hiljem Samile kirjeldas, nimetas ta seda liikuvaks poeesiaks, tõeliseks iluks.
Court kergitas natuke vasakut kätt ja kaks baarmeni vedasid Harvey kiiresti hämarast baarist välja. Suurem osa baarisviibijaid oli oma tegemistega nii ametis, et polnud juhtunut märganudki.
Court ja Jade jäid teineteisele otsa vaatama. Naine kallutas pea küljele, pilgutas korraks silmi ja jäi siis mehele otsa vahtima, just nagu Court talle otsa vahtis. Naine pidi seda tundma. Külgetõmmet, puhast füüsilist tõmmet nende vahel. Jade ei võpatanud ega jooksnud ära. Ta ainult kergitas lõuga ja vaatas edasi.
Naine oli pikk, aga mees veel pikem. Nende kehad sobiksid kokku nagu sümfoonia. Kas Jade kuulis sedasama muusikat, mida Courtki?
Naise silmad särasid, ta oli endaga rahul. Või pani mehe ülekavaldamine ta vere kiiremini voolama. Ilmselt oli tal vaja kogu seda kogunenud energiat kuidagi välja elada ja Court tundis, et hea võõrustajana on tema kohus naine baarist välja viia.
„Tere,” ütles ta viimaks ja lükkas Harvey puki leti äärde tagasi. „Mina olen Court Becket, selle hotelli omanik.”
Naise rind kerkis ja langes äsjase pingutuse tõttu ikka veel kiiresti. „Palju õnne. Ja te soovite, et ma teie hotellist lahkuksin?”
„Ei. Ma olen üsna kindel, et soovin teiega abielluda. See tähendab, et peaksime teineteist ilmselt paremini tundma õppima. Võime teha seda siin või minu sviidis üleval. Sealt avaneb suurepärane vaade linna kõrghoonetele ja sealhulgas ka raekojale. Billy Pennil on jõuluvanamüts peas. Te peaksite seda nägema.”
„See on pühaduseteotus, ja vaevalt küll.”
„Kust te teate, te pole ju vaadanud. Ja esimese osa kohta, soovin küll. Tähendab, teiega abielluda. Soovite, ma laskun ühele põlvele? Mina olen kõigeks valmis.”
Naine ei liigutanud ega vaadanud kõrvale. Court arvas, et naine uurib iga tolli temast ja salvestab kõik mällu.
„Nägin, et Sam püüdis mind vältida. Eeldan, et olete tema sugulane.”
Court astus sammu lähemale, püüdes mitte naise isiklikku ruumi tungida, kuid samas ta parfüümi lõhna tunda. „Olen tema nõbu. Ja teie olete Jolie õde. Oleme teineteise jaoks määratud. Teie ja mina. See aeg ja koht. Aga mitte Harvey.” Court ei naeratanud enam. „Mis iganes teile sobib, Jade Sunshine.”
Midagi liigahtas naise kaunites šerrivärvi silmades. Kas ta otsustas midagi? Ületas midagi?
Naise hääl muutus veel kähedamaks. Madalaks ja intiimseks. „See pole hea mõte, Court Becket.”
„Mul on hullemaidki olnud.”
„Midagi ei juhtu.”
„Te usute seda sama vähe kui mina,” ütles mees ja ulatas naisele käe.
Naine libistas käe mehe käevangu. „Te nägite, mida ma Harveyga tegin.”
„Mind on hoiatatud,” ütles Court ja nad kõndisid baarist välja kõige viimase lifti juurde, mis teenindas ainult katusesviiti.
Esimene juukseklamber kukkus lifti vaipkattega põrandale juba enne, kui uksed päris sulgunud olid...
1 Inglise keeles tähendab sõna serve nii teenindama kui ka kohtukutset kätte toimetama. Tlk
Pühapäev 23.42
„Mis lahti? Court?”
Court pilgutas ja hõõrus silmi. „Vabandust?”
„Sa... mulle tundus, et sa oigasid,” ütles Jade mehele otsa vaadates. „Kas seal toimikus on midagi?”
