pea peale, semu,” ütles üks võmm käeraudu välja võttes.
„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles sissemurdja, kuuletudes (nagu ma kujutlesin) niisuguse inimese väsinud alistumisega, kes on seda varemgi läbi teinud. „Mida ma tegin?”
Esimene võmm ei vastanud, lihtsalt klõpsas käerauad kinni. „Palun, minge sisse, proua,” lausus teine politseinik.
Sulasin viimaks oma käed-üles-asendist üles ja komberdasin sisse. Angus lohistas minu järel sisse hokikepi, enne kui selle vedelema jättis, et rõõmsaid ringe tehes ümber mu pahkluude sibada. Vajusin sohvale ja võtsin koera sülle. Angus limpsis kõvasti mu lõuga, haugatas kaks korda ja hammustas siis mu juukseid.
„Kas teie olete preili Emerson?” küsis võmm kergelt üle hokikepi astudes.
Noogutasin, ikka veel tugevasti värisedes, süda rinnus galopeerimas nagu Seabiscuit finišisirgel.
„Mis siin siis juhtus?”
„Ma nägin seda meest naabermaja ust maha murdmas,” vastasin, juukseid Anguse hammaste küljest lahti harutades. Rääkisin kiiresti ja mu hääletoon oli kõrge. „Kus, muuseas, keegi ei ela. Ja nii ma siis helistasingi teile ja siis tuli ta otse mu verandale. Siis ma lõin teda maahokikepiga. Ma mängisin keskkoolis.”
Nõjatusin sohva seljatoele, neelatasin, vaatasin aknast välja ja hingasin paar korda sügavalt sisse, üritades mitte üle pingutada. Võmm andis mulle hetke aega ning mina silitasin Anguse karmi karva, pannes kutsu rõõmust niutsuma. Kui sellele nüüd mõtlesin, siis võib-olla polnudki sissemurdjale virutada nii… hädavajalik. Mulle torkas pähe, et mees ütles: „Tere.” Igatahes minu meelest ta tegi seda. Ta ütles tere. Kas sissemurdjad tervitavad tavaliselt oma ohvreid? Tere. Mulle meeldiks teie maja paljaks röövida. Kuidas te sellesse suhtute?
„Kas teiega on kõik korras?” küsis võmm. Noogutasin. „Kas ta tegi teile viga? Ähvardas teid?” raputasin pead. „Miks te ukse lahti tegite, preili? See polnud küll tark tegu.” Ta kortsutas taunivalt kulmu.
„Äh, noh, ma mõtlesin, et need olete teie. Nägin teie autot. Ja ei, ta ei teinud mulle liiga. Ta lihtsalt…” ütles tere. „Ta nägi välja, hmm… kahtlane? Mingis mõttes? Teate, ta hiilis ümber selle maja, see on kõik. Hiilis ja vaatas, umbes nagu piilus? Ja seal ei ela keegi. Keegi pole seal elanud sellest ajast saati, kui mina olen siin elanud. Ja ma ei kavatsenud tegelikult teda lüüa.”
Noh, kas see ei kõlanud nutikalt!
Võmm heitis mulle kahtleva pilgu ning kirjutas paar asja oma väikesesse musta märkmikku. „Kas olete joonud, preili?” küsis ta.
„Natuke,” vastasin süüdlaslikult. „Loomulikult ei juhtinud ma autot. Olin pulmas. Mu nõo omas. Ta ei ole eriti kena. Igatahes jõin ma kokteili. Džinni toonikuga. Noh, rohkem nagu kaks ja pool. Võib-olla kolm?”
Võmm lõi märkmiku plaksuga kinni ja ohkas.
„Butch?” Teine politseinik pistis pea ukse vahelt sisse. „Meil on probleem.”
„Kas ta jooksis minema?” pahvatasin. „Kas ta põgenes?”
Teine võmm heitis mulle haletseva pilgu. „Ei, preili, ta istub teie trepil. Panime tal käed raudu, nii et te ei pea millegi pärast muretsema. Butch, kas sa saad hetkeks välja tulla?”
Butch lahkus, püstol valguses helkimas. Angust enda vastu surudes läksin kikivarvul elutoa akna juurde ja tõmbasin eest kardina (sinine toorsiid, väga ilus). Seal see sissemurdja oligi, istus ikka veel mu esitrepil, selg minu poole, politseinik Butch ja tema partner aga pidasid nõu.
