oli rampväsinud. Ainult Court suutis sellisel kellaajal ikka veel värske ja hingematvalt kena välja näha. Võib-olla kingiti see omadus ainult mitmendat põlve miljonäridele.
Kuigi praegu ei tahtnud Jade sellest mõelda. Ta tahtis jalutada ja leevendada veidi seda pinget, mis teda paar viimast nädalat painanud oli. Sellest, kui ta koju jõudes kabinetist Teddy puruks lastud peaga laiba ja maas lebava teenistusrevolvri leidis, polnud möödas kaht nädalatki. Tundus aga, nagu oleks möödunud terve igavik. „Jessica ja Matt on jälle koos. Ma ei tea kuidas.”
„Sa räägid ikka Jessicast, kui ütled, et ei tea? Selle kohta on meil Samiga üks teooria,” ütles Court, viidates oma Californias viibivale nõole. „Otsustasime, et su väikeõde on nõid. Heatahtlik, blond ja nina kirtsutav, aga ikkagi nõid.”
Jade ei suutnud muigamata jätta. „Teie jutus võib iva olla. Igatahes nad läksid kahekesi kuhugi tähistama, enne kui ülejäänud maailm läänerannikust idarannikuni asjast teada saab. Nii Jessica umbes ütles. Ta ei öelnud, kuhu nad lähevad, aga ta käskis kindlust kaitsta ja lubas, et nad tulevad homme õhtuks tagasi.”
Court võttis suure lonksu õlut ja naeratas Jade’ile. „Läinud? Tõesti? Teeme nüüd kokkuvõtte, Jade. Sam ja Jolie on Californias ja valmistuvad Iirimaale su õe järgmise filmi võtetele lendama. Jessica ja Matti asukoht on teadmata, aga hotellisviit suure voodi ja toateenindusega kõlab loogiliselt. Nad oleksid pidanud mulle helistama ja ma oleks neile kesklinnas katusesviidi organiseerinud.”
Jade’il tõmbus kõhus midagi kokku. Ta mäletas seda katusesviiti vägagi hästi. Ta püüdis oma ebamugavustunnet varjata ja vastas säravalt: „Jah, aga sel juhul oleksime me teadnud, kus nad on ja vaevalt see Jessicale meeldinud oleks.”
„Tõsi. Igal juhul nad on läinud. Nad pole siin. Jessica viis meie sõbra Ernesto juba varem koju, kus ta praegu koolisõiduks asju pakib. Proua Archeril on vaba nädalavahetus, kuigi praeguseks võib ta juba tagasi olla. Aga tema eluruumid on igal juhul üpris eraldatud. Karumees on sissesõidutee teises otsas väravavahimajakeses ja pingutab ilmselt peegli ees muskleid. Järele jääb see väga suur maja ja meie kaks. Esimest korda siiasaabumisest alates on olukord mulle vägagi meele järele.”
Oli väsitav pidevalt Courti ja ka endaga võidelda, nii et Jade andis järele. „Sa unustasid Rockne,” ütles ta ja naeratas Teddy armastatud vananeva iiri setteri poole, kes magas kamina ees. „Ta on mu järelevaataja ja ihukaitsja. Võta, Rockne!”
Rockne vasak kõrv kerkis korraks, kuid silmad ei avanenud.
„Sa võiksid ilmselt minna ja proua Archeri üles otsida, ta võib tainarulliga üpris ohtlik olla,” pakkus Court. „Mis sa arvad, Jade, kui paneks need juhtumid üheks õhtuks kõrvale? Ainult üheks?”
Jade läks tagasi diivani juurde ja võttis kohvilauale kuhjatud toimikud. „Oleme liiga lähedale jõudnud, Court. Kui arvestada välistamisprotsessi kiirust, peaksin suutma kogu asjaga paari päeva pärast valmis saada.”
„Sina peaksid kogu asjaga valmis saama? Ainult sina? Kes lahendas haihtunud pruudi juhtumi?”
„Jolie ja Sam,” vastas Jade ja tõstis toimikud lauale tagasi. „Teddy abiga, kes oli juhtumi juba peaaegu ära lahendanud, enne kui ta... tapeti.”
„Rahu, Jade,” ütles Court ja kummardas üle laua, et naise kätt pigistada. „Liigume edasi. Fishtowni kägistaja juhtum?”
„Jessica ja Matt. Ainult et see juhtum pole veel päris lahendatud. Sel juhul mitte, kui Herman Longstreet tõtt räägib ja Tarin White ei olnudki üks tema ohvritest.” Jade pani käe vastu laupa. „Vahel tundub, nagu liiguksime ringiratast.”
