ja tõelisest ängistusest, et järgmised sõnad tulid mu suust, ilma et oleksin neist täiesti teadlik olnud. „Tõde on see, Nat, et käin ühe mehega.”
Uups. Ma ei kavatsenud seda öelda, kuid see töötas nagu võluvägi. Natalie pilgutas minu poole silmi ning veel kaks pisarat nirises alla mööda ta roosi õielehe karva põski, kuid näos koitis lootus ja silmad läksid pärani. „Käid või?” küsis ta.
„Jah,” luiskasin ja võtsin taskuräti, et ta nägu tupsutada. „Nüüd juba paar nädalat.”
Nati traagiline ilme hakkas kaduma. „Miks sa teda täna kaasa ei võtnud?” küsis ta.
„Oh, tead ju küll. Pulmad. Kõik lähevad elevile, kui kellegagi koos tuled.”
„Sa ei öelnud mulle,” ütles ta, kerge kulmukortsutus otsaesist kibrutamas.
„Noh, ma ei tahtnud midagi öelda seni, kuni tean, et asi on mainimist väärt.” Naeratasin taas, soojenedes selle mõtte peale – täpselt nagu vanasti –, ja seekord naeratas Nat vastu.
„Mis ta nimi on?” küsis ta.
Olin imepõgusa hetke vait. „Wyatt,” vastasin rehvivahetuse fantaasiat meenutades. „Ta on arst.”
Teine peatükk
Ütlen vaid seda, et ülejäänud osa õhtust oli kõigi jaoks parem. Natalie pukseeris mind tagasi lauda, kus istusid ülejäänud sugulased, ja käis peale, et oleksime natuke aega koos, sest enne oli ta olnud liiga närvis selleks, et minuga tol päeval üldse rääkida.
„Grace käib ühe mehega!” kuulutas ta õrnalt, silmad säramas. Margaret, kes oli valuga kuulanud, kuidas Mémé oma ninapolüüpe kirjeldab, suunas kohe tähelepanu minule. Ema ja isa katkestasid nägeluse, et mind küsimustega rünnata, kuid mina jäin kindlaks oma loole, et sellest on veel natuke vara rääkida. Margaret kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi. Otsisin silmanurgast Andrew’d – nad Nataliega olid murest mu tunnete pärast teineteisest veidi eemale hoidnud. Andrew’d polnud silmapiiril.
„Ja millega see inimene elatist teenib?” nõudis Mémé. „Ta pole ju ometi mõni neist vaestest õpetajatest? Sinu õdedel õnnestus saada töö, mille eest makstakse korralikku palka, Grace. Ma ei tea, miks sinul ei õnnestu.”
„Ta on arst,” kostsin, rüübates sõõmu kelneri toodud džinni ja toonikut.
„Mis arst, kullake?” küsis isa.
„Lastekirurg,” vastasin leebelt. Üks sõõm, järgmine. Loodetavasti kirjutatakse mu õhetus kokteili, mitte valetamise arvele.
„Oh!” Nat ohkas ja ta näole ilmus ingellik naeratus. „Oh, Grace.”
„Suurepärane,” ütles isa. „Hoia teda kinni, Grace.”
„Ta ei pea mitte millestki kinni hoidma, Jim,” nähvas ema. „Ausõna, sa oled tema isa! Kas sa tõesti pead teda niimoodi maha tegema?” Siis jätsid nad mind rahule ja alustasid järgmist vaidlust. Kui tore, et Vaene Grace pole viimaks ometi enam nende asjade nimekirjas, mille pärast peab muretsema!
Sõitsin taksoga koju, väites, et olen mobiili kuhugi kaotanud ja pean kindlasti oma imelisele arstist poiss-sõbrale helistama. Samuti vältisin Andrew’ga rääkimist. Viskasin Natalie ja Andrew Scarlett O’Hara stiilis – ma mõtlen sellele homme – peast välja ning keskendusin selle asemel uuele väljamõeldud poiss-sõbrale. Tore, et mul oli mõni nädal tagasi kumm lõhkenud, sest muidu poleks ma nii ruttu jalgu alla saanud.
Kui tore see oleks, kui Wyatt, lastekirurg, oleks tõesti minu mees. Kui ta oleks hea tantsija, kui ta ainult mõningaid samme ja pöördeid teaks. Kui ta oskaks Méméd võluda, küsiks emalt ta skulptuuride kohta ja nende kirjeldused välja kannataks. Kui ta mängiks golfi nagu Stuart ja mõlemad mehed hommikul ühiseid plaane peaksid. Kui ta juhuslikult teaks natuke Kodusõjast. Kui vahel jääks tal rääkides lause pooleli, sest ta vaataks mulle otsa ja lihtsalt unustaks, mida ütlema pidi. Kui ta viiks mind trepist üles, tõmbaks selle ebamugava kleidi luku lahti ja paneks mind nagu segane.
