kihanud elu, kuid nüüdseks oli see koht muutunud elutuks kalmistuks, suitsevaks rusuhunnikuks. Lammutatud tänavatel ja majade ahervaremetes lebasid põlenud ning tundmatuseni moonutatud, lömastatud laibad. Ainsad elusolendid olid siin vaid peremehi paaniliselt niutsudes tagaotsivad, tahmased koerad. Elu linnas oli täielikult seiskunud.
Kurvalt tõstis kuningas silmad, et heita viimane pilk oma lossile, kuid oma suurimaks imestuseks nägi ta, et see polnudki veel vallutatud. Palee kaunid kontuurid värelesid kauguses tulekumas ja suitsukeeristes. Üle hävitatud Kuningalinna heitis endiselt valgust tohutu, veripunane Kuu.
Samas oli juba kaugelt näha tuttavat, hõbedaselt helklevat monstrumi siluetti pimeduses vihaselt kindlust ründamas. Nüüd kostis temani katkendlikult ka võitluskära. Romuluse kindlus-loss oli oma ala asjatundjate poolt valmistatud tõeline meistriteos. Selle majesteetlikud müürid olid laotud hiigelrahnudest, mis omavahel iidsete ehitusmeistrite poolt valmistatud salaseguga kokku liidetud, mistõttu vägevate kivide imepeeneid ühenduskohti sugugi näha polnud. Loss ise paiknes ligipääsmatul kõrgustikul, mis võimaldas suurepäraselt vastu hakata mistahes sõjalisele jõule, sest välja nägi ta kui üks võimas, teravatipuline kalju. Loss pidas edukalt vastu isegi sellise metsiku, metalse monstrumi raevukale rünnakule. Kui vihane see koletis ka oli, kasu sellest eriti polnud. Romuluse kindlusest tal niisama lihtsalt, ilma võitluseta, nüüd läbi jalutada ei lubatud. Kindluse vallidelt osutati visa ning meeleheitlikku vastupanu. Külg külje kõrval võitlesid seal Romuluse vaprad rüütlid ning eluga pääsenud ja kindlusesse kogunenud tublid linnakodanikud. Õhust ründasid koletist kettidest valla päästetud, raevukalt tuldpurskavad lohed, kes torkasid teda järjekordsel möödalennul üksteise võidu oma teravate sarvedega. Tema vapper rahvas polnud alistunud. Veel mitte.
„Mu vaene, paljukannatanud rahvas,“ ohkas Romulus kurvalt, „kui nad vaid hingestki oskaksid aimata, et võitlevad praegu mu oma kurjusega.”
Oli juba viimane aeg tegutseda. Kuid millest siis ikkagi alustada? See oli vastuseta küsimus. Nuta või naera, kuid kuninga pea oli täiesti tühi. Ent siis, ühtäkki, Romulusel koitis. Kurjust toidab ju hirm ja õud, sellest saab ta hiigeljõu ja vajaliku energia. Kuid miskipärast on ta jäänud toppama siia, minu kindluse juurde. Vaevalt suudaks kindlus üksi seda elukat kinni pidada.