„Ei,” vastas Court nii segasel ilmel, kui ühel intelligentsel mehel üldse tekkida saab. „Ma lihtsalt... mu mõtted olid mujal, vabandust.”
„Ja sa räägid, et mina vajan rohkem und?” Jade võttis mehe sülest ikka veel suletud toimiku ja kortsutas kulmu. „See on haihtunud pruudi juhtum. See on ju juba lahendatud.”
„Tõesti? Ma ei pannud vist tähele.”
Jade vaatas uuesti mehe poole ja oli üllatunud, et suutis panna vastu soovile käega Courti laubalt palavikku kontrollida.
„Sa oled siin peaaegu nelikümmend viis minutit istunud ja lahendatud juhtumit vaadanud?” Jade asetas toimiku kohvilauale ja tõusis püsti. „Tule, lähme.”
Court tõusis püsti. „Voodisse? Kas oleks liiga imal öelda, et sinu soov on mulle seaduseks?”
„Jah. Ja me ei lähe voodisse. Sa tuled minuga kööki. Sa pead sööma.”
„Sellest võib tõesti abi olla,” nõustus Court ja järgnes Jade’ile suurde kööki. „Mida sa mulle valmistad?”
„Sulle valmistan? Oled sa hulluks läinud? On peaaegu kesköö,” ütles Jade ja pistis pea külmkappi. „Sööd seda, mida ma siit leian ja oled rahul.” Oma sõnu kuuldes hammustas Jade huulde ja pöördus mehe poole. „Vabandust, mulle meenus just üks mälupilt. Sina muutusid Jolieks või Jessicaks, kes nõuab süüa pärast seda, kui ma olen juba köögi korda teinud. Pidin neile pidevalt meelde tuletama, et ma pole nende teenija.”
„Oli sellest kasu?” Court istus ühele pukile tohutu graniidist köögilaua ääres.
„Minu mäletamist mööda mitte,” ütles Jade ja krimpsutas nägu. „Nad jäidki nõudma ja mina andsin alati lõpuks järele. Jolie oli niikuinii kogu aeg liiga kõhn. Ja Jessica kutsikasilmade ees sulavad kõik.”
„Sa oled nende õde, aga tundub, nagu oleksid nende ema olnud. Kas sul lapsepõlv ka oli, Jade?”
Naine pöördus tagasi külmiku poole. „Sai pähklivõi ja moosiga. Võta või jäta.”
„Võtan. Ja palun vabandust, et ma vana haava lahti kisun, aga sa pole mulle kunagi rääkinud oma elust pärast ema lahkumist. Ma rääkisin sellest ükspäev Jessicaga ja tal oli väikest viisi ilmutus. Ta järeldab, et peale selle, et teie vanemad poleks tohtinud kunagi abielludagi, on tema ja Jolie ärahellitatud jõmpsikad ning sina pidid selle kõigega tegelema. Usun, et sina nii ei mõtle.”
„Ära ole selles nii kindel. Oli hetki, mil ma neid kõiki vihkasin.” Jade avas kapiuksed, võttis pähklivõipurgi ja hakkas neile mõlemale võisaia tegema. „Praegu tagasi vaadates arvan ma, et mängisin kaarte, mis mulle jagati, just nii hästi, kui tol ajal oskasin. Me kõik tegime seda. Kui ennast aga jälle teismeliseks kujutleda, siis see seisukoht muutub. Vahel tahtsin ära joosta, et nad kõik mõistaksid, kui abitud nad ilma minuta on. Aga siis oleksin ma olnud täpselt nagu ema, nii et see polnud võimalik.”
„Selle asemel järgisid isa eeskuju? Kas sa soovisid kunagi, et oleksid poisi, mitte tüdrukuna sündinud?”
„Ma ignoreerin seda küsimust.”
„Ilmselt on see tark tegu. Jätka.”
„Kui sa sellega juba alustasid, siis olgu. Teistel kordadel