„Ma ei taha sind ärritada, aga iga päevaga näid sa aina... hapram. Su käed on tulekahjust saadik hästi paranenud, aga põletused on ikka veel õrnad. Sa ei söö piisavalt. Ma ei kujuta üldse ette, millal sa magad ja kui ma arvan, et sa lõpuks ometi puhkad, siis leian su hoopis arvuti tagant tööd tegemast. Sa pead aja maha võtma, Jade. Lõpeta enda piitsutamine.”
Jade tõmbas käe vabaks. Court eksis. Põletushaavad, mis ta oli tulekahjut kustutada püüdes saanud, olid täielikult paranenud. Kõik ülejäänu temast oli aga haavatud. „See on lollus, Court. Ma ei piitsuta ennast. Miks ma peaksin seda tegema?”
„No ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et sa ei tulnud tol õhtul varem koju, ei leidnud Teddyt veel elusalt viskipudelit tühjendamas ega jõudnud talle aru pähe panna.”
„Teddy ei tapnud ennast ise!” Jade asetas käed sülle, sest ta ei tahtnud, et Court näeks, kuidas need värisevad. Mees nägi niigi liiga palju.
„Olgu, olgu. Ta ei tapnud ennast ise.” Court hõõrus otsaesist. Jade tundis end äkitselt süüdlaslikult, ta teadis, et mees on sama väsinud kui ta ise. Nad olid kõik väsinud.
„Anna andeks, Court. Ma tean, kuidas see välja nägi. Ma olin ju ise seal. Kabinetiuks oli kinni, ja ukse taga nuuksus ärevil Rockne. Peaaegu tühi viskipudel julgustuseks. Teddy laip kössis toolil ja revolver tema kõrvale maha kukkunud pärast seda, kui... teda tulistati. Ma tean, Court. Ma tean, kuidas see kõik välja nägi. Mul ei lähe see mitte kunagi meelest.”
„Ja esiuks lukus, alarm sees ja mitte märkigi sissetungist,” lisas Court pinges häälega, justkui ei tahaks ta seda öelda, kuid teab, et mõned asjad lihtsalt tuleb välja öelda.
„Ma ei mäleta,” ütles Jade. „Ausalt, Court, ma ei mäleta. Kas selles ongi asi? Kas sa arvad, et olen sulle kogu selle aja valetanud? Selle kohta, et ei tea, kas alarm oli sees ja kas uks oli lukus. Kas sa arvad, et ütlesin, et ei mäleta, kas vajutasin turvakoodi sisse või mitte ainult sellepärast, et muidu oleks enesetaputeooriaga võimatu vaielda? Kui kaua sa juba oled mõelnud, et ma valetan?”
„Sa ei valeta, Jade. Mitte meelega. Aga vahel kipuvad inimesed unustama seda, mida nad ei taha mäletada.”
„Sel juhul peaksin olema unustanud, kuidas ma Teddy leidsin, kuidas ma Rocknet kinni hoidsin, et ta kuriteopaika sassi ei ajaks, kuigi ainus, mida tahtsin teha, oli minna Teddy juurde ja ta ellu tagasi raputada. Peaksin unustama ka selle, kuidas ma Joliele ja Jessile helistasin, et öelda, et meie isa on surnud. Meditsiiniline ekspertiis ja politseinikud, kes mitu tundi mööda maja käisid, toppisid igale poole oma nina ja rääkisid, et Teddy kuulus nende politseinike hulka, kes ei saanud eluga hakkama ja lasi endale kuuli pähe,” rääkis Jade läbi pisarate. „Miks ma ei suuda unustada, et Teddy läks hauda kui mõrvar ja enesetapja? Et talle keelati politseinikule ette nähtud matused, mis ta pikkade teenistusaastate jooksul välja oli teeninud?”
Court tõusis oma diivanilt üles ja läks istus Jade’i kõrvale. Ta võttis naise kaissu. „Anna andeks, kullake. Ma olen tõeline jobu, et sellest rääkima hakkasin. Mul on väga kahju.”
„Aga sa oled sellest mõelnud,” ütles Jade, nägu vastu mehe särgiesist, kuigi juba asetas ta käe Courti rinnale ja lükkas ennast eemale. Naine nõjatus ettepoole, nii et kuldpruunid juuksed langesid kardinana ümber ta pea ja varjasid ta näo. „Kas Sam ka? Ja Matt?”
„Oleme seda arutanud. Kuid kahte asja pole siiski võimalik seletada. Esiteks, Teddy ei jätnud kirja ja meie arust oleks ta seda kindlasti teinud. Ja teiseks? Sul on õigus, Jade, ta ei oleks seda sulle teinud. Ta poleks lasknud sul ennast leida. Kui ta kavatses ennast tappa, oleks ta teinud seda kuskil, kus sina poleks teda näinud. Ta armastas sind selleks liiga palju.”
Jade kuivatas Courti ulatatud taskurätikuga silmi. „Aitäh.
