isaga kolme osariigi suurimasse Kodusõja taaslavastajate ühingusse Vend Venna Vastu. Te olete meid näinud… meie olemegi need veidrikud, kes end väljakutel ja parkides toimuvate paraadide ja lavalahingute jaoks uhkesti riidesse panevad, üksteist tühjade padrunitega tulistavad ning rõõmsas agoonias maha kukuvad. Hoolimata faktist, et Connecticut ei elanud üle kogu Kodusõja tegevust (kahjuks), eirasime meie, Vend Venna Vastu fanaatikud, seda ebamugavat tõsiasja. Meie graafik algas igal kevadel, mil lavastasime mõne kohaliku lahingu, siis aga liikusime edasi tegelikesse lahingupaikadesse kogu Lõunas, ühinedes teiste taaslavastajate rühmadega, et oma kirele anduda. Oleksite üllatunud, kui teaksite, kui palju meiesuguseid seal kohal on.
„Su isa ja need jaburad lahingud,” pobises ema, kohendades Mémé kraed. Mémé oli silmanähtavalt sügavalt uinunud või surnud… aga ei, luine rind tõusis ja langes. „Noh, loomulikult ma ei lähe. Pean kunstile keskenduma. Te ju tulete sel nädalal näitusele, eks ole?”
Vahetasime Margaretiga ettevaatlikke pilke ja tõime kuuldavale mitte millekski kohustavaid häälitsusi. Ema kunst oli teema, mida oli parem mitte puudutada.
„Grace!” röögatas Mémé, üllatuslikult taas ellu ärgates. „Mine välja! Kitty hakkab kimpu viskama! Mine! Mine!” Ta pööras ratastooli ümber ja asus seda vastu mu sääri rammima sama armutult, nagu Ramses põgenenud heebrealastest orje rõhus.
„Mémé! Palun! Sa teed mulle haiget!” Tõmbasin sääred eest ära, aga teda see ei peatanud.
„Mine! Sul on vaja igasugust abi, mis on vähegi kättesaadav!”
Ema pööritas silmi. „Jäta ta rahule, Eleanor. Kas sa ei näe, et ta kannatab juba niigi piisavalt? Grace, kullake, sa ei pea minema, kui see sind kurvaks teeb. Kõik saavad aru.”
„Minuga on kõik korras,” ütlesin valjusti, libistades käega üle kontrollimatute juuste, mis olid end juukseklambritest vabaks murdnud. „Ma lähen.” Sest, kurat võtaks, kui ma seda ei teeks, oleks veel hullem. Vaene Grace, vaadake teda, ta lihtsalt istub nagu surnud opossum tee ääres, ei suuda isegi toolist tõusta. Pealegi hakkas Mémé tool juba mu kleidile märke jätma.
Läksin tantsupõrandale, olles sama elevil nagu Anne Boleyn teel võlla poole. Üritasin teiste lammaste hulka sulanduda, seistes taga, kus mul õieti polnud võimalustki kimpu haarata. Kõlaritest kostis „Cat Scratch Fever” – nii stiilne, et ma ei suutnud hirnatust alla suruda.
Siis nägin Andrew’d. Ta vaatas mulle otse silma, süüdi nagu patt. Uut kaaslast polnud kusagil näha. Mu süda jõnksatas.
Teadsin, et ta on siin, loomulikult. See, et ta tuleb, oli minu mõte. Kuid tema nägemine ja teadmine, et ta oli täna koos teise naisega nende esimesel avalikul üritusel paarina, pani mu käed higistama ja muutis kõhu jääkülmaks. Andrew Carson oli mees, kellega arvasin end abielluvat. Mees, kellega jõudsin abiellumisest kolme nädala kaugusele. Mees, kes hülgas mind, sest armus kellessegi teisesse.
Paar aastat tagasi, nõbu Kitty teises pulmas, oli Andrew olnud minu kaaslane. Olime mõnda aega koos olnud ning kui kimbu viskamise aeg kätte jõudis, olin põrandale läinud enam-vähem õnnelikuna, teeseldes piinlikkust, kuid olles endaga rahul, et mul on kindel poiss-sõber. Ma ei püüdnud kimpu kinni ja kui tantsupõrandalt naasin, pani Andrew mulle käe ümber õlgade. „Minu meelest oleksid võinud natuke rohkem pingutada,” ütles ta ja ma mäletan elevusvärinat, mille need sõnad tekitasid.
