Volvos ärritatud Harry seltsis, keda vastutus silmanähtavalt rõhus.
Kui Harry ühtlane hingamine välja arvata, valitses autos vaikus. Ellen vaatas, et mõlema raadio kontrolltuled põleksid. Autokolonn oli peaaegu künka all. Ta otsustas pärast tööpäeva Tørsti restorani minna ja end täis juua. Seal oli üks tüüp, kellega ta oli pilke vahetanud, tollel olid mustad lokid ja pruunid, veidi ohtlikud silmad. Kõhn. Pisut boheemlase, intellektuaali moodi. Võib-olla…
„Mida kuradit…”
Harry oli juba mikrofoni kätte haaranud. „Vasakult kolmandas piletiputkas seisab üks inimene. Kas keegi võiks seda kinnitada?”
Raadio vastas ragiseva vaikusega, sel ajal kui Elleni pilk kihutas piki piletiputkade rivi. Seal! Ta nägi putka pruuni klaasi taga ühe mehe selga, kõigest nelikümmend-viiskümmend meetrit neist. Vastuvalguses paistis mehe profiil selgesti ära. Nagu ka lühike toruots sihikuga, mis ulatus üle tema õla.
„Relv!” hüüdis naine. „Tal on automaat!”
„Kurat!” Harry lõi autoukse jalaga lahti, võttis mõlema käega ukseaugu ülaservast kinni ja viskus välja. Ellen vahtis autokolonni. See polnud kaugemal kui paarsada meetrit. Harry pistis pea autosse. „See ei saa olla keegi meist, kuid see võib olla Secret Service,” ütles ta. „Kutsu HQ-d.” Ta hoidis juba revolvrit käes.
„Harry!”
„Kohe! Ja visku signaalile, kui HQ kinnitab, et see on üks nende omadest.” Harry pistis piletiputka ja pintsakus selja poole punuma. See nägi välja nagu Uzi toru. Karge hommikuõhk kriipis kopsudes.
„Politsei!” karjus Harry. „Police!”
Ei mingit reaktsiooni. Putka paks klaas oli valmistatud selle eesmärgiga, et liiklusmüra eemal hoida. Mees oli nüüd pea kolonni poole keeranud ja Harry nägi tema tumedaid Ray Bani päikeseprille. Secret Service. Või keegi, kes tahtis välja näha nagu Secret Service.
Veel kakskümmend meetrit.
Kuidas oli ta pääsenud suletud putkasse, kui ta ei olnud üks nende omadest? Kurat võtaks! Harry kuulis juba mootorrattaid. Ta ei jõua putkani.
Ta vabastas relva kaitseriivist ja sihtis, paludes ühtaegu, et autosignaal lõhestaks õhku, sel kummalisel hommikul ja suletud kiirteel, kus ta kunagi, mitte mingil tingimusel poleks soovinud olla. Juhised olid selged, kuid ta ei suutnud tõrjuda mõtteid: Kerge vest. Puudulik kommunikatsioon. Tulista, see pole sinu süü. On tal pere?
Korteež ilmus otse piletiputka taga nähtavale. Kahe sekundi pärast on Cadillac putkaga ühel joonel. Vasakust silmanurgast nägi ta liigutust, väike lind tõusis katuselt lendu.
Riskida või mitte… need igavesed dilemmad.
Ta mõtles vesti madalale kaelusele, langetas revolvrit poole pöidla jagu. Mootorrattad möirgasid kõrvulukustavalt.
2. peatükk
Oslo, teisipäev, 5. oktoober 1999
„See ongi suur reetmine,” ütles kiilaks aetud mees ja heitis pilgu paberile. Pea, kulmud, pungis käsivarred, isegi tohutud labakäed, mis kõnetoolist kinni hoidsid – kõik oli värskelt pöetud ja sile. Ta kummardus mikrofoni kohale.
„Pärast 1945. aastat on natsionaalsotsialismi vaenlased platsi puhtaks teinud ja arendanud ning teostanud oma demokraatlikke ja majanduslikke põhimõtteid. Sestsaadik pole maailmas veel olnud ainsatki sõjategevuseta päeva. Isegi siin Euroopas oleme kogenud sõda ja rahvaste hävitamist. Kolmandas maailmas surevad miljonid nälga ning Euroopat ähvardab massiline immigratsioon, mis toob kaasa kaose, puuduse ja võitluse olemasolu eest.”
