siin. Sa ainult vaata.”
„Kas sa ... kas sina oled siin siis poiste pärast?”
„Mina olen siin lusti pärast,” vastas Gaby. „Öeldakse, et mul on nutti, aga ma ei lase end hetkekski sellest segada.” Ta heitis uuesti pilgu Melissale ja tegi talle silma. „Kas keegi on sind Suudleja-Melissaks kutsunud?”
Siiski tuli välja, et Gaby on peaaegu kõike seda, mida tema välimuse ja käitumise põhjal poleks osanud ilmaski arvata. Ta oli kiire, nutikas ja edasipüüdlik, ning, nagu ta tunnistas, kui nende sõprus arenes edasi ühisteks eineteks ja kohvitamisteks, oma suguvõsast esimene, kes ülikooli astus.
„Nad põlgavad arukust, ausalt. Kui mu ema vähegi saaks, siis elaks ta meelsamini mustlaskaravanis ja kannaks kellukesi varvaste otsas. Nad kõik tunnevad mulle siin olemise pärast kaasa – nende meelest on see tõsiselt kurb. Mu õde õpib tsirkusekoolis, vaat sellest saavad nad täiega aru. Ja kuidas sinuga lood on?”
„Minul on see kõik juba selja taga. Mu ema on alati töötanud.”
„Veab sul.”
„Jah. Veab mul.”
„Hoia sellest õnnest kümne küünega kinni,” soovitas Gaby. „Hoia sellest kinni, kuni sa oma esimese töökoha saad. Pärast seda pole see enam nii oluline. Tahad, ma ütlen sulle midagi?” Ta kummardus ettepoole üle kohvikulaua, mille taga nad istusid, ja hingas Melissale otse kõrva. „Mina tahan raha teenida. Hunnikute kaupa raha. Ma ei taha rahaga abielluda, ma tahan seda ise teenida.” Ta tõmbus oma poolele tagasi. „Aga sina?”
Melissa lasi pilgul üle ruumi libiseda ja vaatas siis uuesti Gabyle otsa. „Mina tahan lihtsalt midagi teha – näiteks oma tööd – ja teha seda vägaväga hästi.”
Gaby põrnitses teda. „Sa oled tõesti õnneseen,” möönis ta. „Kohe päris tõesti.”
Õnne jagus kaheksaks ülikoolisemestriks, akadeemilises mõistes isegi üheksaks. Pärast seda, kui Melissa oli teinud lõpueksamid maksimumpunktidele, uskus ta – ehkki vaid põgusaks hetkeks, nagu välja tuli –, et Jack Mallory on temast sama palju sisse võetud nagu Melissa poisist. Jack oli magistrant, tal oli sportauto, MG vintage-mudel, ja piisavalt suur isiklik sissetulek, et jätta mulje, nagu ei omaks raha tema jaoks mingit tähtsust. Ta oli vaimukas ja nutikas, heade sidemetega ja muretu. Ja samas ka, nagu Melissa avastas, hooletu ja põhimõteteta. Kuid tõsistele varjukülgedele vaatamata suutis ta täita ruumi valgusega nii nagu ei keegi teine, nii et Melissa oli aastaid Londonis uut elu elanud, kuni ta viimaks veendus, et iga suvaline mees suudab tekitada õhus samasugust elektrit nagu Jack Mallory.
Seega, kui ta kohtus BBC-s üht lühemat tööotsa tehes temperamentse teatriprodutsendiga, otsiski ta parasjagu kedagi teist, kes oskaks tüdimuse asemel ellu sära tuua. Connor Corbett oli temast kümme aastat vanem, imekombel vallaline ja lastetu, kütkestav ja energiline. Tal oli Hampsteadis maja, täis raamatuid ja veinipudeleid, ta kandis pikki kaelarätte ja lohvakaid lahtiste kätistega linaseid särke ning oli Melissaga kahekesi koos olles sama vaimustav nagu terve seltskonna hing peol. Ta andis Melissale raamatuid lugeda, tõi talle lilli, kinkis lihvimata smaragdiga vanaaegse sõrmuse, mille ta tüdruku parema käe keskmisse sõrme libistas, viis Melissa Itaaliasse ja New Yorki ja Ateenas sellele tänavale, kus oli sündinud Melissa vanaema. Melissa käis temaga kaasas lõpututel esilinastustel, hilistel õhtusöökidel kuulsate näitlejatega ja nädalavahetustel luksuslikes villades – ning ootas, sest tema kodune kasvatus oli õpetanud teda ootama, mehe abieluettepanekut.