Nüüd oli ta siin koos uue tüdrukuga. Pikkade sirgete blondide juustega Nataliega. Ülipikkade jalgadega Nataliega. Arhitektist Nataliega.
Nataliega, mu ülijumaldatud noorema õega, kes selles pulmas arusaadavalt madalat profiili hoidis.
Kitty viskas kimbu. Tema õde, mu nõbu Anne, püüdis selle kinni, nagu kahtlemata oligi plaanis ja harjutatud. Piinaaeg sai läbi. Aga ei. Kitty märkas mind, tõstis seelikud üles ja tuiskas minu juurde. „Varsti on sinu kord, Grace,” kuulutas ta valjusti. „Pead ikka hästi vastu?”
„Selge see,” vastasin. „See kõik on nagu déjà vu, Kitty! Järjekordne kevad, sinu järjekordsed pulmad.”
„Vaeseke.” Ta pigistas kõvasti mu käsivart, nõrgudes ennasttäis kaastunnet, vaatas mu tukka (jah, viieteistkümne aasta jooksul, mis oli möödas ajast, mil ta selle maha lõikas, oli see tõesti tagasi kasvanud) ning läks tagasi oma peigmehe ja kahest esimesest abielust sündinud kolme lapse juurde.
Kolmkümmend kolm minutit hiljem otsustasin, et olen juba küllalt vapper olnud. Kitty vastuvõtt oli pöörded üles võtnud ning kuigi muusika oli särtsakas ja mu jalad sügelesid tantsupõrandale rahvale näitama, kuidas rumba välja peaks nägema, otsustasin koju suunduda. Kui siin oligi mõni üksik, hea välimusega, rahaliselt kindlustatud ja emotsionaalselt stabiilne mees, oli ta end laua alla peitnud. Üks lühike boksipeatus ja ma olengi teel.
Lükkasin ukse lahti, heitsin kiire ja hirmunud pilgu peeglisse – ma ei teadnudki, et mu juuksed võivad nii krässu minna, pühadevahe, need olid peaaegu horisontaalsed – ning hakkasin juba kõrvalust lahti lükkama, kui kuulsin vaikset heli. Kurba heli. Piilusin ukse alt sisse. Kenad kingad. Rihmikud, kõrged kontsad, ehtsast sinisest nahast.
„Hmm… kas kõik on korras?” küsisin kulmu kortsutades. Kingad paistsid tuttavana.
„Grace?” kostis vaikne hääl. Pole siis ime, et kingad tuttavana paistsid. Olime need noorema õega eelmisel talvel koos ostnud.
„Nat? Kullake, kas sinuga on kõik korras?”
Kostis riidesahinat; siis lükkas õde ukse lahti. Ta üritas naeratada, kuid selged sinised silmad olid hõbedastest pisaratest niisked. Märkasin, et ripsmetušš polnud laiali läinud. Ta nägi välja traagiline ja kaunis nagu Ilsa, kes Rickiga Casablanca lennujaamas hüvasti jättis.
„Mis viga, Nat?” küsisin.
„Oh, pole midagi...” Ta suu värises. „Kõik on korras.”
Olin hetke vait. „Kas see on kuidagi Andrew’ga seotud?”
Natalie kaunis otsaesine tõmbus kipra. „Hmm… noh… ma arvan, et meil ei tule midagi välja,” ütles ta veidi murduval häälel, mis ta reetis. Õde hammustas huulde ja vaatas maha.
„Miks?” küsisin. Mu südames võitlesid kergendus ja mure. Selge see, et mind ei tapa, kui Natil ja Andrew’l midagi välja ei tule, kuid polnud Natalie moodi olla nii melodramaatiline. Tegelikult olin teda viimati näinud nutmas siis, kui kaksteist aastat tagasi ülikooli läksin.
„Hmm… see on lihtsalt halb mõte,” sosistas ta. „Aga kõik on korras.”
„Mis juhtus?” küsisin. Sisimas loitis tung Andrew kägistada. „Mida ta tegi?”
„Ei midagi,” kinnitas Natalie kähku. „Ma lihtsalt… äh…”
„Mida?” küsisin uuesti, seekord tungivamalt. Natalie ei vaadanud mulle otsa. Ah, põrgusse see kõik. „Kas see on minu pärast, Nat?”
Ta ei vastanud.
Ohkasin. „Nattie, palun, vasta mulle.”
Natalie heitis mulle pilgu ja suunas selle siis uuesti põrandale. „Sa pole ju temast üle saanud, eks?” sosistas ta. „Kuigi ütlesid, et oled… Ma nägin