Nüüd, kui ma enam surmahirmu ei tundnud, uurisin meest hoolega. Sassis pruunid juuksed, tegelikult üsna meeldiv. Laiad õlad… tore, et ma temaga rüselema ei hakanud. Noh, vähemalt veel rohkem rüselema. Tugevad käsivarred, otsustades selle järgi, kuidas kangas lihaste ümber pingul oli. Kuid see võis tulla ka lihtsalt poosist, mis oli talle peale sunnitud, sest käed olid selja taha raudu pandud.
Otsekui mu kohalolekut tajudes pöördus sissemurdja minu poole. Kargasin võpatades akna juurest eemale. Ta silm oli juba kinni paistetanud. Põrgut küll. Ma ei kavatsenud talle liiga teha. Õieti polnud ma midagi kavatsenud… lihtsalt tegutsesin hetke ajel.
Politseinik Butch tuli sisse tagasi.
„Kas tal on jääd vaja?” sosistasin.
„Temaga saab kõik korda, preili. Ta ütleb, et elab kõrvalmajas, aga viime ta jaoskonda ja uurime, kas see leiab kinnitust. Kas te saate mulle oma kontaktandmed öelda?”
„Muidugi,” vastasin ja lugesin ette oma telefoninumbri. Siis jõudsid võmmi sõnad pärale. Elab kõrvalmajas.
Mis tähendas, et olin just virutanud kepiga oma naabrile.
Kolmas peatükk
Esimene asi, mida ärgates tegin, oli see, et veeretasin end voodist välja ja kõõritasin läbi pohmelli naabermaja ukse poole. Kõik oli vaikne. Ei ainsatki elumärki. Süütunne tuikas ühes rütmis valutava peaga, kui meenutasin rabatud ilmet sissemurdja – või mitte-sissemurdja – näol. Pean politseijaoskonda helistama ja uurima, mis juhtus. Võib-olla peaksin hoiatama ka advokaadist isa. Õieti tegeles ta küll maksuseadustega, aga ikkagi. Margaret on kriminaalõiguse kaitseadvokaat. Tema oleks ehk parem valik.
Põrgut küll. Soovisin, et poleks seda kutti löönud. Noh, õnnetusi juhtub. Ta ju ikkagi hiilis südaöösel ümber maja, eks? Mida ta siis ootas? Et ma ta kohvile kutsuksin? Pealegi, võib-olla ta valetas. Võib-olla oli „elan kõrvalmajas” lihtsalt tema luiskelugu. Võib-olla olin just äsja kogukonnale teene teinud. Kuid inimestele kepiga virutamine oli minu jaoks siiski uus asi. Lootsin, et ta ei saanud liiga kõvasti viga. Ega ole vihane.
Nähes kleiti, mida ma eelmise õhtu sekelduste tõttu rippuma polnud pannud, meenus mulle Kitty pulm. Andrew ja Natalie koos. Wyatt, mu kujuteldav poiss-sõber. Muigasin. Järjekordne väljamõeldud poiss-sõber. Ma tegin seda jälle.
Võib-olla jäi teile mulje, et Natalie oli… noh, mitte just hellitatud, aga et teda kaitsti. Teil on õigus. Ta oli üleüldiselt jumaldatud nii meie vanemate kui ka Margsi silmis, kes oma armastust kergesti ei jaganud, ning, jah, isegi Mémé silmis. Kuid eriti jumaldasin teda mina. Tegelikult oli mu esimene selge mälestus siin elus Nataliest. Oli mu neljas sünnipäev ja Mémé suitsetas köögis sigaretti, teeseldes, et hoiab meil silma peal sel ajal, kui kook ahjus küpseb, ning vanilje soe aroom segunes meeldivalt tema Kool Lightsiga.
Mu lapsepõlve köök paistis tohutu suurena ning oli täis imelisi, ootamatuid aardeid, kuid mu lemmikpaigaks oli sahver; pikk ja pime ruum maast laeni ulatuvate riiulitega. Sageli läksin sinna sisse, panin enda järel ukse kinni ning sõin meeldivas vaikuses kotist šokolaadikrõpse. See oli nagu omaette väike maja, täis soodaveepudeleid ja koeratoitu. Meie kokkerspanjel Marny tuli koos minuga sisse ja liputas oma väikest sabajuppi, kui söötsin talle krõpsuseid, pistes ka ise vahel mõne suhu. Mõnikord tegi ema ukse lahti ja kiljatas ehmatusest, kui leidis mind koos koeraga mikseri kõrvalt kükitamast. Seal oli alati nii turvaline tunne.
Igatahes minu neljandal sünnipäeval Mémé suitsetas ja mina redutasin Marnyga Cheeriose karpi jagades sahvris, kui kuulsin, et tagauks avanes. Ema ja isa tulid sisse. Käis äge sebimine… Ema oli mõne päeva ära olnud ja siis kuulsin, et ta hüüab