Lõppude lõpuks oli seda oodata igati mõistlik. Connor tahtis lapsi, ta oli sellest sageli rääkinud. Ta armastas Melissat – ka seda oli ta öelnud, veel sagedamini. Ta oli Melissa üle uhke, nii ta väitis; ta õhutas naist jätma töö BBC-s parema töö nimel Time Warneris ja seejärel veel parema töö nimel meedianõustajana Citys asuva uue kommertspanga ettevõtete finantsosakonnas. Kui Melissa sai kolmkümmend ja Connor ta Pariisi viis, soetas naine peaaegu kogu uue garderoobi, lootes tulla tagasi Connori kihlatuna. Tal õnnestus end vaevu tagasi hoida, et mitte osta ka meeste käekella – et tal oleks Connorile midagi vastu anda, kui too on talle sõrmuse kinkinud.
Aga Connor ei teinud seda. Ta viis Melissa hoopiski Chez Georgesi restorani, mida ta oli alati kergelt naeruvääristanud, kostitas teda toidu ja veiniga ning teatas talle – käest kinni hoides ja otse silma vaadates –, et nende aeg paarina on läbi saanud.
„Melissa, sa oled minu jaoks liiga hea. Sõna otseses mõttes. Ma ei saa sinuga koos olles olla mina ise. Ma ei suuda elada sinu varjus ja ma ei suuda sind tagasi hoida, kui su vari venib nagu imeväel aina pikemaks ja pikemaks. Kas sa näed seda? Kas näed?”
Melissa oli kohe järgmisel hommikul üksipäini tagasi Londonisse sõitnud. Ta jättis kõik lootusi kandnud uued hilbud Pariisi ja läks koju riietes, mis olid tal olnud seljas siis, kui ta pikalt saadeti, kaasas ainult käekott. Ta naasis Kensingtoni majakesse, mille ta oli uhkusega soetanud, pani ukse kinni, tõmbas alla kõik rulood ja ette kardinad ning lasi end siis vabaks. Alles kolm päeva hiljem helistas ta Gabyle, Bethile ja Staceyle, et neile juhtunust rääkida.
Stacey ütles, et ta oli seda kartnudki ja et nüüd saab ainult edasi liikuda. Beth oli äärmiselt kaastundlik, kuid möönis, et see ei tulnud tallegi üllatusena. Gaby küsis: „Tahad, ma otsin ta üles ja löön mättasse?”, mis ajas Melissa esimest korda pea nädala aja jooksul naerma.
Kaks kuud hiljem kuulis Melissa kuulujuttude konfidentsiaalsest allikast, mis kinnitab, et teadmatuse õndsust võimaldatakse meile harva, Connor Corbetti naisevõtust. Mees oli abiellunud temast palju noorema õe sõbrannaga, võluva näolapiga ja majapidamistöödes hakkaja neiuga, keda Connor oli lapsepõlvest saati tundnud ja kirjeldanud Melissale kõigi poolt armastatud koduloomakesena, kes oli pidevalt perekonnas ja enamjaolt üksnes kergelt jalus. Raamatuid täis kuhjatud Hampsteadi maja ülemine korrus oli ilmselt muudetud lastetoaks, akende ette tekitatud praktiliste trellide ja lakke joonistatud pilvestseenidega.
Melissa ootas, et see uudis ta jalust lööks. Gaby astus läbi, kaasas šampanja – „Šokiravim. Ainus võimalus.” – ja oli rabatud, kui Melissa, silmad kuivad, sellest ära ütles.
„Ma olen ... minuga on kõik korras. Ma ei tea, kuidas või miks. Aga kõik on korras.”
„Ta on vaba,” ütles Beth. „Ta on sellest vabaks saanud. Ta ei pea seda tõestama kellelegi peale iseenda.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