Takso pööras minu tänavale ja peatus. Maksin juhile, tulin autost välja ja lihtsalt seisin hetke maja vaadates. See oli nooremapoolne kolmekorruseline Victoria-aegne maja, pikk ja kitsas. Paar vaprat nartsissi seisis kõikudes kõnnitee ääres ning peagi puhkevad tulbipeenrad roosadeks ja kollasteks. Maikuus täidavad maja idanurgas kasvavad sirelid kogu maja võrratu lõhnaga. Veedan suurema osa suvest verandal, lugedes, mitmele ajakirjale artikleid kirjutades ning oma Bostoni sõnajalgu ja begooniaid kastes. Minu kodu. Kui ma selle maja ostsin – õigemini kui me Andrew’ga selle ostsime –, oli see räämas ja hüljatud. Nüüd võis sellega juba uhkeldada. Minu majaga sobis uhkeldada, sest Andrew jättis mind maha enne, kui paigaldati uus isolatsioon, kui seintelt värv maha kraabiti ja need uuesti üle värviti.
Kuuldes kiviplaatidel kõrgete kontsade klõbinat, ilmus aknale Anguse pea, pannes mind muigama… ja siis värisema. Ilmselt olin kergelt jokkis ning seda tõsiasja alahinnanud, sest kobasin tulutult võtmeid. Käes. Võti lukuauku, pööre. „Tere, Angus McFangus! Emme on kodus!”
Väike koerake sööstis minu juurde ning siis, suutmata mu olemasolu imest kuidagi üle saada, tormas Victoria ajastu maja alumisel korrusel ringiratast – elutoas, söögitoas, köögis, esikus ja seejärel uuele ringile. „Kas sa… igatsesid… emme järele?” Viimaks sai ta energia otsa ning ta tõi mulle oma tänaõhtuse ohvri, räbalateks rebitud salvrätipaki, mille uhkelt mu jalge ette asetas.
„Tänan, Angus,” ütlesin, mõistes, et see on kingitus. Ta vajus lõõtsutades minu ette maha, mustades nööpsilmades jumaldav pilk ning tagajalad nagu lennates välja sirutatud, asendis, mida pidasin Superkoera poosiks. Istusin, lükkasin kingad jalast ja sügasin Anguse väikest kavalat pead. „Tead, mida? Meil on nüüd poiss-sõber,” sõnasin. Angus limpsis rõõmsalt mu kätt, röhatas ja jooksis siis kööki. Hea mõte. Võtsin kerge eine jaoks sihikule Ben & Jerry. Hiivasin end toolist püsti, vaatasin aknast välja ja tardusin.
Naabermaja seina ääres hiilis üks mees.
Loomulikult oli õues pime, kuid tänavalatern valgustas selgelt meest, kes aeglaselt mööda mu kõrvalmaja seina äärt kõndis. Ta vaatas mõlemale poole, peatus, läks siis maja taha, ronis tagatrepist üles ning katsus aeglaselt ja ettevaatlikult uksenuppu. Paistab, et lukus. Mees vaatas mati alla. Ei midagi. Siis tõmbas uuesti uksenupust, seekord kõvemini.
Ma ei teadnud, mida teha. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas majja sisse murtakse. Selles Vahtra tänava majas nr 36 ei elanud keegi. Kahe Peterstonis elatud aasta jooksul polnud ma isegi näinud kedagi selle poole vaatamas. Maja oli omamoodi bangalo-stiilis ja üsna räämas, selle kallal oli vaja kõvasti tööd teha. Olin sageli mõelnud, miks keegi seda ära ei osta ja korda ei tee. Kindlasti pole seal sees midagi varastamist väärt…
Valjusti neelatades taipasin, et kui sissemurdja peaks minu poole vaatama, näeks ta mind üsna selgesti, sest minu majas põles tuli ja kardinad olid eest ära. Mehelt pilku pööramata sirutasin aeglaselt käe ja kustutasin tule.
Kahtlusalune, nagu teda juba nimetasin, tõukas õlaga ust. Ta kordas tegevust, seekord tugevamini, ja ma põrkasin tagasi, kui ta õlg ust tabas. Ei õnnestunud. Ta proovis uuesti, taganes, siis aga läks akna juurde, tõstis peopesad silmade ümber ja piilus sisse.
See kõik paistis väga kahtlasena. Selge see, et mees üritas
