„Jepp?”
„Ma arvan, et Stacey jäi täna tööst ilma.”
„Vau,” tegi Tom aupaklikult. Ja lisas siis peaaegu kohe: „Aga küllap ta leiab uue.”
„See ei käi päris nii. Eneseuhkus saab ränga hoobi, kui sa jääd tööst ilma kellegi teise, mitte iseenda otsuse tõttu. Stacey töötas seal ettevõttes juba sestsaati, kui sina sündisid. Õigupoolest ta sai selle töökoha peaaegu samal ajal, kui mina sain teada, et ootan last.”
„Kas sa siis ei oodanud seda?”
„Mida?”
„Rasedust. Sa ütlesid, et sa „said teada”.”
„Jah. Ikka ootasin. Muidugi ma ootasin rasedaks jäämist.”
„Kindel?”
„Täiesti kindel.”
„Aga,” lausus Tom, „Stacey ei oodanud.”
„Ma ei usu, et Stacey on kunagi tahtnud rasedaks jääda.”
Tom hüppas laualt püsti, pakatades äkilisest energiast. „Ma tean, mida teha!”
„Mida?”
„Helista Steve’ile, tema teab.”
Melissa tõstis käed lauale ja silmitses oma sõrmuseid. Initsiaalidega sõrmus vasaku käe väikeses sõrmes ja peenike teemantidega võruke parema käe keskmises. Abielusõrmust polnud, ei olnud ka kunagi olnud. Nii võib juhtuda, kui see ainus inimene, kelle abieluettepanekut sa oled oodanud, abiellub teisega.
Ta lausus pikkamisi: „Ma ei usu, et mul sobiks Steve’ile helistada.”
„Miks mitte?”
„Sest, kullake, tänane päev on osutunud äärmiselt keeruliseks. See võib olla – õigupoolest ma usun, et ongi – päev, kui Stacey tööst ilma jäi. Aga samas on täna täiesti juhuslikult ka päev, kui Steve sai ametikõrgendust.”
„Ja siis?”
Melissa ohkas kergelt. „Ma teadsin Steve’i edutamisest.”
„Ma ei saa aru,” ütles Tom sokke jalast sikutades.
„Palun, kallike, mitte siin.”
„Miks see ei peaks siis Staceyt rõõmustama?”
„See on isevärki lugu,” kordas Melissa. „Vaata, mina teadsin Steve’i edutamisest, sest mina soovitasin seda. Tema firma oli üks mu kliente.”
Tom ajas end sirgu, sokki käes hoides. Tema paljas jalg on nii imeline, mõtles Melissa – kui vaid ka küüned puhtad oleksid.
„Oh sa kurjam. Ja sa ei rääkinud sellest Staceyle?”
„Ei, see pidi olema üllatus. Steve arvas, et kui Staceyl ei õnnestu tööl oma tahtmist läbi suruda, siis on hoop ehk kergem, kui ta kuuleb kodus vähemalt mingeidki häid uudiseid. See oli Steve’i soov.”
„Aga Stacey on ju sinu sõbranna.”
„Jah.”
„Mamps,” lausus Tom tõsiselt. „See ei kõla hästi.”
„Ei kõla jah.”
„Mis sul arus oli?”
„Ma ei tea,” tunnistas Melissa. „Ma tunnen end nii näruselt. Eks ma läksin lihtsalt Steve’i sooviga kaasa. Ma ei suuda – ilmselt ma ei suutnud siis selgelt mõelda.”
„Sina aitasid Steve’i?”
„Mina soovitasin teda. Soovitasin teda juhatusele, kui neile ümberkorraldusteks nõu andsin. Ma ei eksinud. Ta saab hästi hakkama.”
Tom lasi sokil käest kukkuda. „Aga sa oleksid pidanud talle ütlema, et sa pead sellest Staceyle rääkima.”
Melissa vaatas talle otsa. „Mõnikord tundub mulle, et ma olen sinu kasvatamisega päris hästi hakkama saanud.”
Poiss kiikas jälle külmkapi poole. „Kas sa ei oleks võinud parem seda veini võtta?”
*
Melissa oli saanud nime oma isapoolse vanaema, Ateenast pärit neiu järgi, keda tema vanaisa oli kohanud Kairos 1943. aastal, teise maailmasõja ajal. Tüdruk oli töötanud Kreeka eksiilvalitsuse juures ning Melissa Hathaway vanaisa oli talle augu pähe rääkinud, et ta tuleks pärast sõja lõppu, 1945. aastal, temaga koos Inglismaale. Mehe perekonna konsiilium oli veendunud, et originaal-Melissa ei harju kunagi eluga Inglismaal – eriti kõledal, toidupuuduses vaevleval, kurnatud sõjajärgsel Inglismaal – ning naine oligi teinud mitu nurjunud katset minna koos kahe väikese pojaga tagasi Ateenasse, julgustatuna omaenda pere soovitustest, kes ei suutnud tema abikaasavalikut mõista. Kuid Melissa saatus oli jääda Inglismaale – välja arvatud üks kuu igal suvel – ja taluda elu riigi kirdeosas, mille ilu jäi tal keset pidevaid vihmasadusid tabamata. Tema nördimus, kui ta leidis talvel varvastelt külmamuhud, andis ainest suguvõsa legendideks. Ta elas küllalt vanaks, et näha oma vanemat poega abiellumas – noore Hullist pärit arstiga – ja saada teada, et poja esimesele tütrele pannakse tema nimi. Nii sündis teine – ja seekord juba inglise päritolu – Melissa.
Melissa isa jäi oma kreeka päritolu emast rääkides kidakeelseks. Isa oli sama tõmmu nagu ta ema, kuid tema temperamendis polnud ema omast jälgegi. Ta oli andekas matemaatik ja hoolitses igati oma nutikate tütarde arengu eest. Olles ise ka kõrgharitud erialakaaslasega abiellunud, oli ta veendunud, et nende lapsed peaksid saama oma annet täiel määral rakendada.
„Läbi kukkuda saab vaid siis,” oli tal kombeks oma kahele tütrele rääkida, „kui te üldse ei proovigi.”
Nii Melissa kui ka tema õde käisid kohalikus koolis ning astusid seejärel Londoni ülikooli: õde hakkas õppima klassikalist kirjandust ja Melissa teises kolledžis majandust. Just seal, muidu noormehi täis loengusaalis, märkas ta kolme tüdrukut, kes ei istunud küll koos, kuid ei jätnud sugugi tõrjuvat muljet. Melissa astus neist lähima juurde ja küsis, kas ta tohib tema kõrvale istuda.
Tüdruk oli väikest kasvu ja blond, tohutu suurte sarvraamidega prillidega, mis, nagu ta hiljem selgitas, olid ainult efekti pärast.
„Muidugi,” ütles tüdruk ja lisas siis, nagu oleks see info sedavõrd maskuliinses keskkonnas hädavajalik: „Mina olen Gaby.” Ta nihkus veidi paremale, tehes sel moel viisakalt, kuid tegelikult ilmaasjata ruumi.
„Aitäh.” Melissa istus ja sirutas käe välja. „Melissa.”
„Tervitus. Ilus ...”
„See tähendab mesilast. Kreeka keeles.”
„Minu nimi – Gabrielle muidugi – tähendab prantsuse keeles jumala naist. Et nagu ... päriselt!” Gaby lasi kuuldavale kerge turtsatuse. „Mis neil ometi arus oli? Me oleme täiega mitteprantslased.” Ta silmitses
