torkas võtme lukuauku ja astus majja. Bruno, kes oli teda oodanud meetri kaugusel koridoris nagu alati, viis läbi tavapärase ekstaatilise tervitustseremoonia; kuna tal oli keelatud inimestele peale hüpata, vingerdas ta maruliselt põrandal Stacey jalge ümber, sabaga vastu põrandakive tagudes.
Stacey kummardus teda silitama. „Tervitus, Bruno, tšau, kena poisu. Oh, ma igatsesin su järele ... Sa oled nii tubli, sa oled nii kena, oh sa mu ...”
„Tšau!” hõikas Steve alt keldrist.
„Tere-tere!”
„Tule alla!” hüüdis Steve. „Tule siia alla!”
„Heldeke,” ütles Stacey Brunole, „tänane päev ei lakka üllatamast. Mis toimub?”
Bruno kargas püsti ja tormas keldritrepi poole, sööstis siis aga tagasi, et ärgitada Staceyt enda ees minema. Keldritrepile olid asetatud küünlad ja need põlesid ka köögilaual, ümber jäänõu ja kahe šampanjaklaasi hõbekandikul, mille oli Staceyle kinkinud üks kariloomade kõrvamärgistusega tegelev ettevõte, kelle ta oli kitsikusest päästnud ja müünud – märkimisväärse vaheltkasuga – Argentinasse.
Ta vaatas naeratades Steve’ile otsa ja sirutas käe välja. „Sa oled imeline,” lausus ta. „Kas me ... kas me tähistame?”
Mees tuli üle ruumi ja haaras ta enda embusse. Staceyle turgatas pähe, umbropsu ja vahest üsna ülekohtuselt, et Steve oli juba joonud. Tema näol oli nii lai naeratus, et see oleks peaaegu ta näo pooleks rebinud.
„Muidugi tähistame, kullake,” lausus ta. „Mind edutati!”
2. peatükk
MELISSA
Melissa poeg Tom seisis nende alumise korruse köögis külmkapi ees. See oli muljetavaldav Ameerika stiilis külmkapp, harjatud roostevabast terasest ja kahepoolsete ustega, mis olid mõlemad valla löödud, kui Tom sõi salaamit, kartulisalatit ja mustikaid sõrmedega otse plastkarpidest.
Ta oli kena poiss, paksude juuste, aga kehva nahaga. Melissa oli Tomi akne ravimiseks kulutanud ohtralt aega ja raha – vistrikud olid hakanud vohama aasta tagasi, kui poiss oli neliteist –, õigupoolest juurdles Melissa sageli, kas ehk talle tegi poja nahk rohkemgi muret kui Tomile endale. Poisil olid jalas jalgpallisokid ja šotiruudulised lühikesed püksid ning seljas kooli roosa jalgpallisärk; tema paljastel säärtel ilutses paar porivööti. Koolivormi triibuline lips ja tumedad püksid olid heidetud Itaalias disainitud köögitooli seljatoele.
Melissa pani käekoti otsusekindlalt lauale. „Kullake.”
„Heip.” Poiss ei pööranud isegi ümber. Ta oli ametis sellega, et järgmist kartulisalatiampsu nimetissõrmel tasakaalus hoida.
„Vahest võtaksid lusika? Või isegi taldriku?”
Tom pistis kartulisalati suhu ja lutsis sõrme puhtaks. Siis rebis ta salaamist veel kolm viilu, pani ülejäänud paki mustikakarbi peale ja lajatas külmkapi uksed kinni. „Pole vaja.”
Melissa püüdis mitte märgata rasvaplekke, mille Tomi sõrmed külmkapi ustele jätsid.
„Mulle meeldiks siiski, kui sa üritaksid veidi tsiviliseeritumalt käituda, kullake. Kas sa ei kavatse isegi tere öelda?”
Poiss tegi grimassi ja hõõrus käeseljaga suud. Siis lontsis ta üle ruumi ja vajutas Melissa põsele küüslaugulõhnalise musi. „Tšau, emm.”
Melissa silmitses tema särki. „Sul on täna õhtul jalgpall?”
„Hoki,” vastas poiss. „Ja ma olen selles täielik koba.”
„Miks sa siis üldse mängima lähed? Kas sa panid end kirja?”
Tom kehitas õlgu. „Ei tea,” kostis ta. „Ei mäleta.”
„Kindlasti sa ei ole täielik koba.”
„Indialased on super. Meie aastakäigus on neid kolm tükki. Nad on nagu ... vau!”
Melissa võttis jaki seljast ja sättis selle korralikult teise tooli seljatoele. Ta oli hommikul Tomilt küsinud, kas pojale meeldib tema kleit. Poiss oli teda vahtinud heavy metal’i muusika planeedilt, mis oli tema uusim vaimustus, kõrvaklapid peas, ja kostnud siis: „Ma ei tea. Nad kõik on mustad.”
„Aga erinevad. Erinevad mustad.”
Vastuseks oli poiss heli valjemaks keeranud ja talle naeratanud, et edasist suhtlemist vältida. Tal olid täiuslikud hambad – selle eest oli Melissa hoolt kandnud Tomi elu selles etapis, kus ta oli igatahes palju sõnakuulekam, kui ta tundus praegu olevat. Melissa ju üksnes tahtis talle parimat, oli seda alati tahtnud. Aga järjest raskem oli panna poissi ennast seda tahtma, vähemalt mingil mõistlikul moel.
Nüüd tegi poiss ootamatu hüppe ettepoole, poetades veel ühe kohmaka suudluse kuhugi Melissa parema põsesarna lähedale. „Kas ma saaksin raha?”
„Ei.”
„Mamps ...”
„Sa said nädala taskuraha juba kätte. Täna on alles kolmapäev. Ja pealegi ...”
„Mida?”
„Tahaksin täna sinuga koos õhtust süüa.”
„Miks?”
Melissa vaatas pojale otsa. „Sest ma tahan seltskonda.”
Poiss pistis sõrme suhu, et hammaste vahelt salaamit välja urgitseda. „Miks?”
„Mul on vaja mõtteid mujale saada, et Stacey pärast mitte muretseda. Kardan, et tal ei olnud eriti hea päev.”
„Noh,” kostis Tom oma sõrme uurides, „eks helista talle.”
„Ta ei võta toru. Olen talle juba teab kui palju sõnumeid jätnud. Nagu ka Gaby ja Beth. Ma rääkisin nende mõlemaga. Keegi meist ei saa teda kätte.”
„Tead mis,” lausus Tom, ise oma ideest elavnedes, „sõidame sinna ja otsime ta üles.”
Melissa istus toolile, mille seljatoele ta oli jaki riputanud. „Ma kaalusin seda.”
„Noh, lähme siis!”
„Sul on vaja õppida.”
„Kurat sellega. Mul on alati vaja õppida.”
„Ja pealegi ...”
„Mis pealegi?”
„Ma ei suuda kunagi otsustada, mida ma peaksin sulle rääkima ja mida mitte.” Ta tõstis pilgu pojale. „Isegi pärast kõiki neid koos oldud aastaid.”
„Mina küll räägiksin,” ütles poeg vastutulelikult. „Ma võin ju su alati ära blokkida, kui ma ei taha teada.”
Melissa naeris. „Tõepoolest!”
Tom