Ta tegi pausi ja vaatas ringi. Ruumis valitses hauavaikus, ainult üks kuulaja tema selja taga pingil plaksutas ettevaatlikult. Kui ta ülesköetult jätkas, põles punane lamp mikrofoni all hoiatavalt, näidates, et helid jõudsid lindile moondunult.
„Sest muretust heaolust on õige lühike samm aega, mil saame loota vaid iseendale ja ümbritsevale kogukonnale. Sõda, majandusvõi looduskatastroof – ning kogu see seaduste ja reeglite võrgustik, mis teeb meist kõigist liigagi kiiresti passiivsed sotsiaalkliendid, on korraga kadunud. Eelmine suur reetmine toimus üheksandal aprillil 1940; sel päeval põgenesid meie nii-öelda rahvuslikud liidrid oma naha päästmiseks vaenlase eest. Ja võtsid kaasa kullavarud, et finantseerida oma luksuslikku elu Londonis. Nüüd on vaenlane jälle kohal. Ja need, kes peaks meie huvisid kaitsma, on meid taas alt vedanud. Nad lasevad vaenlasel ehitada meie keskele mošeesid, paljaks röövida meie vanureid ja meie naistega verd segada. Meie kui norrakate kohus on kaitsta oma rassi ja hävitada reeturid.”
Ta keeras järgmise lehekülje, kuid köhatus poodiumil tema ees pani teda pilku tõstma.
„Tänan, ma arvan, et oleme piisavalt kuulnud,” ütles kohtunik ja vaatas üle prilliklaaside. „Kas süüdistajatel on süüdistatavale veel küsimusi?”
Päike langes viltu Oslo kohtumaja ruumi number 17 ja tekitas paljaks aetud pea ümber võltsoreooli. Mehel oli seljas valge särk ja ees kitsas lips – ilmselt kaitsja Johan Krohni soovitusel, kes naaldus seljatoele, kõigutades keskmise ja nimetissõrme vahel pastakat. Krohnile ei meeldinud olukorra juures peaaegu miski. Talle ei meeldinud suund, mille süüdistaja küsitlus oli võtnud, tema kliendi Sverre Olseni avameelsed deklaratsioonid ning asjaolu, et Olsen oli pidanud vajalikuks särgikäised üles käärida, nii et kohtunik ja kaasistujad võisid näha ämblikuvõrgu tätoveeringuid mõlemal küünarnukil ja haakristide rida vasakul käsivarrel. Parema käsivarre ümber oli tätoveeritud Vana-Norra sümbolitega mustririba ning mustade gooti tähtedega VALKYRIA. Valkyria oli ühe Nordstrandil Sæterkrysseti kandis tegutseva neonatside kogukonda kuuluva grupeeringu nimi.
Kuid kõige rohkem ärritas Johan Krohni see, et midagi kriipis kõrva, midagi kogu kohtuasja juures, ta ei suutnud lihtsalt välja mõelda, mis see on.
Süüdistaja, väikest kasvu mees nimega Herman Groth, painutas mikrofoni enda poole väikese sõrmega, mida kaunistas juristide ühingu sümboliga kuldsõrmus.
„Kõigest paar kokkuvõtvat küsimust, härra kohtunik.” Hääl oli pehme ja talitsetud. Mikrofoni all põles roheline lamp.
„Kui sa kolmandal jaanuaril kell üheksa Dronningens gatel asuvasse Dennis Kebabi astusid, siis kas selleks, et anda oma panus rassi kaitsmisse, mis – nagu sa räägid – on meie kohus?”
Johan Krohn viskus mikrofoni poole:
„Minu klient on juba vastanud, et tema ja vietnamlasest omaniku vahel tekkis tüli.” Punane lamp. „Teda provotseeriti,” ütles Krohn. „Ettekavatsetusele pole mingit alust vihjata.”
Groth pani silmad päris kinni:
„Kui see, mida su kaitsja ütleb, vastab tõele, Olsen, siis oli sul pesapallikurikas täiesti juhuslikult kaasas?”
„Enesekaitseks,” katkestas Krohn ja laiutas käsi: „Härra kohtunik, minu klient on nendele küsimustele juba vastanud.”
Kohtunik hõõrus lõuga, silmitsedes advokaati. Kõik teadsid, et Johan Krohn noorem oli tulevane tippadvokaat, mitte väiksem kui Johan Krohn ise, ilmselt oli viimane põhjuseks, miks kohtunik oli sunnitud ärritunud häälel kõnelejale
